:format(webp)/nginx/o/2024/10/30/16455110t1hbe7e.jpg)
Euroopa viimane Lenini muuseum Soomes Tamperes keeras oktoobri lõpus uksed lõplikult kinni ja riputas sissepääsu ette roostes tabaluku, kirjutab Juku-Kalle Raid. Tampere muuseum oli väga jabur nähtus, aga ehkki Lenin kujutas endast massimõrvarit, seostub temaga ka palju totter-naljakaid seiku. Üldse on väga tervislik diktaatorite üle lolli nalja visata, sest huumor pisendab hirmsaid inimesi.
Kõigepealt: miks võrdleme Leninit seenega?
See oli Venemaa multitalent – muusik, kirjanik, kunstnik, lavastaja jne – Sergei Kurjohhin, kes teatas 1980ndate lõpul kesktelekas, et tal on teooria: Lenin olla tegelikult seen. Siis põhjustas Kurjohhini etteaste nõukogude inimeste südames korraliku kapsasupi paksust nördimust. Et kõige püham inimene üldse – ja nüüd korraga seen?
Lenin olla tegelikult seen. Siis põhjustas Kurjohhini etteaste nõukogude inimeste südames korraliku kapsasupi paksust nördimust.
Kurjohhinit tabas üldrahvalik põlgus, leniniusksetele tundus, et ajastu on liimist lahti ja kohe peab järgnema maailma lõpp.
Järgneski, aga mitte kogu maailma, vaid ainult nõukogude maailma oma.
/nginx/o/2024/10/30/16455117t1h149e.jpg)
Aga muuseum! Tõsi ta on, et Leninit jäävad kindlasti meenutama tuhanded tubamuuseumid ja väljapanekud üle Venemaa, igasugused Uljanovi jaburad elavnurgakesed koolides, kõikvõimalikud uberikud, kus Lenin olla öö mööda saatnud või sildid raudteejaamadel, mille puhvetis revolutsionäärist süfiliitik omal ajal teed ostis. Faktiks aga jääb: kui kõik Lenini rännakud tõele vastaks, pidanuks ta olema kogu aeg lennus nagu Tiit Pruuli ning revolutsiooniga tegeleda üldse ei saanuks.
Tampere kepsakas Volodja-muuseum asutati 1946. aastal ning väidetavalt on ta kogu Euroopas viimane.
Tampere kepsakas Volodja-muuseum asutati 1946. aastal ning väidetavalt on ta kogu Euroopas viimane. Oli, tähendab, sest nüüd on selle asjaga ühel pool. Muuseum väidab ise, et asub majas, kus Lenin ja Stalin esmakordselt kohtusid – 1905. aastal peetud bolševike salakoosoleku raames.
Seda, et Lenin kõikjal Euroopas redutas, teame me juba kooli ajast – ja veel rohkem lõpututest anekdootidest.
Eks paljud ole kuulnud naljandeid, kus tutvustatakse maali "Lenin Soomes" või "Lenin Poolas", aga maali peal pole mingit Leninit. Ja kohustusliku küsimuse peale, et miks Leninit pildil pole, saab vastata: "Ei saagi olla! Lenin on ju Soomes!" – või siis Poolas.
/nginx/o/2024/10/30/16455118t1h8a03.jpg)
Tegelikult linastus 1966. aastal film "Lenin Poolas", kust ka see naljand.
Lenini energilise liikuvuse üle liikus muidgi jutte. Nii näiteks olla Lenin valetanud oma naisele Nadežda Krupskajale, et viibib armukese Inessa Armandi juures ja Inessale omakorda, et kuneb Krupskajaga koos, aga tegelikult hiilis hoopis samal ajal salaja raamatukokku ning õppis.
Muuseas, kes viitsib venekeelses netis surfata, leiab sealt paugupealt vahvaid hädaldusi, kuidas Soome riik on lõplikult pätistunud ning muutunud pärast NATO-ga ühinemist ebatavaliselt ülbeks ja vastikuks. Üsna loomulikult ringleb ringi ka teooria, et otsus Tampere ubrik sulgeda pärines otsejoones Washingtonist.
Soomlaste seas on aegade jooksul pidevalt ringi toimetanud lõkkena hõõguvaid Lenini-austajaid; eriti muidugi 1960ndatel, kui kiiksuga Helsingi üliõpilased ja noorkommarid (taistolaiset – võitlejad) suutsid minna koguni nii kaugele, et nõudsid tõsimeeli Soome ühinemist N.Liiduga kui 16. "nõukogude vabariik". Need vennad said raha otse nõukogude saatkonnast; paljudest soome punastest kasvasid hiljem sealsed poliitikud, ühiksonna- ja kultuuritegelased, paljud tunnistavad täna, et panevad neile aastatele tagasi mõeldes silmad häbist kinni.
Soome tudengid olid muidugi täielikud tuhapead, selge see. Aga ega Eestiski palju paremini ei läinud.
Aga taistolaiste laulud on tõesti õudsed, sihukene eredalt hasartne propagandamögin, saatjaks napilt häälestatud kitarred ja nohused noorikuhääled. Siin üks näide:
Soome tudengid olid muidugi täielikud tuhapead, selge see. Aga ega Eestiski palju paremini ei läinud, ehkki meie võisime Lenini välja mõeldud "õitsengut" oma aegruumis igapäevaselt kohata.
/nginx/o/2024/10/30/16455130t1hb97f.jpg)
Minuga juhtus näiteks selline piinlik episood, et kui ma 7. aastasena esimesse klassi läksin ja vankumatu õhinaga oktoobrilapseks astusin, tassiti kogu klassi õpilaskollektiiv meie suureks rõõmuks kinosse "Võit" vaatama linateost väikese Volodja enneolematult vingest, kangelasteguderohkest, viisakast ja abivalmis lapsepõlvest. Kõik olid rõõmsad. Küllap oleks ma oma sõpradega Nõmmel õhinal hakanud ka väikeseid Lenineid mängima, aga karm reaalsus vanaisa näol asetas jalgrajale oma kurja koiva ette.
- "Kas see vastab tõele, seltsimees Raid", küsis vanaisa vaikselt ja sarkastiliselt, "et Teie olete nüüd oktoobrilaps?"
Ehmatasin vanaisa "teietamisest" küll ära, nii ähvardavalt (ja tigedal sosinal) polnud ta veel iialgi oma lapselapse poole pöördunud, aga vastasin vapralt nagu oleks minu arust teinud väike Volodja:
- "Oktoobrilaps! Ja me käisime just vaatamas filmi väikesest Voldojast, kelle järgi see organisatsioon tehti. Väike Voldoja..."
- "Mis Oja?" päris vanaisa jahmunult.
- "No eks ikka see väike Voldoja", kobisesin mina.
Ma ei saanud muidugi pihta, et ei suutnud sõna "Volodja" välja hääldada ja eestindasin noore Lenini kuidagimoodi ära, aga vanaisa naer oli ikkagi vastik.
- "Oktoobrilaps! Ja me käisime just vaatamas filmi väikesest Voldojast. Väike Voldoja..."
- "Mis Oja?" päris vanaisa jahmunult.
Vanaisa ohkas, istus toolile ja tõmbas mu letti.
Pärast lühiekskurssi minevikku, Eesti okupeerimisse ja küüditamisse, oli minu jaoks igasuguste "Voldojadega" lõpp. Ja ma sain väga hästi pihta, et kooli ei maksa minna tõde kuulutama.
Edasi oli juba täiesti ogar tunne, kui pidime muusikatunnis laulma:
"Kui nüüd Lenin tuleks külla,
mis te, lapsed, teeksite?
Mina kingiksin siis talle
oma kummijänese.
Mina talle ette loeksin
kõiki salme, mida tean.
Mina talle sülle poeksin,
ütleksin, et ta on hea.
Mina kaunimatest õitest punuks pärja temale.
Mina räägiks, kuidas kõik me
õnnelikult elame –
ja et tahaksime kõiges
sarnaneda temale."
/nginx/o/2024/10/30/16455132t1hbf04.jpg)
Lenin oli nõukogude kuvandi järgi tõupuhas pedofiil, selge see – kui tänase prisma läbi uurida. Kus last nägi, seal ta kohe sülle krahmas ja silitama asus.
Lenin oli nõukogude kuvandi järgi tõupuhas pedofiil, kus last nägi, seal ta kohe sülle krahmas ja silitama asus.
Lisaks kostitas Uljanov maimukesi ohtralt suhkruga ja rüüpas ise hammaste krigistades Kremlis rohelise öölambi valgel musta mõrudat teed. Kogu kraami, mille tänulikud nõukogude kodanikud talle Moskvasse tassisid, kupatas ta otsejoones lähimasse lastekodusse.
Lastekodus käis ta ka nääride ajal külas ning kepsutas imikutega koos naeratades ümber kuusepuu, mille otsa oli upitatud viisnurk.
Lenin oli lastele vankumatuks eeskujuks: juba väiksena viisakas, ei valetanud kunagi – ja kui valetaski, tunnistas kohe üles, aitas vanamutte üle tee ning õppis ainult viitele. Ka täiskasvanuna paistis Uljanov järeltuleva põlve jaoks välja kui mingi kauge eesmärk, mille poole püüelda: võitles töörahva õiguste eest ning tema täpilisel lipsul polnud kunagi tatiplekke.
/nginx/o/2024/10/30/16455133t1h1779.jpg)
Ent nõukogude lastest võisid kasvada ka Lenini järglased hoopis teistel asjaoludel – nii et neilt ei küsitudki. Muidugi räägime siinkohal Lenini nime ohtrast kasutamisest ja selle väänamisest, kui seda vastsündinud tittedele tõsiusklikult külge poogiti.
Eestiski on kunstnik Vilen Künnapu, keda teavad kõik, aga kelle eesnimi ongi kokku pandud Vladimir Iljitš Leninist. Vilen.
Venemaal ässati perbüroos aga 1930ndatel ka selliste nimedega nagu
Арвиль – армия В.И.Ленина /Avril, V. I. Lenini armee;
siis
Арлен – армия Ленина / Arlen, Lenini armee,
Далис – да здравствуют Ленин и Cталин. / Dalis, Elagu Lenin ja Stalin,
Дележ – дело Ленина живет. / Delež, Lenini Üritus Elab.
Ja nii edasi.
Siingi võttis asi mõnikord üles täiesti ogarad pöörded ning töölislapsest sai ootamatult lord. Üks taolisi imelikke, kuid siiski levinud ja tõestisündinud nimenäiteid:
Вилорд – В.И.Ленин – организатор рабочего движения. / Vilord, V. I. Lenin, Töölisliikumise Organisaator
/nginx/o/2024/10/30/16455173t1h2287.jpg)
Kunstiski omas Lenin rolli, mida keegi teine täita ei suutnud.
Tegelikult oli Uljanov segase pilguga süüfilisest hullunud päss, aga kui üleva olekuga ta maalidel ja skulptuuridena troonib! Teda maaliti pidevalt (pärast surma) mitme üldtunnustatud modelli järgi.
Ühel modellil muuseas hakkas 1930ndate keskpaiku katus sõitma, ta asus ennast nõukogude skulptoritele ja maalikunstnikele välja üürima.
Ühel modellil muuseas hakkas 1930ndate keskpaiku katus sõitma, ta asus ennast nõukogude skulptoritele ja maalikunstnikele välja üürima, aga sellele tegi sm. Stalin kiire lõpu, sest äri ja kommunism kokku ei sobi.
Ning kultuuripõllul ei pääsenud Lenini eest ka vanarahvas. Raamatus "Malahhiitlaegas" lööb ta laiaks mingi Ukrainas elutseva ahne hiidlinnu, kes on talurahvast sajandeid röövinud ja neilt kogu varanduse endale kõhu alla toimetanud. Selle "ukraina rahvapärimuseks" tituleeritud soga all on õpetlikult kirjas, et ega vanarahvas loll ei olnud: hiidlinnu all mõeldi kapitaliste, kelle orjusest Uljanov talutaadid vabastas.
/nginx/o/2024/10/30/16455269t1hecc2.jpg)
Naljandeid skulptuuridest mäletavad ilmselt arvukad inimmassid. Kui Lenin istus, käsi sõbralikult välja sirutatud, küsis ta õela rahva juttude kohaselt peldikupaberit; kui tal oli soni aupaklikult käes, siis ta kerjas; aga visalt ringles Venemaal ka legend, et üks totravõitu skulptor oli kogemata Leninit kahe soniga kujutanud: üks käes ning teine peas.
Ta seletas, kuidas nad sõpradega koos Lenini valge kolba pihta tindipottide ning templivärviga märki viskasid.
Tallinna suurustes linnades tohtis olla ainult üks Lenini skulptuur – kusagil keskel, pidulikuma koha peal. Meil siis Rävala ehk toona Lenini puiesteel, praeguse välisministeeriumi ees. Aga väiksemates kohtades pidi seisma Uljanovi büst.
Tallinna lähedal asuv Laagri alev ei olnud veel pealinnaga ühendatud ning sealgi oli Lenini büst. Selline valge. Hilisem Tallinna linnapea ja majandusgeograaf Hardo Aasmäe, kes Laagris kasvas, seletas, kuidas nad sõpradega koos Lenini valge kolba pihta tindipottide ning templivärviga märki viskasid. Igal võistlejal kaasas eri värvi pott, et pärast parim snaiper välja selgitada.
Seda Leninit enam puhtaks ei saadudki ning eelkirjeldatud büst uputati Pääsküla rabas võimude poolt mingisse laukasse ära, kuna vikerkaarevärviline riigileiutaja ei pruugi kutsuda esile piisavalt austust.
/nginx/o/2024/10/30/16455353t1hdd33.jpg)
Üheks vingemaks motiiviks Uljanovist üldse võib pidada fotot "Lenin laupäevakul" (ilmselt 1919), millest kunstnik Mihail Sokolov rekonstrueeris 1936. aastal üleliidulise levikuga plakati. Seda motiivi – Lenini seltsimeeste ja palgiga – korrati sadades versioonides aastakümnete jooksul.
Plakatil vedivad kuus laupäevakulist Punasel Väljakul suurt palki, Lenin teiste seas. Üle nõukogudemaa räägitud pilkavas loos olla palk olnud kummist.
Laupäevak ehk subotnik (vene keeles субботник, sõnast "суббота", laupäev') oli Nõukogude Venemaal ja Nõukogude Liiduslaupäeviti korraldatud vabatahtlik hoogtööüritus. See pärineb oktoobrirevolutsiooni järgsetest ühistööaktsioonidest. Laupäevakute kõrval korraldati ka pühapäevakuid ehk voskresnikuid.
Esimene ajaloos registreeritud laupäevak toimus 12. aprillil 1919, aga ma mäletan isegi 1980ndate keskpaigast "laupäevakuid", mida pandi toime minu ema töökohas ENSV Metsaprojektis.
Nii fotol kui plakatil vedivad kuus laupäevakulist Punasel Väljakul suurt palki, Lenin teiste seas. Üle nõukogudemaa räägitud pilkavas loos olla palk olnud kummist.
Aga kui 1930ndate aastate aastate keskpaiku otsustati leida üles need viis kangelast, kes Uljanoviga palki tassisid ja teha neist personaalpensionärid, laekus mitusada avaldust. Kui avalduste tegijail olnuks kõigil õigus, pidanuks Lenin terve elu hommikust õhtuni erinevate seltsimeestega palke tassima.
/nginx/o/2024/10/30/16455441t1h2316.jpg)
Kuna Lenini igasugustest muuseumidest ja tubadest oli juba korraks juttu, siis – selleks puhuks, kui Lenin polnud mõnd linna väisanud, tuli kommunistidel appi võtta terav mõistus ja vahe nutikus. Näiteks Tartus Lenin ringi ei traavinud, küll aga viibis seal tema vanem vend Aleksander, kelle kohutav tsaar revolutsionäärina hukata lasi ja kelle eest "väike Voldoja" kätte tasuda lubas.
Aga Tartus võisid käia kõik Lenini venna taskunoa muuseumis. Või vähemalt seisis niimoodi tutvustaval sildil.
Aga Tartus võisid käia kõik Lenini venna taskunoa muuseumis. Sihukesel väljapanekul, kus toretses tõesti Lenini venna taskunoaks tituleeritud jupstükk – või vähemalt seisis niimoodi tutvustaval sildil.
Ning – olles Venemaa enamvähem risti põiki läbi sõitnud – olen näinud kümneid Leninile pühendatud toanurgakesi ja sealjuures kohanud muuseumtubade külalisteraamatus sinna jäetud eestikeelseid kahtlase sisuga kommentaare Volodja aadressil.
Nii oli ühes neist ära väänatud juba eelpool toodud salmijupp:
"Mina talle ette loeksin
tema kõned, mida tean.
Mina ennast üles pooksin,
sõnades: ka nii on hea!"
Selle kirjutasin oma märkmikusse maha kusagilt Krasnodari lähistelt 1991. aastal.
/nginx/o/2024/10/30/16455444t1h33c0.jpg)
Venelased võivad ka täna endal kasvõi pihiku lõhki pingutada, aga tõsiseltvõetavat elulooma Uljanovist enam ei tee. Kui Stalin kuvandas endast absoluutset hirmu – mis tähendab suurele osale loputatud ajudega vene rahvast sama mis austus ja armastus – siis Lenin on ikkagi nagu mingi jabur friik kusagilt haigest multifilmist.
Lenin armastas väga lapsi. Iga põlve peal rippus tal mõni, aga tema ainult trampis jalgu ja karjus: "Vähe! Vähe on! Tooge juurde!"
Aga mis puudutab armastusse laste vastu, siis meenub üks Piiteri kunstirühmituse "Mitki" miniatuur 1980ndate algusest.
Seal oli kirjas:
"Lenin armastas väga lapsi. Iga põlve peal ja kõikides käevangudes rippus tal mõni, aga tema ainult trampis jalgu ja karjus: "Vähe! Vähe on! Tooge juurde!""
Täpselt selline näeb välja ka Vene riigi "armastus" nii omade kui võõraste vastu.
Lõpetuseks tagasi Sergei Kurjohhini seene-teooria juurde. Ma ei tea, kas kunstnik vigurdas niisama või rääkis tõsiselt, aga mulle tundub, et ta ei valetanud: Lenin ongi seen. Täpsemalt – seeneniidistik.
Mõelgem ise: olgu aeg milline tahes, ikka vupsab maailmas sambla alt välja mõni Lenini-sugune hull kommar, noor ja väike, kasvab kiiresti, sirgub ja küpseb. Ning tahab oma käe järgi majanduse, universumi, inimsuhted, riigikorralduse ja kõik muu siin planeedil ümber kujundada ning kogu teadaoleva elu pekki keerata.
Nagu kirjutas Jüri Üdi:
Seeneniidistik ärevalt tõmbleb,
kärbseseenelt võib tulla signaal!
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)