:format(webp)/nginx/o/2024/10/29/16452907t1h464e.jpg)
Kas Gruusia on keeranud näo Venemaa poole ja Euroopale otsustavalt selja, näitab lähiaeg, usub Juku-Kalle Raid. Aga see riik on läbi ajaloo silma paistnud heitlikkuse ja närvilise olekuga. Sõnaga – nagu lipp tormises Kaukasuse mäestikus. Ent mitte kuidagi ei saa alahinnata Venemaa soovi piirkonnas kõigest hingest mingi jama sooritada. Nagu igal pool mujalgi.
Juba riigi nimega käib kaasas segadus. Kuidas seda siis kutsuda? Kas Sakartvelo, Georgia või Gruusia? Ja – nagu kirjutas kunagi geograaf Toomas Kümmel (kellel on Gruusias sugulased): "Tegelikult ei vaja kohalikud üldse mingit riiki, kuna igast pidulauast leiab oma vürsti."
Nimi nimeks ja heitlikkus heitlikuseks, aga Gruusia on eestlastele kogu aeg meeldinud. Mitte vaid Gruusia, vaid Kaukaasia laiemalt – juba Tammsaare ja Vilde kolasid ringi Abhaasias (mida Gruusia oma osaks peab) ja kiitsid selle vapustavat ilu, ehkki näiteks kirjanikepaar Ilf ja Petrof lasid Kaukasuse mägede kohta läbi Ostap Benderi suu kuuldavale: "Tarbetu kraam. Mõttetu ilu. Idioodi fantaasia."'
Ka opositsioon võinuks võidu korral Ivanišvili vabalt kinnimajja torgata, nagu Ivanišvili tegi Saakašviliga ja nagu seal üldse on kogu aeg tehtud.
Eesti toetas 2000ndate esimesel kümnendil Gruusiat igal võimalikul moel ning tegelikult paistis päris tõsiselt, et sellest Kaukaasia riigist saab edulugu.
Paraku ei käi selles piirkonnas mitte midagi niisama lihtsalt. Alustame elementaarsest: kui võim vahetub, kiputakse eelmised valitsejad kohe vangitorni toppima, nende vastu algatatakse sada kohtuasja, nende sõbrad ja sugulased saavad ükskõik kust kinga. Tekkib omamoodi "klannivastutus".
Seetõttu ei soovi keegi piirkonnas vabatahtlikult võimust loobuda, tagajärjed on küllaltki mornid. Võimu minetamine ei ole tervisele kasulik, palju kasulikum on näiteks proovida, kuidas väike valimisvõltsing õnnestub. Ja neil valimistel nii läks. Ole sa või miljardär nagu igatsevalt Vene kirsa poole kiikav Ivanišvili, valvel peab püsima.
Ka opositsioon võinuks võidu korral Ivanišvili vabalt kinnimajja torgata, nagu Ivanišvili tegi Saakašviliga ja nagu seal üldse on kogu aeg tehtud.
/nginx/o/2024/10/29/16452910t1h2226.jpg)
19. sajandi alul läks Sakartvelo järk-järgult Vene impeeriumi võimu alla, kõvad Kaukaasia sõjamehed keskendusid laulule, tantsule, söögile ja joogile.
Kui Gruusia saaks NATO-sse, moodustataks selles ühenduses meeste tantsu- ja lauluansambel.
Toomas Kümmel kirjeldab: "Sellega läksid aga grusiinid nii hoogu, et igal võimalusel kutsuti külalised ja alustati supraga, pidusöömaga. Nii on grusiinid saavutanud muretu ellusuhtumise ja rõõmsa oleku. Eestlased on pidevalt mornid ja alalõpmata muretsevad. Muretseda on vaja töökoht, siis auto ja elamine. Siis on vaja muretseda naine ja lapsed. Ja nii kuni surmani, ainult üks muretsemine. Grusiinidel seda pole ja sellepärast ilmselt eestlastele seal nii väga meeldibki."
Ümberkaudsed räägivad grusiinidest järgmist anekdooti: "Kui Gruusia peaks tõesti kord NATO-sse saama, siis ega sõdima nad ikkagi ei õpi. Küll aga moodustatakse NATO-s viivitamatult meeste tantsu- ja lauluansambel."
Grusiinid oskavad kõike kaunilt suure hasardiga ette kanda. Nii ka oma põlvnemist. Pärimuse järgi on Sakartvelo esmaasukad Noa poja Jafeti järglased. Oma rahva põlvnemise lugu loevad grusiinid just Jafeti pojapojast Kartlosest. Siit ka rahva nimetus kartveli või kartvelebi ja riigi põline nimi Sakartvelo.
Üsna tüüpiliselt jagunevad Grusiinid poliitikast pajatades mitmetesse käratsevatesse ning põhimõttelistesse leeridesse.
Aga postulaatset hasarti täheldame ka riigi poliitilises ajaloos, mis lõppkokkuvõttes ei pruugi alati olla kõige otsem tee parema tuleviku poole.
Üsna tüüpiliselt jagunevad Grusiinid poliitikast pajatades mitmetesse käratsevatesse ning põhimõttelistesse leeridesse. Tähtsal kohal on suguvõsa. Ja nii leitakse omaenda rahva keskelt üsna lihtsalt vaenlane, kes kinni panna. Otse loomulikult kuulub ta "eelmise võimu" ridadesse.
Eestlased oma uimasuses pole suutelised pooltki nii suuri lollusi korda saatma kui kindžalli järele haaravad mägede pojad. Me ei kujuta vist totraimaski unenäos ette, kuidas Kristen Michal istutaks vanglasse näiteks Jüri Ratase?
/nginx/o/2024/10/29/16452916t1h7022.jpg)
Nüüd aga korraks Gruusia sõltumatusest, millega neil valimistel taaskord hoolimatult mängiti.
Mais 1918 kuulutas Sakartvelo rahvusnõukogu Sakartvelo iseseisvaks vabariigiks, 1920. aastal sõlmitud lepingus tunnustas Venemaa Sakartvelo iseseisvust. Esimese maailmasõja ajal Bakuu naftaväljade kaitseks ja Türgi pealetungi vastu Kaukaasiasse toodud inglise väeüksuse lahkumise järel rikkusid bolševikud loomulikult kohe seda lepingut ning vallutasid Tbilisi ja kogu Sakartvelo. Aastatel 1922-1936 kuulus Sakartvelo koos Armeenia ja Aserbaidžaaniga Taga-Kaukaasia föderatsiooni koosseisu. Edasi moodustati eraldi Gruusia NSV.
Kremlist õhutatud etnilised ja piirkondlikud konfliktid viisid riigi täieliku kokkuvarisemise äärele. Tuleb tänasestki tuttav ette.
1991. aastal taastas Sakartvelo oma iseseisvuse. Kuid erinevatest piirkondadest pärit grusiinid ükskteist ei mõistnud; Kremlist õhutatud etnilised ja piirkondlikud konfliktid viisid riigi täieliku kokkuvarisemise äärele. Tuleb tänasestki tuttav ette.
Sakartvelo esimene president Zviad Gamsahhurdia ülbitses riigi äärealadega, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Adžaaria ja Džavahheetia armeenlastega. Tulemuseks oli relvastatud riigipööre, nn sõjanõukogu kukutas 1992. aastal presidendi võimult, parlament saadeti laiali. Gamsahhurdia põgenes Groznõisse, kus teda võõrustas Tšetšeenia president Džohhar Dudajev. Lühikest aega valitses riiki nn riiginõukogu, endise Nõukogude Liidu kompartei poliitbüroo liikme ja välisministri Eduard Ševardnadze juhtimisel. 1995. aastal valiti ta presidendiks.
USA-s õppinud jurist Mihheil Saakašvili oli 2004. aastal president Ševardnadze kukutamiseni viinud nn rooside revolutsiooni üks juhte. Ta võitis järgnevad presidendivalimised (kuna "elelmine võim" oli halb ja uued katsetajad seetõttu head, sai ta 96,25% valijate häältest).
Saakašvili reformid olid uskumatult edukad, Sakartvelo võttis suuna lääneriikidele ning uuendas põhjalikult oma majandust ja valitsemissüsteemi. Korruptsiooni väljajuurimine pani kõiki ahhetama.
Gruusia kohta võib kahjuks öelda, et mingil moel on nad endale taaskord ise jalga tulistanud.
Ent teisalt viljeles ka tema autoritaarset valitsemisstiili, demagoogitses mis jaksas ja oli üsna vilunud populist. 2007. aasta hilissügisel tuli tal opositsiooni meeleavalduse jõuga laialiajamise pärast tagasi astuda.
Ning ühes jahmatavas teleülekandes, kus Saakašvili närvi läks, asus ta otse-eetris omaenda lipsu järama. Pistis suhu ja muudkui mälus.
/nginx/o/2024/10/29/16452914t1hd53d.jpg)
Venemaal miljardeid teeninud ärimees Bidzina Ivanišvili taktika võimule tulemise asjus oli aga vägagi korruptiivne. Tema kasutas otseselt raha ja äraostmist. Tema vaimne pojukene – partei „Gruusia unistus“ võitis ka viimased valimised ning ilmselgelt on võetud suund taaskord Venemaale.
Gruusia kohta võib kahjuks öelda, et mingil moel on nad endale taaskord ise jalga tulistanud. Ning võitjad ähvardavad kaotajaid, Saakašvili istub türmis ja pole üldse ebatõenäoline, et sinna saadetakse talle seltsiks veel tülikaid opositsioonitegelasi.
See on see jama, kui igast pidulauast leiab kolm vürsti koos veendunud kamba poolehoidjatega.
See on see jama, kui igast pidulauast leiab kolm vürsti koos veendunud kamba poolehoidjatega, kes kõik on valmis oma isanda au kaitseks üksteisele kõri kallale kargama.
Me võime muidugi loota parimat, aga faktiks jääb, et poliitiliselt on Gruusia tegemas olulist pööret itta ning paraku ootavad ees suured segadused. Venemaa kui sigatseva naabri kõrval on aga selles nihkes vale süüdistada grusiine. See asi on nagu kihiline s...takook.
Ent – hoiame pöialt. Mägedes on kliima muutlik, praegu pole veel mõtet hakata pisaraid valama.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)