:format(webp)/nginx/o/2025/02/17/16663872t1hee72.jpg)
«Te varastasite mu lapse,» ütleb Ukrainast pärit sõdur Eesti politseile ja nõuab, et ta näeks oma eksabikaasa poolt temalt vägisi ära võetud poega, «mul on vaja oma last näha. Ma tulin siia sõjast.» Meeleheitel isa kuudepikkused püüdlused oma poja otsingul koorusid lahti värskes «Kuuuurija» saates.
«Ma ei lõpeta enne, kui leian ta!» lubas Ukraina sõjatandrilt maikuu lõpus Eestisse saabunud 43-aastane Aleksander (nimi toimetusele teada) juunis Kuuuurija portaalile. Juba toona teadsime, et Aleksandri 10-aastane poeg elab alates 2022. aastast emaga Eestis.
«Nad põgenesid mu eksabikaasaga siia ja mul on taskus Ukraina kohtuotsus, mis lubab mul oma lapsega kohtuda!» selgitas ta toona olukorda.
Värskes «Kuuuurija» saates koorus televaatajate silme ees lahti emotsionaalse olukorra järjelugu ja see, kuidas Aleksander väsimatult oma poega otsis.
Kiievist pärit Aleksander, kellel on taskus ka Iisraeli pass, saabus suve hakul Eestisse otse Ukraina sõja keskelt. «Ma armastan Ukrainat ja tavalised inimesed vajavad kaitset,» põhjendas Aleksander, kes oli aasta enne sõja algust lahku läinud oma abikaasast, lapse emast.
Mehe sõnul viidi poeg tema kodust Kiievis ära juba 2020. aastal segastel asjaoludel. Tulid lihtsalt mingid suured tursked mehed ja viisid lapse vastu isa tahtmist endaga kaasa. Hiljem leiti poeg ema juurest, kes oli kolinud Donetskis Krematorski nimelisse linna.
«Kohtuotsuse järgi jäi meile mõlemale lapse üle hooldusõigus,» põhjendas Aleksander, kes pöördus esmalt abi saamiseks Ukraina kohtu poole, «mul on õigus oma lapsega rääkida ja temaga kohtuda.»
Siis algas sõda ning Aleksandri eksabikaasa ja nende ühine poeg põgenesid sõjapõgenikena riigist, proovides esmalt põgeneda Venemaale, kuid jõudes lõpuks Eestisse. Just Eestis andis naine sisse lahutuse.
Algselt ei olnud Aleksander isegi teadlik, kus riigis tema laps on. «Kõigepealt läksin Poola, sealt Saksamaale, siis Belgiasse ja Austriasse,» kirjeldas ta oma poja otsingute teekonda. Mehe sõnul olid igas riigis politseinikud, piirivalvurid ja muud ametnikud tema vastu erakordselt sõbralikud.
Just Austria võimudelt sai Aleksander teada, et tema poeg on Eestis. Mees asus seda infot kuuldes Eesti poole teele ning on alates maikuu lõpust poega just siin riigis otsinud. Ometi pole see olnud kerge ning siinsed ametnikud on talle tema sõnul vastu töötanud.
«Kui Ukraina ametnikud või meie politsei küsib Eestilt infot minu lapse kohta, siis viimased pool aastat keegi neile ei vasta,» avaldas Aleksander.
Ühel hetkel võeti isalt ära tema pass
Nõnda hakkas Aleksander ise oma poega väikesest Eesti külast otsima. Üks naisterahvas selles külas tunneb Aleksandri poja pildi pealt ära. «Nad elasid siin. Nüüd nad elavad teises kohas, korteris. Nad paigutati sinna.»
Sama naisterahvas on üllatunud, kui kuuleb, et Aleksander on poisi isa, sest temale jättis lapse ema mulje, et mees on surnud. «Ma nägin, et ta oli väga üllatunud sellest, et mu lapsel on isa,» tõdes Aleksander ise.
Aleksander otsis poega ka koolimajast, kust tema eksabikaasa oli poja ära võtnud. Koolimajas kohtus Aleksander ka politsei ja lastekaitsega, kes tema eksabikaasa ja pojaga tegelevad.
Rapla vallavanem Gert Villard väitis «Kuuuurijale», et nemad ei ole mingeid avaldusi olukorra kohta saanud ja Aleksander peaks isarolli saama täita täieõiguslikult. «Ütlen kohe alguses ära, et antud hetkel vallavalitsusele ei ole esitatud ühegi ametkonna poolt ametlikku dokumenti mingisuguste pöördumiste või juurdluste või siis olemasolevate kaasuste kohta,» väitis Villard juunis antud intervjuus.
Vallavanema sõnul ei tohiks ametnikel olla mingit põhjust nende perevahelistesse suhetesse siseneda või olla selles osapool: «Sest Aleksandril on kõik õigused olemas.»
Kuid tegelikkus on Villardi jutule vastupidine. Nüüdseks juba kolm kuud oma poega Eestis otsinud Aleksander ei ole last selle aja jooksul kordagi näinud.
Saatejuht Katrin Lust nentis: «Ma ei taha teha ennatlikke järeldusi, aga tihti neid lugusid kuulates on mul tunne, et ametnikud võtavad naiste või emade versiooni rohkem kaalukana.»
Veel rõhutas saatejuht, et vaatamata sellele, kes Aleksander on, võiks tema versiooni olukorrast vähemalt ära kuulata.
/nginx/o/2024/09/16/16360528t1h3357.png)
Saates toodi aga välja, et koolimajja saabunud lastekaitseametnikud ei soovinud näha Aleksandri kogutud materjale. «Ja siis nad ütlesid mulle, et hetkel ei ole mul õigust küsida küsimusi ega informatsiooni oma lapse kohta.»
Kuigi Aleksander näitas ametnikele Eestis Ukraina kohtuotsuse eestikeelset tõlget, väideti talle, et see ei ole siin kehtiv ja selle kehtivaks tegemiseks peab ta pöörduma Eesti kohtu poole.
Aleksander on veendunud, et tema eksabikaasa on mehe kohta ametnikele rääkinud õuduslugusid, mille põhjal koheldakse teda Eestis justkui terroristi. Näiteks võeti lõpuks oma murega Tallinna politsei- ja piirivalveameti poole pöördunud Aleksandrilt ära tema Iisraeli pass, mis on välja antud Kiievis.
«Siis nad ütlesid, et mu pass on illegaalne. [---] Nagu võltsitud pass, sest see oli välja antud Kiievis. Samuti võtsid nad ära minu lapse passi.»
«Nad ütlesid, et nad arreteerivad mu 48 tunniks, sest ma olen Schengeni riigis ebaseaduslikult,» lisas Aleksander, kes tänu vandeadvokaat Alla Jakobsonile õnneks vabadusse jäi. Passid sai mees tagasi, läbi suure vaeva, kaks päeva hiljem.
Juunis rõhutas Aleksander, et ta ei lahku Eestist enne, kui ta leiab oma lapse.
PPA pressiesindaja Annika Maksimov kommenteeris, et Aleksander läks 31. mail Põhja prefektuuri infolauda ja oli töötajate vastu verbaalselt agressiivne ning käitus provokatiivselt ja üleolevalt ka teiste PPA töötajate suhtes. «Mehe isiku ja muude asjaolude kontrollimiseks palusime tema dokumenti, mis jäeti andmebaasidest vastuste saamiseni hoiule.»
«Esmaspäevaks, 3. juuniks, oli selgunud, et Aleksandrile on määranud üks Schengeni ala liikmesriik tagasisaatmise otsuse, mis on täitmata alates 2023. aasta märtsist. See tähendab, et mees ei oleks tohtinud üldse Eestis ega teistes Schengeni ala liikmesriikides viibidagi. Täpsemate asjaolude ja mehe siinviibimise õigusliku aluse kontrollimiseks peeti ta kinni. Ülekuulamise ajal lubati Aleksandril helistada oma kaitsjale. Selle kõne lõpetas kaitsja, mitte PPA ametnikud. Kuivõrd seaduse järgi on kinnipeetaval lubatud teha vaid üks telefonikõne, pandi telefon pärast seda käekaugusest eemale. Meest ega tema asju ei otsitud läbi, samuti ei tehtud tema telefoni sisust koopiat.»
«Kella 14 paiku tuli PPA-le Austriast teade, et Aleksander on täitnud oma tagasisaatmisotsuse. Sellest tulenevalt on tal õigus taas Schengeni liikmesriikide alal viibimiseks. Peatselt pärast seda ehk veidi enne kella 15 mees vabastati.»
Ühel hetkel sai Aleksander teada, kus tema poeg võiks elada, ja ta läks koos saatejuhi Katrin Lustiga väikelinna kortermajja oma last otsima. Vaatamata sellele, et Aleksander ei tea täpselt, mis korteris tema poeg olla võib, leiab ta esimese korraga üles õige ukse.
«Keegi on seal sees, aga ta ei ava ust,» ütleb Aleksander kaamera ees ja hetk hiljem kutsub ta oma poega nimepidi. Kuigi korteris on mehe sõnul kuulda liikumist, siis keegi ukse peale ei tule.
/nginx/o/2024/09/16/16360517t1hb183.png)
Selle peale kutsub Aleksander kohale politsei, kes aitaks tal oma last näha. Enne politsei saabumist kinnitab naabrinaine, et Aleksandri poeg elab emaga kõnealuses korteris, kuid lapse isast pole ta midagi kuulnud.
Politsei saabudes avaneb korteriuks kohe. Nad on korteris 15 minutit ja väljudes on nad sündmuskohal viibinud Katrin Lusti sõnul Aleksandri suhtes justkui negatiivselt meelestatud.
«Teie laps ei soovi teid näha,» lausub üks politseinik. «Miks?» küsib Aleksander. «Temaga on kõik korras,» vastatakse talle ja on kuulda, kuidas üks politseinik selgitab, et otsuse peab tegema kohus.
«Laps ei ole Eesti kodanik ja teil ei ole õigust keelata minul temaga kohtuda. Miks mu laps ei soovi mind näha?» küsib Aleksander, kelle arvates ei julge poeg ema kuuldes tunnistada, et soovib isa näha.
Politseinik selgitas: «Ma küsisin lapselt, kas sa tahad oma isa näha, ta ütles, et ei taha. Me küsisime, kas sa tahaksid meie juuresolekul oma isa näha ja ta vastas, et ei taha.»
Aleksander muutub emotsionaalseks. «Ma olen Ukrainast siia tulnud sõdur. Te varastasite mu lapse. Te ei saa mul keelata oma last näha.»
:format(webp)/nginx/o/2024/09/16/16360498t1ha33c.png)
«Me ei saa midagi teha sinna,» ütleb üks politseinik eesti keeles.
«Mul on vaja oma last näha. Ma tulin siia sõjast. Ma tulin teda vaatama. Minult ei ole ära võetud vanemlikke õigusi!» rõhutab Aleksander. «Meil on võrdsed vanemlikud õigused. Naine jooksis ära. Laske mul last näha.»
Politsei palub aga Aleksandril kortermajast lahkuda, kuid mees jääb selle ette valvesse. Üks naabrinaistest toob mehele ka tooli.
Hiljem helistab sama naabrinaine Katrin Lustile ja kirjeldab kortermaja ees aset leidnud olukorda. Nimelt tuli kohale politseipatrull, kes viis maja ees oodanud Aleksandri nurga taha, et temaga vestelda.
Vestlemise ajal tulid aga teise patrulli saatel majast välja Aleksandri eksabikaasa ja tema poeg, kes politseiautoga minema viidi.
Seaduslikult keeruline olukord
Sotsiaalkindlustusameti peaspetsialist Marie Vildersen tõdes «Kuuuurijale», et Ukraina kodanikega on olukord raske, kuna riik ei kuulu ametlikult Euroopa liikmesriikide hulka. «Üldjuhul on see, et kui nad on kolmas riik, siis tuleb läbida kohtu kaudu tunnustusmenetlus ehk siis isik, kellele on Ukraina kohtus väljastatud määrus, peab Eesti kohtusse tegema tunnustusetaotluse ja siis Eesti kohus hakkab menetlema seda kohtumäärust,» selgitas Vildersen.
Selleks kõigeks on saatejuhi sõnul vaja Aleksandril advokaati või juristi ning tõlketöötajat. «Seda raha ei ole Aleksandril Ukraina sõdurina mitte kuskilt võtta,» nentis saatejuht Katrin Lust. «Hetkel elab ta Tallinna kõige odavamas hostelis ja sööb sisuliselt päevalilleseemneid.»
«Neid juhtumeid on, kus üks suhte osapooltest elab teises riigis ja laps on seal keeruliste suhete vahel, aga siis sel kohal ongi, et kohalikud lastekaitsetöötajad, olenemata riigist, proovivad anda endast parima, et seda perekonda aidata.»
Vandeadvokaat Maarja Pild selgitab, et 2022. aastal andis justiitsministeerium välja juhise Ukrainast sõjapõgenikena Eestisse saabunud laste kohta. «Kui Eestis saab see menetlus toimuda, siis tuleb ikkagi Ukraina õigust kohandada,» märkis Pild.
«Kui me vaatame justiitsministeeriumi analüüsi, siis seal on ikkagi öeldud, et A ja O on see, mis toimub ikkagi Ukrainas. Nii et kui on olemas see kohtuotsus, siis tuleb formaalseks teha ja siis minnagi, kui Eestis kohtumenetlus käib, selle sama otsusega, näidata, et Ukraina on otsustanud nii või naa,» viitas vandeadvokaat Pild.
Lastekaitsjad ja ametnikud rõhutasid Katrin Lusti sõnul «Kuuuurija» saatele, et kõnealust lugu saatest ei tohi eetrisse lasta lapseõiguse kaitseks. «Aga rohkemat mulle ei öelda. Ometi tundub mulle, et mõlemad lapsevanemad tuleks ära kuulata. Või jätta vähemalt mulje, et neid koheldakse meie riigis võrdselt,» võtab Katrin Lust teema kokku.