:format(webp)/nginx/o/2024/10/31/16457325t1h55e1.jpg)
31. oktoobril peetakse maailma mitmes paiga halloween'i, mille juured on arvatavasti keltide traditsioonis ja pidustuses samhain’is, millega tähistati suve ja saagikoristuse lõppu.
HALLOWEEN ⟩ Kuidas teadus selgitab kummitustega kohtumist?
Halloween'iga seostatakse kummitusi, vaime ja paranormaalseid nähtusi, kuid seni pole leitud nende kohta teaduslikke tõendeid, et need olemas on, kirjutab Live Science.
Tõenäoliselt tunnete kedagi, kellel on tapja kummituslugu. Võite isegi uskuda, et olete ise kummitusega kokku puutunud. Arvestades aga, et kummituste olemasolu kohta puuduvad teaduslikud tõendid, miks mõned inimesed arvavad, et on neid näinud või kuulnud?
What's the scientific explanation for 'ghost encounters'? https://t.co/MPZOAnKHdT
— Live Science (@LiveScience) October 19, 2024
Christopher French, Londoni ülikooli Goldsmithi kolledži psühholoogia emeriitprofessor, kirjutas hiljuti raamatu «The Science of Weird Shit: Why Our Minds Conjure the Paranormal» (Kummalise jama teadus: miks meie meeli võlub paranormaane»), milles ta lahkab paranormaalseid nähtusi teadusvaatevinklist ja ta selgitas, et kummitused on sageli «asjade siiras väärtõlgendus, millel on loomulik seletus.»
«See, et te ei suuda seletust välja mõelda, ei tähenda, et seda pole,» ütles French.
French on skeptik, kes otsib kummituslike kohtumiste mitteparanormaalseid seletusi. Need seletused hõlmavad hallutsinatsioone või arusaamu asjadest, mida seal pole; valed mälestused või mälestused sündmustest, mida ei juhtunud; ja pareidoolia ehk kalduvus näha elutus objektis või juhuslikus mustris nägu või midagi olulist.
Inimese aju kipub millestki ilma jääma ja sündmusi valesti mäletama ning võib ebaselgest kogemusest aru saades teha kiireid järeldusi. See kehtib eriti siis, kui inimene tahab uskuda, et on näinud kummitust või mõnda muud legendaarset olendit.
Samuti on mõned haigusseisundid, mis muudavad kummituslikud kohtumised tõenäolisemaks. Psühholoog Frenchi üks uurimisvaldkond on häire, mida nimetatakse uneparalüüsiks, mille puhul inimesed arvavad, et on täielikult ärganud, kuid ei suuda liigutada, tundes sageli kurja kohalolekut.
«Tundub, et vaim ärkab, kuid keha mitte,» ütles French. «See on huvitav segu tavalisest ärkveloleku teadvusest ja unenäoteadvusest ning unenäo sisu jõuab ärkvelolekusse. Tulemused võivad olla täiesti kohutavad.»
French märkis, et kui keegi saab unehalvatuse, ilma et tal oleks selle häire kohta eelteadmisi, siis pole irratsionaalne, kui ta eeldab, et tal on üleloomulik kogemus. Kuid isegi unehalvatuse ajal, kui inimesed on une meelevallas, tunnetatakse kellegi kohalolekut sageli tontliku kujuna toanurgas.
Filmides kujutatakse kummitusi poolläbipaistvate inimestena, kuid sellised nähud moodustavad vaid väikese osa tajutavatest paranormaalsetest juhtumitest.
Ühendkuningriigi Oxford Brookesi ülikooli varauusaja ajaloo professor Johannes Dillinger töötab selle nimel, et mõista kummitusi, millesse inimesed on lääne ühiskonnas ja kultuuris sajandite jooksul uskunud. Ta ütles, et kõige sagedamini teatatud kummitus on nähtamatu poltergeist.
«Paljud, paljud kummitused olid sajandite jooksul pelgalt poltergeistid, mis tähendab, et nad jäid kogu aeg nähtamatuks,» ütles Dillinger. «Arvame, et nad on seal ainult seetõttu, et kuuleme tavaliselt öösel kummalisi helisid, mida on raske seletada.»
Dillinger leidis, et enne 19. sajandit uskusid inimesed, et kummitustel on olulisi lõpetamata asju, kuid palju otsesemas mõttes, kui me praegu arvata oskame. «Kummitused tahtsid tavaliselt, et inimesed leiaksid nende aarded üles ja kasutaksid neid hästi,» ütles Dillinger.
Sellest ajast alates on tajutavad kummitused muutunud isiklikumaks. Teaduse ajalugu edendava mittetulundusühingu Science History Institute teatel muutus 19. sajandil spiritism populaarseks ja tekkis uskumine, et inimesed võivad kummituste ja vaimudega suhelda.
Expert reveals the actual science behind ghosts – and why some people believe in themhttps://t.co/YPnsqHgazE pic.twitter.com/LsqAowMH05
— Daily Star (@dailystar) October 25, 2024
Dillinger märkis, et inimeste uskumused muutusid, suundudes elavatelt asju nõudvatelt kummitustest elavatele, kes ootasid surnutelt lohutust või kaitset. Kuid kõige selle jooksul on kummitused jäänud ennekõike selleks, mida inimesed selgitavad pimedal ajal imelike helidev kuulmisega.
«Tont on tõesti see, mis on ööheli,» ütles Dillinger.