ELU25 ⟩ Aarne Seppel: Palun 200 grammi last! Kas 600 grammi on odavam?

Toetuseta titt Foto: Internet

AHOI, TITT, PALJU SA MAKSAD? Postimehe toimetaja Aarne Seppel sukeldub demograafiaskafandriga meie rahva enesetootmisvõime ookeanisse. Oi jah. Pidulikult öeldud, aga kas seda võimet ongi? Või kus?

Aastal 2002, kui mu esimene laps polnud veel sündinud, ent ometigi tulemas, arutlesin toonase hea kolleegi Toomas Mattsoniga eestlaste rahvaarvu, iibe ja riigi olemasoluga seotud probleemide üle. Mõtted olid erinevad, kuid refrään aina sama: meil on eestlasi hädasti juurde vaja. Võllanaljana sai õhku visatud mõte, et vaja oleks eestlaste tootmise riigihanget, sest kui pole lapsi, ei ole tööliseid ega maksumaksjaid ja nii pole ka vahet, kui kallis on meile Eesti riik: üleval me seda pidada ei jaksa.

Demograafiline vetsupott

Peatselt tehti vanemahüvitis ja sündide arv hakkaski kasvama. Siis aga lõi professor Rein Taagepera 2005. aastal oma kuulsaima metafoori «demograafiline vetsupott». Hiljem on ta väljendisse kriitiliselt suhtunud, kuid paraku näitab lähiminevik, et neis sõnades on sees kirbe tõde. Toona ajakirjandusele rahvastikusündmuseid kommenteerinud demograafid olid veel teadlaslikult konservatiivsed. Ikka ja jälle korrutasid nad, et rahvastikusündmused on pika viitega ja kaugeleulatuvaid järeldusi ei saa teha isegi paari aasta statistika pealt. Muutused mõneks aastaks ei pruugi muuta pikaajalist trendi.

Paar aastat tagasi uurisin, kui palju on meil üldse potentsiaalseid lapsesaajaid – fertiilses eas naisi ja mehi.

Mullust, viimase saja aasta väikseima sündide arvuga aastat kommenteerisid demograafid ainult natuke, mitte enam nii konservatiivselt, kuid siiski teadlaslikult. Küll aga võttis vaevaks midagi arvata igaüks, kes oskas lugeda pealkirja. Juba praegu võib üsna kindlalt väita, et tänavune aasta tuleb uue negatiivse rekordiga. Ja pole liiga keeruline arvata, kes selle üle enim lokku löövad.

Iga aastaga jääb vähemaks

Aga natuke statistikat. Paar aastat tagasi uurisin, kui palju on meil üldse potentsiaalseid lapsesaajaid – fertiilses eas naisi ja mehi. Statistikaameti kinnitusel arvestatakse fertiilseks eaks vanusevahemikku 19–49. Aastal 2000 oli Eestis selles vanusevahemikus 612 000 naist ja meest, sh 308 000 naist ehk laias laastus mehi-naisi võrdselt. Kakskümmend aastat hiljem oli samas vanuses 76 000 inimest vähem. Kui aga vaadata vanusevahemikku 7–29, siis neid on juba 132 000 inimest vähem.

Lihtsustatult: iga aastaga jääb järjest vähemaks inimesi, kes võiksid saada lapsi. Neid lihtsalt ei ole. Üheksakümnendate kibe madalseis toob iga paarikümne aasta tagant uue madalseisu, mida petlikult stabiilse sündimusega aastad ei suuda eriti leevendada. Eespool esile toodud rahvastikukadu arvestades sünnib Eestis isegi suhteliselt palju lapsi. Laste arv naise kohta küll kukub, aga mitte nii kiiresti, kui võiks karta.

Eestlaste säilimine rahvusena on viimase kümnendiga politiseeritud, mis muudab ühiskonna suhtumise niivõrd olulisse teemasse paratamatult erakonnapoliitiliseks.

Ometi on keeruline olla tuleviku suhtes optimistlik. Eestlaste säilimine rahvusena on viimase kümnendiga politiseeritud, mis muudab ühiskonna suhtumise niivõrd olulisse teemasse paratamatult erakonnapoliitiliseks. End rahvuslikema erakonnana esitlev Isamaa on läinud lihtsama vastupanu teed, tõstes demograafia- ja iibeküsimused poliitilisele võitlustandrile, muutes nendesamade teemadega tegelemise konkurentidele automaatselt ebamugavaks ja nii heade kui ka paremate algatuste tõrjumise lihtsaks. Seda enam, et demograafiliselt tõeliselt pikka plaani pole suutnud esile tuua mitte keegi.

Säilimine rahvana

Siiski tuleb tunnustada Isamaa erakonda, mis vähemalt üritab demograafiateemat esil hoida. Rännet kõrvale jättes on loomulik iive olnud aastaid negatiivne – alates 1991. aastast oli loomulik iive vaid korra napis plussis. Viimased kolm aastat on miinus olnud enam kui viis tuhat inimest. Veel järsemast kukkumisest päästab keskmise eluea tõus, millele aitavad kaasa nii tervislikumad elukombed kui ka meditsiini areng.

Teoorias võiks ränne olla leevendus, reaalsuses pole aga sisserännanute ühiskonda sulandamisega saanud hakkama ükski Euroopa riik. Ja isegi iivet ei aitaks sisserännanud tõsta, sest pigem sünnib neil veel vähem lapsi kui põliselt siin elavatel peredel.

Demograafiline pikk plaan peaks Eesti poliitikutele olema sama tähtis, kui olid omal ajal iseseisvuse taastamine, rahareform, Euroopa Liidu ja NATOga liitumine. Küsimus eestlaste ja eestluse säilimisest on eluliselt oluline. Konsensuslikult ei ole kaitsekulutused läbirääkimiste teema. Vähemalt sama tähtis on eestlaste säilimine rahvana.

Ostame maksumaksjaid?

Lahkunud kaitseväe juhataja Martin Herem saavutas staatuse, mille puhul sai ta minna ostunimekirjaga poliitikute juurde ja kaitsevägi sai vajaliku. Nipet-näpet ikka vaieldakse ja tõstetakse rõhke, aga kaitseväe juhataja suutis oma vajaduse ära põhjendada, näidata plaani. Eesti rahvastikuministrid pole kunagi jõudnud taolise staatuse lähedalegi. Põhjus portfelli vähene prestiižsus ja seetõttu tähtpoliitikute kesine huvi.

Lapse peale on kindlasti võimalik kulutada kuus ka kuus tuhat eurot, aga paljud peavad hakkama saama paarisajaga.

Isamaa plaan toetada jõuliselt kolmandaid lapsi ning hüppeliselt tõsta peretoetuseid on mõneti mõistetav – ju siis paremat plaani pole. Taustal jutt, et lapse hind Eestis on vähemalt kuussada eurot kuus. Kui tegime kolleegiga enam kui kakskümmend aastat tagasi enda arust võllanalja, et Eesti peaks hakkama oma kodanikelt maksumaksjaid ostma, siis praegu see meie riigi populaarseima erakonna hinnangul just nii ongi.

Lapse peale on kindlasti võimalik kulutada kuus ka kuus tuhat eurot, aga paljud peavad hakkama saama paarisajaga. Ja hästi saavad. Pealinlasena ütlen, et suurim on kulu lastaiaealise lapse puhul, sest sadakond eurot lasteaia kohatasu mõjub igasuguse eelarvega perekonna rahakotile. Seetõttu oli ääretult kehv, et lahkunud valitsus nüsis oma esimesetel kuudel peretoetuse tõusu. Riik ei tohiks olla päris lipa-lapa tuulelipp. Teisalt jälle mõjub laste teema jäik sidumine rahaga probleemi vähendavalt. Odav on kõik, mida saab raha eest. Kas riik tahab tõesti osta minult kakssada grammi last? Sest neljasadat ei jõua.

Kuiv statistika optimismi ei külva

Mind on alati huvitanud, mida noored ise arvavad. Sest nemad ju peaksid olema need, kes teevad ja kasvatavad noid kallihinnalisi lapsi.

Võibolla peaks see olema väike märguanne, et uurida tuleks sobivaid partnereid ehk mehi. Laste saamiseks on enamasti vaja ka meest.

Isamaaga seotud demograafiauurijad ja -huvilised on teinud uuringuid, millest tuleb välja, et umbes kolmandikule noortele naistele (mehed pole selles kontekstis vist olulised) on peamised takistused ebakindlus, kas nad suudavad lapse eest vastutada, ja tõik, et nad tegelevad muude asjadega (kool, töö). Järgneb sobiva partneri puudumine ning raha on alles neljandal kohal. Üldine soov last saada on viimasel ajal küll mõnevõrra kahanenud, aga endiselt olemas. Vanuse kasvades pingerida muutub, kuid peamine on endiselt sobiva partneri puudumine.

Kui demograafiauuringutel keskendutakse vaid naistele, siis ongi kõik lahendamist vajavad probleemid vaid naiste omad.

Võibolla peaks see olema väike märguanne, et uurida tuleks sobivaid partnereid ehk mehi. Kui demograafiauuringutel keskendutakse vaid naistele, siis ongi kõik lahendamist vajavad probleemid vaid naiste omad. Laste saamiseks on enamasti vaja ka meest.

Tahaks näha andmetel põhinevat plaani, mis kirjeldaks hetkeseisu ja seda, kuidas võiksime edasi liikuda. Ma pole liiga optimistlik, et riigikogu sellega hakkama saab, aga võiks küll.

Vahest ongi tänaseks ainus lahendus kahaneda võimalikult kestlikult, aga võibolla on võimalik veel midagi muuta. Kuiv statistika ei paku erilist optimismi, aga üheksakümnendate alguses ei tundunud ka Euroopa Liitu ja NATOsse pääsemine eriti reaalne.