ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raidi kultuurisoovitus: Tiina Tammetalu vinged protsessimaalid

Tiina Tammetalu oma näituse avamisel Foto: Viktor Burkivski

14. oktoobril 2024 esitles Tammetalu ARS Projektiruumis oma vastilmunud trükist, kunstnikukataloogi I osa „Tammetalu. Lühike sissevaade loome-CV-sse”. Juku-Kalle Raid võtab raamatut kõigiti soovitada.

Tiina Tammetalu esimene vihik on rõhuga TT loometee varasemal ajalool. Kataloogi taustaks näitab Tammetalu ARS projektiruumi (https://www.arsfactory.ee) suurepärases interjööris maale, millest mõnesid, muuseas, pole ta isegi õieti näinud – vähemalt avalikus ruumis mitte. Vaatamata sellele, et mitmete tööde juured ulatuvad peaaegu igavikku, ca 30-40 aasta taha, võib tegemist olla maalidega, mis on üsna värsked, nii et viimased pintslitõmbed lõuendil veel tahenemas.

Tiina Tammetalu räägib oma näitusest:

Kasutan Projektiruumi võimalusena uurida enda loomepsühholoogiat, et jõuda jälile isiklikele, eripärastele, võib-olla isegi veidratena näivatele vajadustele maalijana. Toon välja mõned oma protsessitööd, protsessimaalid.

Tiina Tammetalu ja Mihkel Mutt Foto: Viktor Burkivski

Siin, ARS projektiruumis, kus on avarust ja õhku, igale maalile vajalikku autonoomset puhast ruumi (mida muudes näitusesaalides krooniliselt napib), saan tuua ajutiselt oma vaatevälja tagasi mõned mulle olulised teosed erakogudest, mida ma ise avalikus ruumis või näitusetingimustes vahepealse suletud perioodi tõttu või muudel põhjustel pole näinudki. Üheski proffitgaleriis ei tuleks selline egoistlik kuid loominguliselt väga vajalik tunnetustegevus kõne allagi! Aga kunstnik vajab näitust mitte niivõrd müügiks, nagu see viimasel ajal vaikimisi üldiselt omaks võetud, vaid pigem oma tööde ja iseenda nägemiseks distantsilt, oma koha, arengute ja loome analüüsiks.

Loodan avada mõne ammu-unustatud akna, luua enesele võimalus pilguheiduks mõnele teeotsale, millelt jätkamine võib just praegu parimaks käivitajaks osutuda.

Minu jaoks tähendab maalinäituse loomine alati eeskätt ruumi loomist. Ruumi tasakaalu loomist.

St ekspositsiooni loovad minu jaoks läbi omavaheliste suhete kolm suurust: maalid (kui moodulid, millest võin vastavalt vajadustele luua erinevaid kooslusi); ruum, mis peab inspireerima; valgused, mis on hoolikalt kaalutud ja läbi mõeldud, minu poolt põhjendatuks loetud isegi juhul, kui see valgus peaaegu puudub või on asendatud ebatraditsiooniliselt maalile sihitud punktivalguse või mingi, antud juhul kohaspetsiifilise leidvariandiga.

Vaatamata sellele, et mitmete tööde juured ulatuvad peaaegu igavikku, ca 30-40 aasta taha, võib tegemist olla maalidega, mis on üsna värsked.

Näiteks olgu selle näituse Projektiruumi Väike Tuba, kus eksponeeritakse protsessisarja, mille tigedaim osa maaliprotsessist ongi 7 aastat jutti kulgenud peaaegu pimeduse piiril, vastavalt päevavalguse saabumisele või selle kadumisele koos õhtu saabumisega ateljeeruumis. Et Projektiruumi väikeses toas punktvalgus, mida eelistaksin, puudub, tõin siia täies südamerahus just selle kohaspetsiifilise leidvariandi, mida maja pakkus: ühe siinse asuka diskolambi, mis aga mingil viisil isegi tõlgib siia seda valgusrezhiimi tollest ruumist, kus neid Piazza-vaateid maalisin.

Sealsete pidevate ülaltlähtuvate läbijooksude-veeavariide tõttu sai elektrijuhtmestik ellujäämise huvides lihtsalt välja lõigatud. Maalida saab kas päevavalges või siis õhtul sissepaistva kuu ja tähtede ning tugeva, kuid mitte liiga stabiilse linnavalgustuse (oo – need suurlinnatuled!) ja muidugi teatud kellast alates entusiastlikult vilkuvate-säravate tänavakoristuse või Politsei diskobusside paistel. Nende piltide maalimisrütm on sõltunud täielikult hämariku muutumisest pimeduseks ja seetõttu (muidugi ka aastaegade vahetumise erakordselt kiire käigu tõttu) on see sari ikka veel pooleli (kaks moodulit neljast siiski juba valmis).

Meenutades seda 7-aastast protsessi, siis tundub nii, et tähelepanu ja tööind muutuvad teravaimaks just hämaruse saabudes.

Meenutades seda 7-aastast protsessi, siis tundub nii, et tähelepanu ja tööind muutuvad teravaimaks just hämaruse saabudes. Sa tahad kasutada iga viimast hetke, kuid juba laskuva pimeduse rüppe mattudes muutuvad värvid ikka järjest enam must-valgeks. Võid muidugi jätkata, et siis hommikul huvi ja üllatusega imeks panna, et mis seal hämaruse varjus tehtud sai või mis seal üldse juhtus.

Vaat seda protsessi-juhtumit siin väiksema ruumi pimeduses diskolambi lilla-valgel näemegi.

Harry Liivrand ja Tiina Tammetalu Foto: Viktor Burkivski

Niisiis, mulle on ruum, maalid, nende paigutus ruumis ja valgus (siin minu enda poolt läbimõeldud ja maalile sihitud terav punkt), sellest valgusest maalile laskuv ja seal ettearvamatut dünaamikat loov vaataja vari - või siis valguse puudumine sootuks - võrdväärselt tähtsad, need peavad olema läbikaalutud ja minu poolt heakskiidu saanud komponendid. Maalid, ruum ja valgused. Näitus sünnib nende omavahelistest suhetest ja koosmõjust.

Üheski proffitgaleriis ei tuleks selline egoistlik kuid loominguliselt väga vajalik tunnetustegevus kõne allagi!

Vaataja tajub seda, kunstnikest kolleegid oskavad analüüsida. Valguseküsimus maalinäitusel on minu jaoks olnud erakordselt tähtis juba 90ndate algusest: 1993, kui tegin oma paralleelprojekti valgusest-maalist- inimvarjudes Vaalgaleriis ja Vabaduse väljaku tunnelis.

Ei tee saladust ka sellest, et see näituseprojekt siin on mulle järgmiseks vajalikuks töösammuks Loomekataloogi II vihiku – milles rõhk maalil – koostamisel, sest maalid, mida siin saalis näeme, on seni lünklikult või üldse veel mitte dokumenteeritud.