:format(webp)/nginx/o/2024/10/05/16400010t1h3c4d.jpg)
AVE VITA! Ave Alavainu (4.oktoober 1942- 3. aprill 2022) saanuks 4. oktoobril 82 aastaseks. Ave on üks sellistest, kes elas nii pungilt ja vinge jõuga, et oleks nagu siiani toas. Alljärgnevalt avaldab Juku-kalle Raid Ave Alavainu lustliku memopõimiku, mida poetess talle endast kunagi ise pajatas. Need lõigukesed on lindistatud ja üles tähendatud vahemikus 2005-2020.
Natukene näitleja ma muidugi olin: lõpetasin “Vanemuise” stuudio ehk Kaarel Irdi akadeemia, nagu seda õppeasutust pisut ironiseerivalt kutsuti, kuigi seal sai tõepoolest paaris aines kõvemat haridust kui Tartu Ülikoolis.
Nimelt oli Kaarel Irdil pirakas pagas parteilisust, hea hulk sellest tulenevat julgust ja jultumustki jalaga segada, ja nii kutsus ta meile loenguid lugema sellised tol ajal ametlikult taunitud vaimuhiiglased nagu Uku Masing (religioonide ajalugu) ja Ain Kaalep (Lääne-Euroopa kirjandus). Ka eriala oli küllaltki tugev, sest pidi ta ju oma stuudiolaste saavutustega pakkuma konkurentsi Panso-koolile.
/nginx/o/2024/10/05/16400041t1ha4c0.jpg)
Lõpetasin stuudio 1968. aastal. Minu ainukeseks rolliks kutselisel laval jäi Teine Peretütar Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängus”, ja sedagi vaid tänu Evald Hermakülale, kes julges Irdile öelda: “Kui Alavainu ei mängi, siis mina ei lavasta.” Evald oli tol ajal tohutus soosingus ning võis endale küllaltki palju lubada. Irdi kanguse väikeseks näiteks olgu see, et ta kinnitas mu küll käskkirjaga osale, aga alles pärast kolmandat etendust?
Pärast stuudiot üritasin Pärnu, Rakvere ja Viljandi teatritesse; Pärnus, tolleaegses Lydia Koidula nimelises, tegi peanäitejuht Enn Toona koos paari näitlejaga mulle katsed: lugemisi ja mõned etüüdid. Eitav vastus tuli telefoni teel; “Ugalaga” olid aga pärast katseid ka koht ühiselamus ja kolimispäev kokku lepitud.
Ühel päeval ent helistas väga häbeliku häälega Aleksander Sats (toonane peanäitejuht) ja ütles, et kahjuks ei saa ta mind tööle võtta – riiklik teatrikool on suunanud teatrisse tööle oma lõpetajad. Ei olnud, selgus sügisel. Tallinna polnud mõtet trügida – siin olid kõik teatrid lavakunstikateedri lõpetanuid täis. Nii sai otsa minu näitlejatee.
Evald Hermaküla julges Irdile öelda: “Kui Alavainu ei mängi, siis mina ei lavasta.”
Aastaid hiljem, juba pärast Irdi surma sain teada, et Ird polnud põlanud vaeva ja helistanud kõigisse Eesti teatritesse – “Alavainut mitte võtta; intrigant.”
Nii sai minust etleja. Milline täpne ja hästikõlav Ain Kaalepi leiutatud sõna! Etleja – ette ütleja, tekstide häälega ette kandja.
/nginx/o/2024/10/05/16400058t1h4708.jpg)
Alustasin esinemisi 1971. aastal, Betti Alveri 65. sünnipäeva tähistava soolokavaga. Muusikalise poole peal Olav Ehala, Tõnis Kõrvits, Jaan Õun.
Siit algasidki esinemised Jaan Õuna kvintetiga ja koos esinesime üle kümne aasta. Paljud tekstid on inspireeritud just kvinteti repertuaarist (näit. “Kuulata, muusika”, “Uppunud katedraal” jt.). Unustamatu on Kuldar Singi “Flöötide sümfoonia” esiettekanne (15. märtsil 1985) selles samas musta laega saalis koos Aago Räätsa, Samuel Sauluse ja Jaan Õunaga.
Mäletan, et see oli päev, millele eelnenud päeval kuulutas Moskva välja riigijuht Tšernenko surma.
Mäletan, et see oli päev, millele eelnenud päeval kuulutas Moskva välja riigijuht Tšernenko surma. Helistasime üksteisele ja muretsesime, kas kuulutatakse välja lein või mitte. Kui aga Eesti Raadios ütles Gorbatšov hommikul selges vene keeles, et “elu läheb edasi, seltsimehed!”, oli meil selge, et õhtu toimub ja koolilapsed matusepäeva vabaks ei saa.
Kvintetiga esinemistest on täiesti unustamatu ka kontsert Haapsalu Toomkiriku varemetes. Kahjuks ei mäleta ma, mis aastal see toimus, aga arvata, et see oli esimene ametlik kirikukontsert nõukogude-aegses Eestis üldse. Loomulikult vaikis press selle maha. Klaveril saatis kvintetti kõigil kontsertidel tunnustatud pianist Nata-Ly Sakkos.
/nginx/o/2022/04/04/14464017t1h9ac6.jpg)
Etlemisaegadest oleks palju jutustada. Erilise tänukummarduse teeksin aga Hermi Antsonile ja Paul Rummole (sen.), Reet Mikkelile ning Juhan Saarele, kes mind mu teel tunnustamatuselt tuntusele lahkelt toetasid.
Nimelt kuulus Kirjanike Liidu juurde pika ja lohiseva nimega osakond – kirjanduse propaganda büroo. See oli nagu omaette asutus, kust koolid ja töötava rahva kollektiivid said endale tellida elavaid kirjanikke kohtumisõhtutele, aga ka terveid luulekavasid. Kuna mina sain kirjanikuks alles Gorbatšovi püha muutmise käigus 1987, pakkus nimetatud büroo mind kogu aeg välja kui eesti kirjanduse tutvustajat.
Vana Paul Rummoga aga tegime midagi sootuks keelatut – sõitsime mööda Eestit, Paul Rummo jutustas Marie Underist ja mina lugesin luulet. Sellest turneest algas ka minu tutvus Mai ja Vaino Väljasega, kes partei II sekretärina vahelejäämise korral vastutuse enda kanda võtnuks. Me ei esinenud küll Underi-väärilistel lavadel, nagu “Estonia” kontserdisaal või Ülikooli aula, kuid surematu unustusest välja toomiseks kodumaal tema 90. sünnipäeval (aasta kirjutati 1973) piisas paarist külakoolist, Kirovi kalurikolhoosist ja Jõgeva sordiaretusjaamastki.
Olen esinenud Kaagvere tüdrukute- ja Viljandi poiste-koloonias. Esimesest sain endale kirjasõbranna Anne.
Viimasest ei unusta ma kunagi, et Richard Tamm, kelle lemmiktegevuseks nn. riiklike tellimuste täitmise kõrval oli amarülluste aretamine, kinkis mulle pärast esinemist 42 (loe ja kirjuta: nelikümmend kaks!) eri värvi õit, nii et ta abikaasa, kes omakorda oli olnud Marie Underi tütre Dagmari pinginaaber, oli pisut nagu isegi armukade. Nende poeg Tõnu Tamm on tänaseks aga see, keda me tunneme Leigo järvemuusika kontsertide korraldajana.
/nginx/o/2024/10/05/16400061t1hc459.jpg)
Kirovi-nimelises oli mul teinegi õhtu, sedakorda põimik enese ja Brechti ning Petöfi luulest kutsekooli õpilastele 1978.
Meeletu kujunduse kavale “Peale tulemas on kalade maailm?” tegid kunstiüliõpilased Lia Lüdig ja Riina Babitševa (hiljem tuntud Riina Vanhaneni nime all), klaveril Kärdla lastemuusikakooli fenomenaalne õpetaja Ene Eimre, kes vääriks omaette lugu. Tookord tundus meile (ja tundub tänaseni), et seal oli midagi väga valesti: kuulajaid oli vaid kümmekond.
Olen esinenud Kaagvere tüdrukute- ja Viljandi poiste-koloonias. Esimesest sain endale kirjasõbranna Anne, kellega peame vaheaegadega tutvust tänini.
/nginx/o/2024/10/05/16400063t1h20f7.jpg)
Reet Mikkelile aga võlgnen tänu rahalise toetuse eest. Teatriühingu tegelasena oli tal õigus olla otsustajaks ka näitlejate punktitasude määramisel. Et mul oli (küll Irdi-akadeemia, kuid ikkagi) näitlejadiplom, siis korraldas ta asja nii, et ma sain esinemistasuks maksimumpunkti.
Selgituseks: näitlejatele oli seadusega ette nähtud esinemispunkt, alla mille ei tohtinud maksta. Kasvõi ühe lause eest näit. kuuldemängus. Noh ja Reet ütleski siis, et anname teile kõrgeima punkti – te esinete ju suhteliselt harva?
Hiiumaal on olnud meeldivaid koostöid juba nimetatud klaveriõpetaja, pianist Ene Eimrega (tsükkel “See hetk”), kitarrist Kalev Räisi ja etleja Anne-Liis Tilgaga (“Väikese linna kohvikumuusika”) eesti naisluulest. Selle kava kandsime ette ka Kirjanike Liidu saalis Tallinnas.
Marie Underi 90. sünnipäeval (aasta kirjutati 1973) piisas paarist külakoolist, Kirovi kalurikolhoosist ja Jõgeva sordiaretusjaamastki.
Esinemised koos muusikutega andsid mulle väljundi ajal, mil paljud mu tekstid ei saanud ühel või teisel põhjusel ilmuda. Kuidagi eriti sümboolne on, et alustanud oma lavaelu Jaan Õunaga, lõpetasin ma selle koos tema tütre, noore flötisti Ann Õunaga esinedes. Rahvusooperi “Estonia” flöödikvintetiga ja Gennadi Tanieli “Arabeskide” esiettekandega.
Olen muusikuile väga tänulik. Olen muusikale väga tänulik. Kokku olen koostanud ja esitanud 26 kava enese ja teiste autorite luulest.
Viimane intervjuu Ave Alavainuga. Intervjueeris Rene Satsi, lugu ilmus GO reisiajakirjas 2022. aastal.
Üle ilma kuulsal kirjanikul ja luuletajal, hiidlasel Ave Alavainul on ka teine nimi – Kärdla pipar, suhkur ja sool. See nimesilt on kruvitud lausa tema maja kõrval oleva pingi seljatoe külge, et nimi ka juhuslikel möödujatel meelest ei läheks. Hiiumaast ja eriti Hiiumaa kultuurielust ei ole võimalik rääkida nii, et Ave nimi jutu sees üles ei kerkiks.
/nginx/o/2024/10/05/16400131t1hdc92.jpg)
Millal ja miks sa Hiiumaale tulid?
Mina emigreerusin läände abiellumise teel, Nõukogude riigipiiri ületamata. Teised läksid Soome, mina tulin Vaapo Vaheriga aastal 1976. Olin natuke liiga palju ajast ees, kuna mõtlesin, et linnast peab ära tulema, sest kõik hakkavad seda varsti tegema ja siis pole maal enam kohta. Laps oli mul siis kolmene ja ma ei tahtnud, et ta asfaldi peal kasvab. Elu veeretas mulle ette Vaapo ja ma olin hiidlastesse juba nagunii ette armunud.
Ma käisin kunagi terve Venemaa läbi, aga maale elama ei julgenud üksi minna, mõtle kui naljakas. Õnneks olid mul mõned tuttavad Hiiumaal juba ees ja nii ma siis tulin ja jäin. Paljud küsisid mu käest veel, et miks sa lähed sinna kolkasse elama.
Kas sul on siin hea olla?
Kinnitan otsekoheselt, et parem ei saa lihtsalt mitte kuskil olla!
Kas Hiiumaale kolimine oli loomingulises mõttes viljakas?
Mina ei rõhuks sõna „looming“ peale, mulle meeldib kõike muud teha! (Naerab kaua. – R. S.) Ma hakkasin Hiiumaal kohe tegema teatrit ja luuleklubi. Arvan, et minu sees istub väike salapedagoog. Mulle meeldib koguda inimesed enda ümber ja nendega midagi korraldada.
Kas hiidlased tulid su teatritegemise ja luulega kaasa?
Aga loomulikult! Kõik hakkasid minu juures käima. Kõik tulid.
Mida ütleksid inimestele, kes tulevad Hiiumaale elama? On soovitusi?
No ma ei teagi mida öelda, inimesed ja ajad muutuvad. Mina tulin siia oma 50 aastat tagasi. Kui mina saabusin, siis kohalikud natukene kompasid sind. Hiidlastel on sedaviisi, et viis aastat ei usuta, et pidama jääd. Aga üheksa aastaga saad kodakondsuse. Hiidlaseks ei saada kunagi, aga kodakondsuse saad siis, kui sa vähemalt neli põlve tead inimesi ümberringi ja perekonnanime järgi oskad koju saata.
/nginx/o/2024/10/05/16400132t1hc3d3.jpg)
Kas hiiu keelt on raske selgeks saada?
Ei ole! Ütle tugevat l-i ja susista natuke s-i ja küll ta tuleb. Natukene laulad intonatsiooni juurde ja ongi hiiu keel. Aga et päris puhtalt rääkida, peab see ikka veres olema. Kõik keeled on ju vere keeled!
(Ave teeb pausi ja ütleb rõõmsalt: „Kas te panite tähele, mis ma ütlesin?! Kõik keeled on vere keeled! Ma pole ise sellise asja peale tulnudki!“ – R. S.)
Mis on saare elu juures kõige raskem?
Kunagi suunati Tallinnast siia tööle üks noor medõde. Viimane nuttis kogu aeg ja tahtis koju. Tuli välja, et teda ajas vihale see, et isegi kui ta ei taha minna teatrisse või kinno, ei saa ta ka siis minna, kui peakski tahtmine peale tulema. Kõik jääb siin kaugele. Tallinnas elas ta Draamateatri kõrval ega käinud seal kordagi, aga tal oli teadmine, et saab sinna minna, kui soov peale tuleb.
Kas Hiiumaalt on midagi ka puudu?
Näitemäng on Hiiumaalt väga puudu! Näitemänge tahaks ise väga teha, kui oleks vana jõudu sees. Aga ei ole kahjuks. Nukuteater meil tuksub, aga näitemäng on puudu! Ei ole kahjuks näitemängudele tegijat ja vedajat praegu. Ma loodan, et millalgi tullakse ja võetakse ette. Inimesi tuleb ka ju Hiiumaale juurde, hakkavad ilmselt linnadest ära põgenema – mõistus on pähe tulnud!
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)