«EBAPERFEKTSELT PERFEKTNE!» ⟩ Grete Paia avameelselt oma suhte algusest abikaasaga: mõlemal oli hirmus ja kartsime sõprussuhet rikkuda

Joonatan Siiman ja Grete Paia. Foto: Mihkel Maripuu

Teisipäeval saates «Ringvaade» rääkis Grete Paia oma uuest loost «Mesimagus» ning loomulikult ei saanud teemana kõrvale jätta tema salajast pulmapidu. «Tundub, et Eestis on võimalik niimoodi saladusi hoida.»

Septembris abiellus lauljatar Grete Paia Púr Múddi liikme Joonatan Siimaniga. Saates rääkis naine, et nende armastus kasvas välja sõprusest. «Ühel hetkel me sattusime vestlema, et on mingid uued natuke teistsugused tunded tekkinud. Eks mõlemal oli hirmus ja ei tahtnud seda sõprussuhet ka tuksi keerata,» rääkis Paia.

Täna kannab ta passis loomulikult nime Siiman, kuid artistinimeks jättis ta endale siiski Grete Paia.

Paia rääkis, kuidas Siiman tegi talle ettepaneku Egiptuses, kui nad parasjagu kuumaõhupalliga Kuningate oru kohal lendasid. «Me hakkame maanduma, Joonatan on mu selja taga ja ta ütles «Grete» või koputas õla peale ning ma vaatan, et ta kükitab, ma kükitan ka. Siis ma sain aru, et ta on ühe põlve peal, sõrmusega. Mul olid silmad märjad, temal ei tulnud ühtegi sõna suust. Ma arvan, et see oli selline perfektselt ebaperfektne või ebaperfektselt perfektne olukord, väga filmilik.» Samas lisas Paia, et tundis veidike ka piinlikkust, et ta kohe aru ei saanud, mida noorhärra tema kõrval teeb.

Noored korraldasid pulmapeo aga nii salaja, et ka lähedased sõbrad olid üllatunud, kui juba toimunud pulmadest kuulsid. «Meil on kogu aeg seda tralli nii palju ümber, neid festivale, massi ja pidu, et mingid asjad võiksid endale jääda. Ega ma ei ole kunagi unistanud hullult suurtest pulmadest. Sel teemal me olime ka ühel meelel ja tahtsime midagi armsat endale teha,» rääkis Paia, miks nende pulmad tagasihoidliku rahvaarvuga olid.

Paia kirjeldab oma pulmapäeva kui kõige imelisemat päeva, kus ta ei muudaks mitte midagi isegi siis, kui tal tekiks võimalus see uuesti teha.

Paia uus singel «Mesimagus» jutustab aga paari suhte algusperioodist. Loos kasutatakse ka lõiku Singer Vingeri laulust «Ära jahtu». «Stuudios ma sain aru, kui lugu oli juba enam-vähem täitsa valmis, et mingi lisaasi võiks olla. Esiteks see laul on mulle kogu aeg tohutult meeldinud ja hakkas kummitama, mingi selline tabamine tuli, et see võiks olla ideaalne. See sobis kuidagi nii valatult sinna, ma loodan, et teised tajuvad ka seda,» ütles Paia.