ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Riigikogu liikmetest, kes peavad diktatuuri justkui täiesti normaalseks

Juku-Kalle Raid Foto: arhiiv

Juku-Kalle Raid avaldab imestust oma kolleegide üle Riigikogust, kes normaliseerivad diktatuuride võigast olemust. Need tüübid polegi nagu parlamendiliikmed, vaid mingi Juhhei-ülikooli vilistlased. Loomulikult pajatame me punahiina sõpradest. Sellised kamraadid võivad vabalt kaitsta ka Venemaad, sest «demokraatia on vaataja silmades».

Kõigepealt – ühe asja üle on hea meel. Valdav osa ühiskonnast on üsna üheselt näidanud üles oma hukkamõistu selle kaadri vastu, kes käisid riigivisiidil kommunistliku Hiina diktatuuri ülemisel korrusel ning laiutavad nüüd käsi: see olla igati normaalne, me peame ju «avaldama oma seisukohti». Sellesse veidrasse delegatsiooni kuulusid Toomas Kivimägi, Andrei Korobeinik, Helmen Kütt, Lauri Laats, Anastassia Kovalenko-Kõlvart ning Mart Maastik.

Hiina mõjutustegevus

Üldiselt teame me kõik, millega Hiina tegeleb. Mõjutustegevusega kogu planeedil, aga lisaks toetab üsna otseselt Venemaa mõrvarlikku sõda Ukraina vastu. Öelda, et visiit Hiinasse oleks kui igapäevase poliitika tavapärane osa, võib võtta päris õudse avaldusena. Lisaks Venemaa toetamisele okupeerib Hiina Tiibetit, aga teostab genotsiidi uiguuride kallal. Ja suukorvistab ning ahistab ka hiinlasi.

Ülejäänud on siiani vait nagu kuldid rukkis, aga vaikimist tuleb siiski käsitleda tasase nõusolekuna.

Kui Toomas Kivimägi oli avaldustes veel üsna ettevaatlik, siis Andrei Korobeinik lajatas märksa resoluutsemalt ja mõmises midagi sihukest, et demokraatia olevat justkui konstrueeritud värk. Et ega täpselt nagu ei teagi, misasi, igaüks võib ise otsustada. Aga delegatsiooni üldiseks arvamuseks paistab olevat, et diktatuuridega suhtlemine on täiesti igapäevane ning normaalne asi.

Ülejäänud seltsimehed on siiani vait nagu kuldid rukkis, aga vaikimist tuleb siiski käsitleda tasase nõusolekuna.

Nuhkimine ja luuretegevus

Toomas Kivimägi lausus näiteks: «See visiit on muu hulgas üks väheseid võimalusi Eestil oma seisukohti esitada. Eksivad need, kes alahindavad Hiina mõju maailmas. Seetõttu on äärmiselt oluline kasutada iga võimalust oma seisukohtade esitamiseks.»

Kivimägi eksib päris mitmes asjas rängalt. Kui jahumist «seisukohtade esitamise ja teise poole seisukohtade ära kuulamise» teemal võib pidada lihtsalt poliitiliseks sogaks, siis Hiina mõjujõu küsimus maailmas ongi väga reaalne ja muret tekitav.

Ja just seepärast, et Hiina kommunistid kasutavad oma taktikas meile juba Nõukogude Liidu päevilt kõiki tuttavaid vahendeid – vägivald, ähvardused, pehme mõjutustegevus, majanduslik survestamine, pidev nuhkimine ning luuretegevus – ei ole selle seltskonna väisamine absoluutselt aktsepteeritav.

Diktaatorite investeeringud on lõks

Jutt Eesti-Hiina imelistest majandussidemetest kuulub aga ulmevaldkonda, need on nagu «saja rahva lood», mida kasvataja lasteaias tittedele ette kannab. Neid pidevaid muinasjutte, kuidas «kohe-kohe» saabuvad Eestisse suured Hiina investeeringud, oleme kuulnud 30 aastat.

Jahumist «seisukohtade esitamise ja teise poole seisukohtade ära kuulamise» teemal võib pidada lihtsalt poliitiliseks sogaks.

Tegelikult on vaja aru saada: Eesti ei tohi mingil juhul lubada siia ei Venemaa, Põhja-Korea ega Hiina investeeringuid, sest vastasel korral astume ise lõksu, mille karu on meile üles sättinud.

Kas te mäletate, kuidas pajatati võimalusest, et hiinlased võiks rajada Tallinn-Helsingi tunneli? Muidugi võiks – finantsiliselt. Aga see oleks üliidiootne, kui me sellel ka tõesti sündida laseks. Diktatuurriigi investeeringud ükskõik millisesse taristusse on absoluutne julgeolekuoht.

Sellisel juhul on ka Venemaa normaalne riik

Andrei Korobeinik aga pajatas värviteleviisoris malbelt naeratades: «No see, keda pidada demokraatlikuks riigiks, keda mitte, on ma arvan, igaühe enda otsustada.»

Ning lisas enda osalemise kohta Hiina kompartei ladviku juurde: «Ja mul kindlasti piinlik ei ole.»

Kui nüüd Korobeiniku geniaalset mõttekäiku laiendada, siis ei saa me kuidagi hukka mõista ka Venemaad.

Kui nüüd Korobeiniku geniaalset mõttekäiku laiendada, siis ei saa me kuidagi hukka mõista ka Venemaad. Eks hinnangud Venemaa käitumisele on igaühe enda teha ja me ju ei hakka ometi kätt ette panema, kui keegi poliitikutest Venemaad õigustada või Putinile suvilasse sõita soovib.

See on tõsiselt väga ohtlik lähenemine.

Hiina pehmete meetodite pidev kasutamine peaks nüüd teada olema ka palju rumalamatele inimestele kui Riigikogu Hiina delegatsioon. Kui me tähistame Hiina uut aastat koos nunnude draakonitega või mõtleme, et sõidame neile külla, jagame pastakaid ja «esitame oma seisukohti», ei käitu me tervemõistuslikult.

Aga jah, kui me ei oska terminoloogias kokku leppida, siis võiks ju arutleda ka muid vahvaid versioone? Näiteks kuidas tõlgendada vägistamist? Äkki vägistamine polegi vägistamine, sest seda võivad kõik võtta ju omamoodi? 

Ma usun, et me saame aru: selline jama pole mõeldav. Või kui on mõeldav, siis ülimalt haige.

Diktatuuri normaliseerimisest

Kogu säherdune suhtlemiskraam on teada juba Stalini ajast, kelle usinad õpilased Hiinamaa kommarid olid.

Siis on tõepoolest normaalne väisata parlamentaarse grupiga ka Venemaad või Põhja-Koread.

Paljud lääne kulturnikud pudenesid Stalini kaevatud auku, käisid nuusutamas ja vahtimas Moskva potjomkini küla nagu uudishimulikud penid ja kirjutasid hiljem läänes nähtust-kuuldust kiidulaule. Jaa, tõsi, mõnikord isegi pisukese kriitikaga nagu Korobeinik, kes «ei pea Hiinat demokraatlikuks riigiks», aga siiski normaliseerisid nad üht kõige jõledamat diktatuuri.

Kui Korobeinik räägib, et see oli «üsna tavapärane parlamendisaadikute visiit välisriiki. Ka Eestis käib väga palju selliseid parlamendigruppe», siis ajab ta küll midagi totaalselt sassi.

Siis on tõepoolest normaalne väisata parlamentaarse grupiga ka Venemaad, Iraani või Põhja-Koread. Sest, noh, igaüks ju otsustab ise, mis loom see demokraatia selline on.

Täielik soga ajamine

Tõsiselt piinlik oli viibida külas samal ajal kui meie punahiina entusiastid Pekingis möllasid, okupeeritud Tiibeti eksiilvalitsusel Indias Dharamsalas (lisaks siinkirjutajale olid delegatsioonis Karmen Joller ja Ester Karuse) – midagi pidi neile ju rääkima, et mispärast selline asi toimub.

Eks me siis ütlesime, et nukker lugu.

Aga demokraatlik.

Me ei tohi hetkekski unustada, et Hiina toetab riiki, mis on meile ja kogu Euroopale julgeoleku mõttes kõige ohtlikum.

Sest demokraatia tingimustes võivadki Riigikogu saadikud sõita pagan teab kuhu, kasvõi põrgu, et seal «Eesti seisukohti esitada».

Kas see on aga «normaalne»? Ma usun, et enamiku meelest meelest mitte.

Vaatamegi siis, kes sellest kaadrist esimesena Moskva poole kimab.

Muuseas, ega arusaadavat seletust, miks oli vajalik pikk ja Hiina kommarite poolt märkimisväärses osas tasutud külaskäik riiki, mis toetab Venemaa agressioonisõda Ukrainas, pole keegi Hiina parlamendirühmast kuuldavale toonud. Ja ega mõistuspärast põhjendust pole ka.

Veel kord. Me ei tohi hetkekski unustada, et Hiina mehkeldab riigiga, mis on meile ja kogu Euroopale julgeoleku mõttes kõige ohtlikum.