:format(webp)/nginx/o/2024/09/13/16354975t1hdae7.heic)
Just 70-aastaseks saanud Volk on viimastel päevadel andnud pisut üle miljoni intervjuu. Juku-Kalle Raidile meenus aga, et Volk on eesti keelde tõlkinud armeenia munga Nareki Grigori nutulaulud, pühakirja järgi armeenlaste jaoks olulisima teose. Alljärgnevalt kirjeldab Volk selle raamatu ja munga värvikirevat lugu. See raamat on oluline kogu maailma kristluse jaoks, ent evib endas mitmeid salapäraseid jooni. Uurime asja lähemalt.
„Minu esmatutvus Nareki Grigoriga, X sajandi mungaga, keda on nimetatud armeenia esimeseks tõeliseks poeediks, sai alguse täpselt nelikümmend aastat tagasi, 1977. aastal, kui tegime koos helilooja ja muusikateadlase Leo Normetiga tollases Stereoraadios saatesarja „Maailma rahvad muusikas“,“ räägib Peeter Volkonski.
/nginx/o/2024/09/13/16354984t1heada.jpg)
"Minu ülesanne saadete ettevalmistamisel oli otsida välja näited vastavate rahvaste muinasjuttudest ja kirjandusest ning need tõlkida", meenutab Volk.
Lisaks põhiteosele, „Nutulaulude raamatule“, on Grigor kirjutanud hulgaliselt teoloogilisi traktaate, panegüürikaid, hümne.
"Kui jõudsime järjega Armeeniani, avastasin Tallinnas Kreutzwaldi-nimelise raamatukogu kataloogis Naum Grebnevi venekeelse tõlkevaliku – Grigor Narekatsi „Luuletused: Nutulaulude raamat (katkendeid)“. Tõlkinud saate jaoks mõned tekstinäited, imetlesin algul, kui toredad vene luuletused need on ja kui huvitav, et X sajandi Armeenias kirjutati selliseid Puškini-laadseid värsse.
Mingid kahtlused aga siiski tekkisid. Need leidsid kinnitust, kui ühel Armeenia-reisil õnnestus osta Manuk Abeghjani „Vana-armeenia kirjanduse ajaloo“ I köide. Sain teada, et lisaks põhiteosele, „Nutulaulude raamatule“, on Grigor kirjutanud hulgaliselt teoloogilisi traktaate, panegüürikaid, hümne (gandz’e) ja lihtsalt luuletusi (tagh’e) ning et tollane armeenia kirjandus oli araabia kirjanduse mõju all.
Luule puhul tähendas see teinekord võimalikult keerulist ja isegi arusaamatut väljendusviisi. Seetõttu tuleb ka Grigori „Nutulaulude raamatus“ ette nii kristallselgeid kohti kui ka lõike, mis on nii segased, et nende tähenduse üle vaieldakse siiamaani."
Nareki Grigori elust on vähe teada. Isegi tema eluaastad (951–1003) on kokkuleppelised. Tema isa Hhosrov, kellest sai hiljem piiskop, pani pärast naise surma väikese Grigori koos venna Jovhannesiga Nareki kloostrisse, mis oli rajatud 935. aastal (hävitati I maailmasõja ajal türklaste poolt) ja jäi Vani järvest (see on 1650 meetrit üle merepinna) 4 kilomeetrit lõuna poole.
Klooster oli tuntud oma erudeeritud kirjameeste ja oivaliste lauljate poolest, kes muutsid sealse liturgia erakordselt kauniks.
Volk: "Klooster oli tuntud oma erudeeritud kirjameeste ja oivaliste lauljate poolest, kes muutsid sealse liturgia erakordselt kauniks. Kloostriülem oli poiste emapoolne vanaonu Anania, oma aja tunnustatud õpetlane ja teoloog. Temalt on teada kaks poleemilist traktaati ning 8-osaline jutlustesari, mis on pühendatud piiskop Hhatšhikile, armeenlaste tulevasele katoolikosele (973–992). Jutlused on munkadele mõeldud lühikesed traktaadid, milles räägitakse pisaratest, kannatlikkusest, mõtete juhtimisest, alandlikkusest, palvest, ajalikust maailmast jne."
/nginx/o/2024/09/13/16355011t1h10c2.jpg)
Millise hariduse Grigor kloostris sai, näitavad väga täpselt tema teosed.
Volkonski meenutab, kuidas Isa Jean Mécérian kirjutab oma eessõnas „Nutulaulude“ prantsuskeelsele tõlkele: „Retoorikas, grammatikas, prosoodias, erinevate stiilide tabamises, sõnaosavuses pole tema jaoks saladusi. Tugev kujutlusvõime, teadmisjanuline vaim ja terav tundlikkus võimaldasid tal kujuneda suureks kirjanikuks, suureks poeediks, keda on kutsutud „Armeenia Pindaroseks“, heaks oraatoriks.
Ta on pühakirja nii sügavalt omaks võtnud, et tema palved meenutavad piiblitsitaatidest ja -vihjetest kirendavat lillepeenart. Filosoofilisel tasandil tuleb tema teostes ilmsiks peen, avatud, ühtaegu intuitiivne ja realistlik vaim. [ … ] Lisaks ilmneb Grigori palvetest, et ta pidi täiendama oma teadmisi arhitektuuri, matemaatika, astronoomia, meditsiini, kreeka keele ja isegi merenduse alal.“
/nginx/o/2024/09/13/16355013t1h92c2.jpg)
Tema maine ja uuendusmeelsus äratasid mõningates kaasvendades kadedust – piiskoppidele ja valitsejatele esitati kaebus, et Nareki Grigor on tsaith – ehkki selle sõna etümoloogia pole päris selge, pole vähimatki kahtlust selle tähenduses: Grigorit peeti ketseriks.
Ja linnud ärkasidki ellu, neile kasvasid uued suled ning nad lendasid minema. Seda nähes langesid saadikud pühaku jalge ette.
"Selle kohta jutustatakse Armeenia pühakutekalendris legend", räägib Volk.
"Piiskopid ja valitsejad saatsid endale ustavatest inimestest koosneva delegatsiooni Grigori juurde, et tuua ta nende kohtu ette oma usust aru andma. Saadikud jõudsid Narekki, Grigor sai nende kavatsusest aru ja tegi ettepaneku: „Istume korraks enne teeleminekut lauda.“ Ta lasi küpsetada kaks tuvi ja asetas need külaliste ette lauale. Kuid oli reede. Külalised olid nördinud ja veendusid veel enam, et kaebused Grigori ketserluse kohta vastasidki tõele. Niisiis pärisid nad temalt: „Isa, kas siis täna pole reede?“ Pühak tegi näo, nagu oleks ta nädalapäeva unustanud, ning kostis: „Andestust, mu vennad.“ Siis lausus ta tuvidele: „Tõuske üles ja minge tagasi oma puuri, sest täna on paastupäev.“ Ja linnud ärkasidki ellu, neile kasvasid uued suled ning nad lendasid minema. Seda nähes langesid saadikud pühaku jalge ette ja palusid temalt andestust. Tagasi jõudes jutustasid nad sellest imest neile, kes olid neid Grigori juurde läkitanud. Valitsejaid ja piiskoppe haaras siis hirm ja nad jäid vakka."
Kuuldused Grigori suurtest teadmistest ja pühast eluviisist levisid juba tema eluajal kogu Armeenias. Tänapäeval kuulub Grigor Armeenia kiriku kanoniseeritud pühakute hulka, kelle mälestuspäev on 25. veebruar.
/nginx/o/2024/09/13/16355019t1h7039.jpg)
Püha Grigori kirjandusliku pärandi moodustavad teoloogilised traktaadid (sh siiani üheks parimaks peetav „Ülemlaulu“ tõlgendus), panegüürikad, hümnid ja laulud (gandz’id ja tagh’id) ning poeemiks kutsutav „Matean voghberguthean“ – “Nutulaulude raamat”.
Raamatul usutakse olevat tervendav mõju, mistõttu tõbised hoiavad seda magades padja all ning teatud peatükke loetakse ette haigevoodi kõrval.
Narekatsi lõpetas „Nutulaulude raamatu“, mida ta ise müstikuna nimetab „Kõnelusteks Jumalaga südame põhjast“, arvatavalt aastal 1002, seega vahetult enne surma. Trükituna ilmus raamat esmakordselt 1673. aastal Marseille’is. Armeenlastele on „Narek“, nagu teost rahva seas kutsutakse, Piibli järel tähtsuselt teine raamat, millel usutakse olevat ka tervendav mõju, mistõttu tõbised hoiavad seda magades padja all ning teatud peatükke loetakse ette haigevoodi kõrval.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)