:format(webp)/nginx/o/2024/09/22/16373480t1h5323.jpg)
Nädala alguses võeti Tallinna ülikooli senati istungil emeriitprofessor Rein Müllersonilt ära emeerituse tiitel. Põhjuseks tema osalemine tänavusuvisel Venemaa föderatsiooni justiitsministeeriumi korraldatud konverentsil. Müllerson, kes muuseas on saanud Putinilt rahvaste sõpruse ordeni, tõstis hädakisa ja peab seda "tühistamiseks". Juku-Kalle Raid avaldab Müllersoni üle siirast imestust: agressorriigiga võib niisiis rahumeeli sehvti ajada, nimetades seda "akadeemiliseks vabaduseks"?
Tallinna Ülikool, mis muidu paistab silma erakordse pehmusega, otsustas sedapuhku üllatsulikult midagi konkreetset otsustada. Koostöö agressorriigi institutsioonidega on lubamatu, kuulutati seal ning ülikooli senat otsustas professor Rein Müllersonilt talle omistatud emeerituse staatuse ära võtta.
See on igal juhul ainuõige otsus. Asi selles, et juuni lõpus esines Müllerson Peterburis toimunud rahvusvahelisel õigusfoorumil, mille korraldas Vene justiitsministeerium. Müllerson on korduvalt Ukraina ründamise valguses lääne tegevuse kallal õiendanud ja Venemaad õigustanud. 27. juunil toimunud arutelus „Law: The Foundation Of Global Balance“ osales Müllerson koos Venemaa ekspresidendi ja julgeolekunõukogu aseesimehe Dmitri Medvedeviga.
Ülikool sedastas, et Rein Müllerson tegi konverentsil osaledes koostööd Venemaa riiklike institutsioonidega.
Toona pajatas Müllerson Postimehele, et soovis "Peterburis lihtsalt inimestega suhelda". Küsimusele, kas praeguses olukorras on õige Peterburi esinema sõita, vastas ta, et lääs poleks pidanud Venemaad nii kõvasti provotseerima, et too Ukrainas sõda alustas.
Tallinna ülikool sedastas, et Rein Müllerson tegi konverentsil osaledes koostööd Venemaa riiklike institutsioonidega, eirates seeläbi Tallinna ülikooli ja teiste Eesti kõrgkoolide ühist otsust lõpetada agressorriigiga koostöö tegemine.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/09/7296213t1h6240.png)
Oma suvist visiiti Venemaale peab aga Müllerson justnimelt "akadeemiliseks vabaduseks" ning laiutab silmi punnitades käsi, kuna tal jääb enda arvates õigust ülegi.
Müllerson andis mõista, et Ukraina sõjas on süüdi eelkõige lääs, kes teadis väga hästi, kus jooksevad Putini punased jooned.
Praegusel hetkel on siuhukesi Müllersone üsna õudne kuulata – see läheb samasse klassi nagu kuue riigikogulase (Toomas Kivimägi, Mart Maastik, Lauri Laats, Helmen Kütt, Andrei Korobeinik, Anastassia Kovalenko-Kõlvart) visiit punahiinasse, millest suure osa maksiski kinni pidevalt kõiki inimnõigusi rikkuv kommunistlik Hiina. Nemad said selle eest nahutada. Ja oli üsna naeruvärne, kui parlamendisaadikud ajasid täielikku ine, et käisid Hiinas "Eesti seisukohti tutvustamas". Sõna "seisukoht" lendas saadikute jutus sinna-tänna nagu peldik lastelaulukeses, kui parafraseerida Jaroslav Hašeki "Švejki".
Müllerson ajab sama tasemega udu. Näiteks kirjutas oma suhteliselt nutuses kirjas Delfile, kuidas tema tühistajad elik "propagandistid" "erinevalt minust irvitavad, nutavad ja põlgavad". Lisaks andis Müllerson artiklis üsna üheselt mõista, et Ukraina sõjas on süüdi eelkõige lääs, kes teadis väga hästi, kus jooksevad Putini punased jooned.
Teisisõnu ja laiendades: Venemaal peab oma naaberriikides laskma rahumeeli omasoodu toimetada, sest see on lääne huvides ja hoiab ära sõjalised konfliktid.
Deljagin: "Inimmõistuse ja seega inim-tsivilisatsiooni säilitamise ülesannet saab teostada ainult kaasaegne vene ühiskond."
Aga ei hoia ju. Seda näitab meile sajanditepikkune ajalugu, et kui Venemaa "punaste joontega" arvestama hakata, kasvab selle riigi isu. Venemaa usub, et tema ülesanne ongi laiendada ja kõiki teisi rahvaid "vabastada ning "õnnelikuks teha."
Nii näiteks lajatab kirev filosoof Mihhail Deljagin: "Inimmõistuse ja seega inim-tsivilisatsiooni säilitamise ülesannet saab teostada ainult kaasaegne vene ühiskond. See on tema ülemaailmne-ajalooline kohustus. Selleks tuleb aga uuesti saada inimkonna liidriks." http://svom.info/entry/1295-tehnologicheskij-socializm-metod-sohraneniya-razum/?fbclid=IwY2xjawFdF8JleHRuA2FlbQIxMAABHfwAsao7Ysm2M0kOIj1YA4aDC0MXsJFG84LHxQYpvd-40iRonDvo8FiiGg_aem_4PFWNglm8QhyEomNZm8y7w
Müllerson aga pajatas Delfis silmagi pilgutamata: "Praegu, kui suhtlemine Venemaaga on piiratud ja ainult propagandasõda nii Läänes kui ka Idas on ületanud kõik piirid, on vajalik kasutada kõiki võimalusi, et oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, mis toimub piiri taga. Suhelda ainult oma mõttekaaslastega on praktiliselt mõttetu."
Kas tõesti mööname, et teadlased võinuks rahulikult suhelda Hitleri ja tema kabinetiga, et "näha ja kuulda oma kõrvaga, mis seal toimub"?
Teisisõnu – genotsiidi sooritava riigi, selle ametnike ja ladvikuga tulebki suhelda. Veel teisisõnu: tõstame selle kena avalduse ja Müllersoni kohtumise ajas veidike tagasi ning – kas tõesti mööname, et teadlased võinuks rahulikult suhelda Hitleri ja tema kabinetiga, et "näha ja kuulda oma kõrvaga, mis seal toimub"?
See on ju täielik absurd.
:format(webp)/nginx/o/2024/06/28/16185029t1h994b.jpg)
Müllerson ei jaga ilmselt isegi seda, et on peenelt ära värvatud ja esitab rahulikult kõiki Venemaale olulisi jutupunkte. Venemaa direktor Putin, Stalini usin õpilane, võtab eeskuju ikka "parimatelt". Ka Stalinil õnnestus justkui loputuskastist alla pahiseva veega pesta ajud säravpuhtaks paljudel Euroopa naiivsetel ja lollakatel intelligentidel. Kirjandusklassik Feuchtwanger kiitis Stalinit nii et suu mullitas.
Pea igaüks oskab, seltsimees Müllerson, teile öelda, mis Venemaal toimub: seal valitseb diktatuur, see riik ründab alatasa naabreid.
Müllerson jätkab oma Delfi loos: "Visiidil Peterburi oli mul Vene ekspertidega ja ka lihtsalt inimestega kümneid, tavaliselt tête-à-tête vestlusi, mis aitasid mul paremini aru saada sellest, mis Venemaal toimub."
See jutt ei kuulukski justkui nagu professori suhu, nii kõneleb akadeemiline tubakas. Pea igaüks oskab, seltsimees Müllerson, teile öelda, mis Venemaal toimub: seal valitseb diktatuur, see riik ründab alatasa naabreid. Sõda Ukrainas on rünnak kogu maailma vastu. Vaat mis toimub.
Rahvaste sõpruse orden Putinilt on veel üks eraldi teema. Sellise plekitükiga autasustas Putin Müllersoni 2019. aastal.
Kas me peaks tõesti normaalseks, kui mõni kaunishingest lääne professor oleks 1942. aastal võtnud vastu samaväärse autasu Hitlerilt ning nimetanuks seda "akadeemiliseks vabaduseks"?
Ma ei usu, et sellise tegelasega oleks sama nunnutavalt käitutud, nagu seltsimees Müllersoniga praegu. Akadeemilise vabaduse hulka EI TOHIKS kuuluda suhtlus diktatuurriigiga.
Praegu aga jalutab Müllerson rahulikult ringi, tänapäeva Hitleri orden pintsakurevääril.
Rein Raud kirjutas oma sotsiaalmeedialehel väga täpselt ning tabavalt, võtan teda tsiteerida: "Loomulikult ei tohiks vaadete tõttu kelleltki akadeemilist staatust võtta. Näiteks kui meedik pooldab eutanaasiat ja võtab selles küsimuses aktiivselt seisukohta, ehkki seadusega on see keelatud, ei ole selles midagi laiduväärset. Aga kui arvamused lähevad üle tegudeks ja (selle radikaalse näitega jätkates) meedik hakkab ise vastavalt oma äranägemisele eutanaasiat teostama, on olukord hoopis teine."
Kõige koledam selle juures on, et igasuguseid Müllersone jätkub Euroopas nii, et võib jalaga segada.
Raud jätkab oma postituses: "Koostöö agressorriigi institutsioonidega (mille ülikool on otsustanud välistada) ning esinemine oma riigi ja ülikooli esindajana samas paneelis Vene tipp-poliitikutega on reaalne tegu, mida saab ära kasutada propagandistlikes huvides – et näete, Eesti intellektuaalid ei ole nõus oma valitsuse kursiga jne jne. Staatus ei ole lihtsalt au, vaid muutub ka osaks erinevatest narratiividest ja kui ülikool soovib vältida olukorda, et tema nime kasutataks sõjalise taustaga aktsioonides, siis tal ei pruugi olla teist võimalust seda teha."
Kõige koledam selle juures on, et igasuguseid Müllersone jätkub Euroopas nii, et võib jalaga segada.
Otse loomulikult tuleb neile vastu hakata.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)