:format(webp)/nginx/o/2023/10/26/15681468t1h60fd.jpg)
TÄIELIKU VÕRDSUSE VABARIIK! Kurt Walter jr haaras ennustamisatribuutika ning teeb meile teatavaks, kuidas tulevikus elu käib. Kõik on võrdsed. Ja kes ei taha olla, seda sunnitakse nii et ta ulub! Aga kastirattast saab vabaduse ning kodanikutunde püha sümbol.
Aastal 2074 oli Eesti ühiskond jõudnud õnneliku kõikehõlmava võrdsuse ja sallivuseni. Võrdsus ja õiglus olid au sees ning igapäevane elu peegeldas neid ideaale. Koolide juures seisid aktivistid, kes jälgisid hoolega, kuidas lapsed kooli saabusid. Kui laps toodi autoga, järgnes kohe kohtumine direktoriga.
Sallivusvestlusel selgitati lastele nende privilegeeritud positsiooni ja rõhutati, et tõeline võrdsus nõuab mugavustest loobumist, et teisi mitte ebavõrdsesse olukorda seada ega solvata.
Need, kes korduvalt autoga kooli toodi, pidid hakkama jalgsi koolis käima või tegema koormavat ühiskondlikku tööd. Suures pargis tuli rehaga kokku riisuda kõik lehed, kuid lehepuhureid ei tohtinud kasutada, sest need olid juba aastaid tagasi keelustatud kui sümbol laiskusest.
Lapsevanematele anti võimalus vabastada oma laps koormavast ühiskondlikust tööst, kui nad ostsid perele kastiratta.
Puudelt maha kukkunud tammetõrud tuli samuti kokku korjata käsitsi, hoolikalt ja neid mitte vigastades. Tõrud tuli sorteerida pikkuse järgi: väga lühike, lühike, keskmine, pikk ja eriti pikk. Need tuli panna polsterdatud karpidesse, et hiljem koolitundides oleks lihtsam valida just õige pikkusega tammetõru. See oli oluline keskkonnateadlik tegu, näitamaks, et inimkond hoolib planeedist ja loodusest.
Lapsevanematele anti võimalus vabastada oma laps koormavast ühiskondlikust tööst, kui nad ostsid perele kastiratta ja sellega lapsi kooli sõidutasid. Kastirattaga tuli kooli sõidutada vähemalt 10 korda, et koguda kupongile 10 templit aktivistidelt. Lõpupreemiaks sai tasuta orgaanilise käsitööpitsa koolimaja kohvikust.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/31/16258621t1ha810.jpg)
Kastirattast oli saanud võrdsuse ja sallivuse sümbol. Linnatänavatel ja kodude juures ei olnud enam võimalik autosid parkida.
Isekust, et keegi kasutab ühiskondlikku avalikku ruumi enda tarvis, parkides auto kohale, mis kuulus rahvale, ei tolereeritud enam. Autosid pidi hoidma suurtes garaažikooperatiivides linnaservas, eemal töökohtadest ja kodudest.
Jätkuvalt leidus veel kahjulikku elementi, kes ei olnud sallivad sellise lahenduse osas, kuigi hoolivad poliitikud ja ametnikud olid teinud kõik, et garaažikooperatiividesse oleks otse kodust kastirattaga mugav sõita.
Uutematesse majadesse ehitati suuremad liftid, mis mahutasid kenasti ka kastiratta.
Uutematesse majadesse ehitati suuremad liftid, mis mahutasid kenasti ka kastiratta. Vanemate majade puhul ehitati majade külgedele spetsiaalsed liftid, nii sai aknast kastiratta tuppa tõmmata.
Lõplikule õnnele oldi juba väga lähedale jõudnud – kogu pere ja nende maine vara pidi mahtuma ratta kasti. See oli vajalik, et riik saaks peresid üleöö vajadusel regiooniaapoliitka valguses maale tööle suunata, kus ootasid ees riiklikud üürimajad ja luksus – katusega kastiratta parkimiskoht maja ees. Tõeline võrdsus ja sallivus.
Kõik olid võrdsed. Ent nagu igal pool mujalgi, kus viibis vähemalt kaks inimest, kuulati alati kedagi rohkem kui kedagi teist. Keegi sai alati rohkem kõneaega, ilma et pidanuks selle eest võitlema, samas kui keegi teine jäi tähelepanuta.
Kui maailmalõpp tuleb – ja see tuleb –, siis Noa laevas on alati koht ühele kastirattale.
Ja nii kujunes lõpuks välja võrdsuse hierarhia, kus kõigil oli võrdselt õigus olla vähem võrdne kui keegi teine. Kõigil oli võrdselt õigus olla vähem õnnelik kui keegi teine.
Ning teati ka seda, et kui maailmalõpp tuleb – ja see tuleb –, siis Noa laevas on alati koht ühele kastirattale.
/nginx/o/2024/05/11/16065769t1ha9e2.jpg)