ELU25 ⟩ Aarne Seppel: Kas pealinn väärib omi juhte? (Ehk turul me oleme vennad ja õed)

Aarne Seppel Foto: Juku-Kalle Raid

Keset sügist kargas Postimehe toimetajale Aarne Seppelile korraga pähe küsimus: kes on Tallinna linnapea? Kõlvart?! Vist mitte, aga kes siis? Suurivaevu meenus, sest vihm ja krapsakad abilinnapead olid tähelepanu hajutanud.

Tallinna linnapea koht on siiski tähtis amet, ega kadunud Edgar Savisaar muidu oleks ligi kakskümmend aastat keskerakondlikku impeeriumi ehitanud, mis püsis veel seitse aastat pärast tema eemaldamist linnajuhtimisest. Poliitiliselt on Tallinn olnud surnud punkt kõigile peale Keskerakonna. Kohalikel valimistel osaletakse, kulutatakse reklaamiraha ja hääleenergiat, kuid linna juhtisid kuni viimase ajani ikka ja jälle keskerakondlased. Ja seda ka pärast raudse Edgari taandumist.

Kuidas uus Boroditš meisterdati

Pärast Jüri Ratta võidukat põgenemist tundub Keskerakonnast rääkimine isegi natuke kohatu. Aga muidu ka ei saa, sest korruptiivsed meetodid pole kuhugi kadunud, kuigi neid kasutavad nüüd teised jõud.

Korraks väike ajalooline tagasipõige. Kaksteist aastat tagasi, 2012. aasta kevadel teatas Keskerakonna riigikogu liige, endine pika ajalooga abilinnapea Deniss Boroditš, et lahkub erakonnast. Tollal toimus järjekordne käärimine, mis sai alguse Kalle Laaneti erakonnast väljaviskamise tõttu.

Pärast Jüri Ratta võidukat põgenemist tundub Keskerakonnast rääkimine isegi natuke kohatu.

Savisaar ei lasknud ennast lahkujaist morniks muuta, vaid teatas, et suudab kolmveerand aastaga valmis meisterda uue Boroditši. Viimase väärtus seisnes tollal selles, et kogus Tallinnas kohalike valimisel suuruselt kolmanda häälesaagi jäädes alla vaid Savisaarele ja Jüri Rattale.

Poolteist aastat akna all istunud Boroditš leidis endale uue ja eduka armastuse Reformierakonnast. Paraku kutsus keskerakondlik linnavalitsus ta 2018. aastal Tallinna linnatranspordi ettevõtet juhtima. Mis muidugi tähendas poliitikast lahkumist.

Kuidas inimesi hankida

Jutu moraal on, et Tallinnas on otsesemalt ja kaudsemalt inimesi ostetud ja müüdud juba väga pikka aega. Markantseim näide on pseudokoalitsioon rohelistega, mis tähendas lihtsalt paari hea palgaga töökohta, mitte keskkonnateadlikumat linnajuhtimist. Mäletate, kuidas abilinnapea troonil võbeles keegi Zuzu, kellest oli vähem kasu kui küünlajalast kuusepuul.

Seni seostati taolist inimturgu kriminaalse Keskerakonnaga ning linnakodanikel võis tekkida ootus, et äkki uue võimuga midagi muutub. Midagi muutuski. Meil on pealinnas nüüd kaks naljakat abilinnapead, kes väsimatult teineteisele tuld alla panevad.

Mäletate, kuidas abilinnapea troonil võbeles keegi Zuzu, kellest oli vähem kasu kui küünlajalast kuusepuul.

Uus linnavõim polnud ilmselt kõikjalt jõudnud veel rohelisi ristikukleepekaid ära nokkida, kui juba tuli uudis, kuidas värske linnaosavanem hankis endale tööle Urmas Espenbergi. Polekski eriline uudis olnud, sest ametikoht ei olnud tähtis, palkki mitte jahmatavalt suur, kuid lisandus asjaolu, et EKREga raksu läinud ja sealt lahkunud Espenberg pea meeleheitlikult meedia vahendusel endale ametit otsis.

Vastu oli tal pakkuda terve hääl linnavolikogus. Arvestades õhkõrna ülekaalu võinuks ühe hääle hind kõrgemgi olla, aga ju ta polnud väga ahne.

Leto, vabandust, Vladimir Sveti juhtum

Huvitaval kombel leidis endas tõelise reformierakondlase just sel suvel üles ka viisteist aastat keskerakondlikku põldu kündnud Jaanus Riibe. Ei ole tema hind veel teada, aga üldist dünaamikat jälgides saame selle veel kindlasti teada.

Suvise inimturu põhihitt oli Leto, vabandust, Vladimir Svet, kelle hinnaks oli ministriamet. Tahaks ju uskuda, et ta leidis endast ootamatult sotsiaaldemokraatliku hinge, aga keeruline.

Ega poliitikat polegi kunagi päris siidikinnastes tehtud, nullindate alguse Tallinn oli veelgi kohutavam.

Omaette tormi veeklaasis põhjustas ligi poole oma elust Keskerakonnas olnud endine Lasnamäe linnaosa vanem Julianna Jurtšenko, kelle keskerakonnameelsuses ja vene keele lembuses pole olnud põhjust kahelda. Kas ootamatu poolevahetuse võis tingida sotside pakutav linnaosavanema palk? Enam kui viis ja pool tuhat eurot kuus.

Kuigi ülinapilt eesti rahvusest inimeste enamusega linna juhivad pealtnäha valged jõud ei ole bojaarlik orjaturg kuhugi kadunud.

Prostituudi laul

Riigi tasandil on kauplemine enamasti peenem, aga näiteks Jüri Ratas on koos silmapaistva isikliku panusega oma auhinna kuhjaga kätte saanud. Tundub, et ka ühtäkki sotsiks osutunud Andre Hanimägi on riigikogu õiguskomisjoni juhina oma kätte saanud.

Tallinna polegi võimalik viisakalt juhtida, siis ühel hetkel polegi vahet, kas linnapeaks on kits või kass.

Ega poliitikat polegi kunagi päris siidikinnastes tehtud, nullindate alguse Tallinn oli veelgi kohutavam. Siiski süveneb mure pealinna pärast, sest kui peaks selguma, et Tallinna polegi võimalik viisakalt juhtida, siis ühel hetkel polegi vahet, kas linnapeaks on kits või kass.

Veel mõned arvud: septembri alguse seisuga on tänavu Eestis erakondadesse astunud 1350 inimest, nende hulgas ligi 600 Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide liiget, lahkunud aga 3200 inimest. Alles on endiselt napilt üle viiekümne tuhande erakondlase, aga järjest vähemaks jääb hingi mille pärast kaubelda.

Lõpetuseks kõlbab tsiteerida Paul-Eerik Rummo surematut «Prostituudi laulu»:

Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –

turul me oleme vennad ja õed!

Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval

üksteisel’ müüme omad usud ja tõed.