:format(webp)/nginx/o/2024/10/02/16391297t1h6e3a.jpg)
1988. aastal, pärast tavalist tööpäeva, kadus 22-aastane Helen McCourt oma kodukülas Billinge'is jäljetult. Politsei kogutud tõendid viisid kohaliku pubiomaniku Ian Simmsi süüdimõistmiseni. See oli esimene kord riigi ajaloos, kui kurjategija mõisteti süüdi mõrvas ilma surnukeha leidmata.
Kolmapäeva õhtul, 2. oktoobril, toob telekanal Duo 5 ekraanile krimisarja «Kohtuekspertiis: tapja jälil» episoodi, mis käsitleb seda erakordset ja šokeerivat juhtumit, mis muutis Ühendkuningriigi õigussüsteemi.
Tollal uuenduslik DNA-tehnoloogia osutus Helen McCourti kadumisjuhtumi lahendamisel võtmetähtsusega niidiotsaks. Kuigi Ian Simms eitas järjekindlalt oma seotust kuriteoga, suutis politsei kaudsete tõendite põhjal tema süü kindlaks teha.
Otsustavaks said McCourti veri ja juuksed, mida avastati nii Simmsi pubist kui ka tema autost. Need leiud kinnitasid, et McCourt oli nendes kohtades viibinud, pakkudes uurijatele piisavat alust Simmsi vastutusele võtmiseks, kuigi Heleni surnukeha ei leitud.
Olulised tunnistajate ütlused sidusid Simmsi veelgi enam McCourti kadumisega ja 1989. aastal mõisteti ta eluks ajaks vangi. Mis tol saatuslikul päeval täpselt juhtus, jäi igavesti saladuseks. See juhtum oli murranguline hetk Ühendkuningriigi kriminaalõiguses.
/nginx/o/2024/10/02/16391298t1hbebc.jpg)
Helen McCourti ema Marie McCourt keeldus teadmatuses elamast. Ta otsis vastuseid ja õiglust, püüdes välja selgitada, kuhu Simms tema tütre surnukeha peitis. Naise eestvedamisel algatati kampaania seaduse kehtestamiseks, mis takistaks vanglast vabastamist neil, kes ei avalda oma ohvri asukohta.
«Helen's Law» ja selle mõju
Marie McCourt alustas oma kampaaniat ametlikult 2015. aasta detsembris, nõudes uue seaduse kehtestamist. 2019. aasta juulis kinnitas toonane justiitsminister David Gauke, et seadus võetakse vastu Inglismaal ja Walesis. Rahva seas tuntud kui «Helen’s Law», ametliku nimega «Prisoners (Disclosure of Information About Victims) Act» ehk vangide seadus, mis käsitleb teabe avaldamist ohvrite kohta, esitati seejärel parlamendile. Seaduseelnõu menetlus jäi aga 2019. aasta üldvalimiste eel ajanappuse tõttu pooleli.
Marie McCourt pöördus seejärel järgmise valitsuse poole, et seadus viivitamatult jõustada, sest ilmnes, et tema tütre tapja vabastatakse varsti. Hoolimata naise pingutustest vabastati Simms tingimisi 2020. aasta veebruaris, veidi enne seaduse jõustumist.
/nginx/o/2024/10/02/16391299t1h5cc8.jpg)
Hoolimata seaduse vastuvõtmisest on «Helen’s Law» saanud kriitikat, eriti ohvrite peredelt ja advokaatidelt, sest seadus ei kehti tagasiulatuvalt, mistõttu ei mõjuta see juba vangistuses viibivaid süüdimõistetuid. Paljud perekonnad, sealhulgas Helen McCourti lähedased, peavad seda n-ö hammastega seaduseks, mis ei ole piisavalt tõhus.
Ian Simms suri 2022. aastal, avaldamata kunagi, kuhu ta McCourti surnukeha peitis. See jättis perekonna ilma võimalusest leida lõplik rahu.
«Kohtuekspertiis: tapja jälil: Mõrv ilma laibata» kajastab põhjalikult seda juhtumit täna õhtul kell 17.35 telekanalis Duo 5.
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)