:format(webp)/nginx/o/2024/09/11/16351451t1hd7bf.jpg)
Belgia arheoloogide ja sõjaveteranide väljakaevamine kunagises Waterloo lahingupaigas paljastas õuduse, milleks oli hunnik amputeeritud inimjäsemeid ja maha lastud hobused, kes hukati, kuna nad olid saanud haavata.
Vähemalt 20 000 meest, võib-olla palju rohkem, kaotas elu 1815. aasta eepilises lahingus, kui Briti välimarssal Wellingtoni hertsog Arthur Wellesley ja Euroopa ühendväed alistasid Napoleoni Prantsuse väed otsustavas ja verises kokkupõrkes, mis määras jõudude vahekorra Euroopas peaaegu sajandiks, teatab The Guardian.
Belgias Wellingtoni hertsogi vägede välihaiglana toiminud Mont-Saint-Jeani farmis tehtud kahenädalase kaevamise käigus leidsid arheoloogid 15 äralõigatud jäset, seitsme hobuse ja pooleteise lehma luustikud lisaks kolmele hobuse- ja inimskeletile, mis avastati samast paigast 2022. aastal.
:format(webp)/nginx/o/2024/09/11/16351450t1h2293.jpg)
Arheoloogid pöördusid sel kuul tagasi, et uurida «sihtotstarbeliselt kaevatud süvendit, mis oli tõenäoliselt mõeldud haigla kiireks puhastamiseks veristest inimjääkidest.»
Šotimaa Glasgow ülikooli ajaloolane ja arheoloog Tony Pollard ütles: «Teistel Napoleoni lahinguväljadel on meil inimestega matmisauke. Meil on hobustega auke. Meil on isegi hobuste ja inimestega auke. Mitte kusagil mujal arheoloogilistes paikades pole sellist jäsemete, matmise ja hobuste eutanaasia kombinatsiooni.»
Hambaharju tööriistana kasutanud arheoloogid eemaldasid hoolega savimulda plekk-moonakastidest, mis leiti samuti õunaaias asuvast süvendist. Nahkkottidest välja võetud karbid visati ära, ilmselt seetõttu, et need olid liiga kahjustatud.
«See, mis meil seal on, on hetkepilt sellest, mis juhtus pärast lahingut,» jätkas Pollard. «See hõlmab surnud sõduritelt kõigi vormielementide eemaldamist, haavatud hobuste viletsuse lõpetamist, söömist ja ellujäämist.» Terve lehma luustikul on lihunikunoa märke, mis viitavad, et looma kasutati toiduks.
Pollard on kaevamise korraldanud veteranide toetusorganisatsiooni Waterloo Uncovered akadeemiline juht.
Kaevamise vabatahtlik ja Walesi kaardiväe veteran Clive Jones ütles, et hobuste skelettide leidmine tõi meelde 1982. aasta Londoni Hyde Parki pommirünnaku, milles hukkus neli sõjaväelast ja seitse ratsaväehobust. Samal päeval Regent’s Parkis toimunud rünnakus kaotas elu seitse sõjaväeorkestri liiget.
Jones, kes teenis tollal Knightsbridge'i ratsaväe juures, jõi tallis kohvi, kui kuulis kabjaplaginat. «Kolm hobust tulid kapakuga mööda kaldteed üles tagasi tallialale ja igaüks läks tagasi oma lahtrisse, kus nad elasid,» meenutas ta. «Nad olid üleni verised.»
42 aastat hiljem tõi selle päeva Jonesi mõtetesse tagasi hobuste skelettide paljastamine Waterloos. «[See] pani mind mõtlema hobuste kannatustele 1982. aastal… ja see üllatas mind.»
«Mul tekkis kujutluspilt sellest, kuidas hobune hüppas [aastal 1815] kolmel jalal selle kraavi äärde ja seejärel lasti ta maha [ja] olin [tagasi] selle juures, mida nägin 1982. aastal Knightsbridge'is.»
Battle of Waterloo dig uncovers horror of severed limbs and shot horses https://t.co/gqKKcb4mEJ
— The Guardian (@guardian) September 10, 2024
Ta ütles, et heategevuse pakutav väljakaevamine ja laiem võrgustik võimaldavad veteranidele «turvalist keskkonda», kus nad saavad rääkida «asjadest, mida nad ei saaks rääkida kellelegi, kes pole kunagi sõjaväes olnud.»
John Dawsonit tulistati 2012. aastal Afganistanis Helmandi provintsis kaardiväes teenides pähe, ta kaotas parema silma ja vasaku käe liigutusvõime. Pärast suuremat operatsiooni parema peapoole rekonstrueerimiseks ja rasket võitlust kõndimisvõime taastamiseks oli reis Belgiasse tema esimene ilma tugitöötajata. Esialgu skeptiline, ütles ta, et soovitab kaevamist ka teistele: «See on nagu oleks jälle sõjaväes. Sõprussuhe kõigi vahel on lihtsalt väga hea, isegi nende vahel, kes pole sõjaväes käinud.»
Selle kohta, kas kogemus võib trauma vallandada, ütles ta: «Ainus hea asi, mis minu vigastusest välja tuli: ma ei mäleta midagi sellist.»
Pollard ütles, et 2015. aastal lahingu 200. aastapäeval alanud Waterloo Uncoveredi kaevamised on aidanud anda «tasakaalukama pildi» kui Briti domineeritud kirjeldused ajalooraamatutes, mis kipuvad teisi rahvusi kõrvale jätma.
Väljakaevamised näitasid ka lahingute intensiivsust tapmispaigana tuntud Hougoumonti talumajas, kus 1200 liitlassõdurit püüdsid hoida eemale palju suuremaarvulisi Prantsuse ründajaid.
Briti ajaloonägemus on pikka aega väitnud, et prantslased ei sattunud kunagi Hougoumonti talu aeda. Projekti teostatud arheoloogiline töö, pliist musketikuulide kohtuekspertiis, näitas teisiti, andes uusi teadmisi lahingust lahingu sees.
Pollard ütles: «Meil on tõendeid lähitulistamise kohta, tulevahetuse kohta aias sees, nii et prantslased olid tegelikult müürist üle saanud, kuid tõenäoliselt väga vähesel arvul ja nad tapeti tõenäoliselt üsna kiiresti.»
On this day in 1815, Napoleon Bonaparte's illustrious career as a conqueror ends on a small patch of land south of Brussels near a little place called Waterloo. pic.twitter.com/o1gC7PQ6uI
— Military History Now (@MilHistNow) June 18, 2024
Napoleoni vägede vastu rivistusid väed Suurbritanniast, Preisimaalt, Hollandist, Belgiaks saanud maadest, aga ka Hannoverist, Brunswickist ja teistest Saksa riikidest.
Ajaloolaste hinnangul amputeeriti Mont-Saint-Jeanis umbes 500 Wellingtoni sõduri jäset ilma anesteetikumide ja antibiootikumideta.
Rohkem kui kaks sajandit hiljem on väljakaevajad rabatud lõigete täpsusest. Kuid piinava operatsiooni läbi teinud meeste saatusest pole midagi teada. See oli «jumalate otsustada, kas nad elasid või surid,» ütles Pollard.