:format(webp)/nginx/o/2020/12/21/13541270t1h7c71.jpg)
Esmaspäevases «Kuuuurija» saates lahati 1944. aastal toimunud Sinimägede lahingutega seotut: tuhanded mehed läksid Eesti nimel sõtta ja kaotasid seal elu. Nüüd peetakse aga Sinimägedes võidelnud mehi sama hästi kui natsideks, riigipea ega ministrid mälestusüritusele jalga ei tõsta ning Sinimägede kangelased on vajunud unustuste hõlma. Ka juulis toimunud mälestusürituselt hakkas politsei inimesi minema talutama, nende hulgas oli ka Paul Maitla tütar Kai.
Septembrikuus tähistati 80 aasta möödumist suurpõgenemisest: 1944. aastal jättis Saksa sõjavägi Eesti territooriumi maha ja Nõukogude okupantide eest põgenes siit ligi 100 000 inimest.
President Alar Karis viskas suurpõgenemise mälestamise puhul vette pärja ja meenutas oma kõnes, et ka tema enda ema põgenes Eestist 1944. aastal, kui too oli vaid 14-aastane.
Kui suurpõgenemist meenutati meedias laialt, siis lahingut, mis võimaldas seda põgenemist, ei meenutanud meie riigiisad peaaegu üldse.
Nimelt toimus sel suvel veel üks tähtis sündmus: 80 aastat tagasi, 1944. aasta suvel, leidsid Sinimägedes aset Eesti ajaloo ohvriterohkeimad lahingud. Selles lahingus osales tuhandeid Eesti mehi, kes läksid Punaarmee vastu Saksa mundris.
Viiekilomeetrisel rindelõigul hukkus kuu ajaga hinnanguliselt kuni 45 000 võitlejat. Kokku langes või sai haavata erinevatel andmetel 180 000 lahingutes osalejat.
Tegemist on kõige verisema lahinguga, mis Eestimaa pinnal peetud ning selles hukkus ka tuhandeid Eesti mehi.
Kuna Soome laht oli mineeritud ja Saksa laevastiku täieliku kontrolli all, ei pääsenud vaenlased Eestisse ka sealtkaudu. See andis võimaluse inimestele, kes seda soovisid, siit organiseeritult lahkuda. Eestist põgenesid eelkõige need, kes oleks nagunii küüditatud Siberisse. Küll aga tekib küsimus: miks meenutatakse suurpõgenejaid, aga Sinimägede kangelased on vajunud unustuste hõlma?
/nginx/o/2024/10/14/16418113t1h5e09.png)
Sel suvel toimus Sillamäe lähedal Grenaderimäel, mis on üks kolmest Sinimäest, iga-aastane mälestusüritus. Mälestati neid, kes 80 aastat tagasi haarasid relva, et kaitsta oma kodumaad. Sinna kogunesid inimesed, kes tulid Sinimägedes toimunud veriseid lahinguid meenutama ja selles hukkunud inimesi mälestama.
Martin Sööt oli üks neist, kes Grenaderimäel sel suvel kohapeal oli. Sööt teeb kohe «Kuuuurija» intervjuu alguses selgeks, et Sinimägedes võitles väga rahvusvaheline seltskond, mis koosnes Saksa sõjaväes teeninud Euroopa vabatahtlikest ja kohe kindlasti ei osalenud seal ainult sakslased.
«Hakkas hümn ja korraga koputatakse õlale...»
Aga mis siis ikkagi juhtus 27. juulil Grenaderimäel? «Oli planeeritud päevakava järgi umbes tund või poolteist, mis mäe peal pidi olema. Väikene tseremoonia,» meenutab Sööt.
Kohale oli tulnud ligikaudu 300–400 inimest. «Need on ikka need, kelle enda lähisugulased on olnud, pluss siis need, kes on ajaloohuvilised ja aatelised inimesed.»
/nginx/o/2024/10/14/16417849t1h79b0.png)
«Olin üritusel ka kaameraga, lippuderivi tuli paika, hakkas hümn. Korraga tullakse ja hümni ajal koputatakse politseist õla peale, et tulge nüüd kaasa. Teil on keelatud sümboolika,» meenutab Sööt.
Martini särgi peal oli kaks sümbolit. Üks neist oli meile kõigile Vabaduse väljakult tuntud vabaduserist ja mõõka hoidev käsi. Teine sümbol oli pealuu.
«Kolmekesi vist olid, üks oli eriüksuse oma. Et nüüd tulge kaasa, lähme menetleme, teil on keelatud sümboolika. Kui küsisin, mis see keelatud sümboolika on, sellele vastata ei osatud. Ikka sama jutt edasi. Ei hakka ju hümni ajal skandaali tekitama, toimetati siis kõrvale ära ja näen, et on veel osa inimesi kokku korjatud nii-öelda. Ega siis ei suudetud kellelegi selgeks teha, mis see keelatud sümboolika on,» räägib Sööt.
Politseibussi juurde, mis asus üritusest 500 meetri kaugusel mäe all, toodi kokku umbes kümmekond inimest, kel lubati keelatud sümboolika pärast käed Sinimägede mälestusüritusel raudu panna.
«Korjas meid kokku ja siis deporteeriti mäest alla. Sealt vastuseid ei tulnud. Hakati hoopis Venemaast rääkima ja 9. maist,» meenutab Sööt.
/nginx/o/2024/10/14/16417855t1haebd.png)
Inimesed veeti politseibussi juurde ja siis hakkasid politseinikud Martini sõnul oma telefonidest keelatud sümboolika kohta guugeldama.
«Hakati otsima analoogset sümboolikat.»
Politseinikud guugeldasid ja viisid Martini särgil olnud pealuu kokku Hitleri Saksamaal olnud ühe kõige karmima sõjaväe osa, SS-i kolmanda tankidiviisi Totenkompfi ehk kolmanda tankidiviisi sümboliga ja pidasid seda meie riigis keelatud sümboolikaks.
SS-i kolmas tankidiviis oli komplekteeritud ainult etnilistest sakslastest ja eestlasi seal ei sõdinud ega väeosa pole Eestis olnud. SS-i kolmas tankidiviis kandis sümbolina pealuud ning nimi Totenkompf tähendabki pealuud. See väeosa mõisteti Nürnbergi sõjatribunali poolt süüdi veristes sõjakuritegudes Poolas, Ungaris ja Prantsusmaal.
/nginx/o/2024/10/14/16417854t1h5ba0.png)
«Pandi kõrvale, öeldi, et vot see on nüüd see. Vaatasime, et see teater läheb liiga pikaks ja ütlesime, et meil on sümboolika patenteeritud.» Eesti Patendiamet registreeris mainitud pealuu tõepoolest ka kaubamärgina ja midagi keelatud amet selles ei leidnud. Pealuu on patenteerinud Eesti Leegioni Sõprade Selts.
/nginx/o/2024/10/14/16417865t1h2494.png)
«Kui selle patendiameti lehelt lõpuks üles leidsid, siis olid jah olid väga nördinud näod. Sellega see intsident aga ei lõppenud, kui meie politseibussi juurest ära tulime. Jõuame tagasi mäe peale ja näeme, et hakatakse mäe pealt järgmisi inimesi ära viima,» meenutab Sööt.
Politsei talutas minema ka sõjaväelase Paul Maitla 80-aastase tütre
«Ja kõige suurem iroonia... või ma ei teagi, kas see on kõige õigem sõna – nende hulgas oli ka selle mäe kangelase lähisugulane.»
Martin räägib sellest, kuidas politsei marssis Sinimägede kangelase Paul Maitla 80-aastase tütre Kai poole ja teda hakati samuti Grenaderimäest alla talutama. Vabadusvõitleja tütrel oli seljas samasuguse sümboolikaga särk.
Paul Maitlat autasustati 1944. aasta septembris rüütliristiga, just selle sama Grenaderimäe kaitsmise eest Sinimägede lahinguväljal. Maitla hukkasid esimesel rahupäeval pärast II maailmasõja lõppu Tšehhi kommunistid.
Rüütlirist oli Saksa sõjaväe üks kõrgemaid autasusid, mille pälvisid neli Eesti meest, kellest üks oli Maitla. Tema tütre talutasid sel suvel politseinikud mälestusürituselt minema.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/14/16417858t1h75f4.png)
«Kui seda märkasime, siis kohe astusime ligi sinna,» meenutab Sööt. «Sellel ajal ligines ka vanu kaitseliitlasi, kes juba tõstsid häält ja nõudsid, et vanaproua rahule jäetaks.»
Üritusel oli ka Ivo Meller, Eesti Leegioni Sõprade Klubi liige ja endine politseinik. «Nad ütlesid, et te peate meiega kaasa tulema, alla bussi juurde. Et seal siis menetleja hakkab menetlema,» meenutab Meller.
/nginx/o/2024/10/14/16417844t1h8ed0.png)
Ka tema talutati politsei käevangus Grenaderimäel toimunud üritusel politseibussi juurde.
«Pealuu kohta vist isegi oli mingi küsimus, mille peale ütlesin, et meil on Kuperjanovi pataljon, neil on ka pealuu. Kust te võtate, et see pealuu on keelatud sümboolika? Selle peale ei osatud midagi öelda, korrutati ainult, et tulete kaasa.»
«See üritus oli rahvusliku taustaga»
Keelatud sümboolika seadus räägib kontekstist: kui näeme Z-tähti tankidel, seostame seda agressiooniga. Kui näeme Z-tähte aga tähestikus, siis me ei seosta seda ju Ukraina sõjaga.
Esimest korda tundus Z-täht vaenulikuna 2022. aasta 24 veebruaril, kui Vene väed tungisid Ukrainasse. Vaenlane kasutas Nõukogude päritolu sõjatehnikat siis tähistati väegruppe tähtedega Z ehk zapad - lääs ja V ehk Vostok - ida.
SSi kolmandal tankidiviisil, mille sümboliks on taoline pealuu, puudub Eestiga igasugune seos. Nad pole kunagi siin olnud ja ükski Eesti mees pole selles teeninud. Nürnbergi tribunali otsusega kuulutati nad sõjakurjategijateks, eelkõige oma tegude eest Varssavis ja Budapestis.
«Kui nad tahavad kedagi kaasa viia ainuüksi, et neil on pealuu, see on keelatud sümboolika... No politsei käitumine oli väga taunitav, sest see üritus oli rahvusliku taustaga,» ütleb Ivo Meller ja lisab, et eestlased sõdisid ikka oma maa eest ja Eesti leegioni mindi selle pärast, et saada relvad ja hakata võitlema oma riigi eest.
«Kõik nägid, mis toimus esimese Nõukogude okupatsiooni ajal, kui palju inimesi mõrvati, kui Eesti liideti vägivaldselt Nõukogude liiduga. Vägistati, rööviti... saadeti Siberisse.»
/nginx/o/2024/10/14/16417856t1he21a.png)
Kõige suurem hämming on aga ka Ivol sellepärast, et politsei hakkas ahistama sõjakangelase 80-aastast tütart. «Ei oleks vaja olnud torkida seda üritust,» ütleb ta kokkuvõtlikult.
Paul Maitla tütar: kas tublid on need, kes jalga lasid, või need, kes rinnet hoidsid?
Nõmmel kõrgete mastimändide all elab Paul Maitla 80-aastane tütar Kai Brauer, kes sel suvel Grenaderimäel Eesti politseiga sekeldustesse sattus.
«Mina ütlen, et see on meie poliitikute tegemata töö: nad ei julge Euroopas seda mainida, nad ei julge rääkida meie ajalugu. Me ei peaks seda maha salgama. Munder oli vale, aga vaenlane oli õige, nagu ütles kunagi Vello Salo,» ütleb Kai Brauer.
Vello Salo, keda Brauer mainib, oli eestlane, kes võitles Saksa armees. Ta põgenes Vatikani ning ülejäänud elu veetis katoliku preestrina.
/nginx/o/2024/10/14/16417840t1hb333.png)
«Minu teada Eesti üritas, kui see sõda lahti läks, saada toetust ka Inglismaalt, Rootsist ja kustkohast veel. Igal pool öeldi ära, sakslane oli ainus, kes oli nõus eestlastele relvi andma. Mis me siis pidime minema mingisuguste kaevamishangudega venelastele vastu?» küsib Brauer ja lisab, et Eesti mehed läksid sõjaväkke võitlema kommunismi vastu, mitte suurest armastusest Saksa sõjaväe astu. «Isegi mu isal oli seal Saksa sõjaväes probleeme rohkem kui üks kord,» ütleb Paul Maitla tütar.
Kai Braueri sõnul on kahepalgeline, et meenutame suurpõgenemist, aga mitte neid, kes seda võimaldasid. «Mida meie nüüd siis jagame noortele? Tublid mehed, kes jalga lasid, aga need, kes Sinimägedes rinnet kinni hoidsid, need ei kõlba kuskile, need on parajad kaabakad...»
Põgeneda saigi seetõttu, et rinnet hoiti Sinimägedes mitu kuud kinni. «Muidu vaenlane oleks olnud Tallinna all sadamas kohe, Pärnu sadamas, Saaremaal. Kui seda rinnet ei oleks nii pikalt kinni hoitud, oleks see põgenemine ära jäänud. Aga meie tõstame praegu nemad ausse, mitte need, kes seda rinnet kinni hoidsid. Ja mina ütlen selle peale, et milleks meil on vaja julgeolekumaksu, miks me ostame kalleid relvi, kui meil pole mehi, kes nendega hakkama saaksid. Sest tehakse meestele selgeks, et laske jalga: ajaloo silmis olete te siis õiged mehed, mitte need, kes kaitsevad kodumaad,» räägib Kai Brauer.
Üks Eestimaa pinna verisemaid lahinguid on riigi poolt pühitud vaiba alla
Sõjakangelase Paul Maitla tütre Kai Braureri sõnul on häbiväärne, et Eesti riigi ja kaitseväe juhid pole Sinimägedesse aastakümneid oma jalga tõstnud ja ükski meie president pole sinna pärga viinud.
Vaid Aleksander Einseln, kes sai Eesti kaitseväe juhiks 1993. aastal, on käinud seal kohapeal. Temagi lahkus oma emaga Eestist 1943. aastal, kui Sinimägedes hoiti rinnet kinni. Ameerika Ühendriikides sai Aleksander Einselnist Ameerika Ühendriikide maaväe kolonel, 1993. aastal naasis ta Eestisse.
/nginx/o/2024/03/29/15973045t1hb4a3.jpg)
Kas tõesti pole ükski kõrge riigiametnik Sinimägede mälestusüritust külastanud?
«Kuuuurija» toimetus saatis kirjad selle küsimusega nii kaitseministeeriumisse, kaitseväele, riigikogu esimehele kui ka presidendi kantseleile.
Ükski kõrge riigiametnik seda üritust ametlikult väisanud ei ole ja hinnangut sellele üritusele samuti keegi anda ei soovinud.
Vaid Eesti kaitseväest kommenteeritakse, et suvel toimunud mälestusüritusel käis kaplan.
«Sinimägede lahing oli oluline, kuna võimaldas peale tungivatele Vene vägedele tugevat kahju teha. Paraku langes lahingus mõlemal pool hulk eestlaseid. II maailmasõja ajal mobiliseeriti eestlaseid võitlema mõlemal poolel ning sageli oli võitlemine kohustuslik ja soovivastane. Seetõttu tuleks mälestada mõlemal poolel võidelnud eestlasi kui võõrvõimude surve all kannatanuid,» öeldakse kaitseväest.
«Mitte keegi pole vaevunud kohale tulema, ei ühtegi lilleõit ega küünalt sinna toonud,» ütleb Paul Maitla tütar Kai. «Minu põhiline mure on see, kuidas kasvatame oma järgnevaid põlvkondi, kui tambime mutta need inimesed. Me pole 30 aastaga suutnud iseendale ja enda noortele selgeks teha oma ajalugu.»