Mehed käivad iga päev jääaugus ujumas

Õues on nii külm, et Tõnu Kütt ja Nikolai Pribõlski lähevad kohe vette sooja. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Nikolai poeb pükstest välja ja jääb sedasi paljalt, üksnes susped jalas, lumele seisma. Õhusooja paraja tuulekesega päiksepaistelises ilmas on krööme üle nulli. Mõistlik inimene kisuks sihukese ilmaga salli tihedamalt ümber kaela ja tõttaks tuppa mee ja sidruniga teed limpsima, mitte ei kisuks õues rõivaid seljast.

Nikolai, liignimega Pribõlski, ametilt venekeelse nädalalehe Panorama väljaandja, on mõistlik inimene, ainult, nagu ta ise reedab, puhta tõbine.

„Jalutasime sõbraga, oktoober oli, ja sõber ütles äkki, et lähme suplema," meenutab Nikolai oma „haigusloo" hakatust. „Ta tõi mind plaažile, lund veel parasjagu sadas, riietus lahti ja ronis vette. Mul tuli siis ka tahtmine proovida. Pärast sai sellest aga nagu haigus, nagu narkootikum, milleta ma enam ei saa."

Sest pärast jääauku on nii mõnus. Nii mõnus.

Nikolai pole talisuplemise valu - pigem siiski võlu - küüsis üksi. Temaga koos sätib Papiniidu suursilla lähedal esmalt libedal lumekoorikul, siis jõejääl ettevaatlikke samme Tõnu. Tõnu Kütt. Pensionär.

Tõnu, käes plastmassist reket - sellega hakkab ta varsti auku jääräbust puhtaks tõstma -, ütleb, et talvel vees sulistamine on kättevõtmise vaev, rohkem ei midagi.

Et ta niisama jutumulli ei puhu, räägib Tõnu kaugetest aegadest, kui Pärnus talisuples Albert Sibrik, ainuke mees, kes siis seda vigurit siin tegi.
Kui ta uuris „jääkarult", mida peab tegema talisuplejaks saamiseks, tuli õpetus väga napp. Peab olema tahtejõudu.

„Mina siis proovisin, kas saab ka tahtejõuta," muigab Tõnu ja tuletab meelde ammust juhtumit.
„Treimanis on meri pikalt lahti, veebruariski ei külmu ära. Läksin kadunud ämma juures jõulude ajal rahulikult vette, olin ära, tulin välja, ei midagi."

Veendunud, et talvine suplus on mehele tõesti vaid kätte võtta asi, ei näinud see eksootiline harrastus Tõnule enam nii lummav, et selle pärast oleks pidanud hakkama päevaplaani ümber tegema.
Aga nagu ikka, sunnib aeg paljutki ümber hindama.
„Alguses käisin, kuidas juhtus, korra-kaks talve jooksul. Nüüd on ikka käidud pidevalt, ma ei tea, ehk juba kümmekond aastat idioodi järjekindlusega iga päev," lõpetab Tõnu meenutamise.

Teisiti ei saagi. Kohe annab tunda, kui mõni päev jääb augus käimata. On sedagi olnud, et kadunud enesetunde taastamiseks on Tõnu kodus vanni jääkülma vett täis lasknud ning seal siis minuti-teise kaotsi läinud tunnet otsinud. Ja loomulikult leidnud.
Aga selle jutu peale, et kõik batsillid talisuplejat nähes kohe kabuhirmus putket teevad, Nikolai ja Tõnu naeravad.

Nohu jah, selle kohta võib küsida, mis värk see on, aga kui midagi tõsisemat kallale kargab, pole selle tõrjumisel talisuplemisest tolku.
„Kui viirus tuleb, ei sellest pääse," tõdeb Tõnu.
Ent ikkagi on talisuplemine üks tore ihu ja vaimu kosutav ettevõtmine. Ega siis sellest huvitatud inimesed ole Tallinnas ja Tartus ja Elvas niisama klubidesse koondunud. Alati on seltsis segasem.

Pärnus on sinna veel arenguruumi. Nikolai ja Tõnu teavad inimesi, kes külma vett ei pelga, kuid nii nagu pakane veed kaanetab, on nende sulistamisel ots.
„Pärnus on kümmekond fanaatikut, aga nad lõpetavad kõik oktoobris," teab Tõnu. „Meie oleme kahekesi need ainsad, kes jätkavad, seepärast tahamegi, et keegi tuleks juurde."

Liiati on Nikolail hädasti vaja seltsilist, kes temaga koos iga päev kell 14 Papiniidu sillast pisut ülesvoolu jäässe raiutud augus kümbleks.
Sest Tõnu, tervisest pakatav kõbus vanur, pole mitte üksnes tubli „jõelõvi", vaid ka vahva rännuhunt.

„Mind see auk siin kuu aega enam ei huvita: lähen reedel Malaisiasse," ütleb vahva rännuhunt. „Seljakotid selga ja kuu aega matkamist."
Mullu käis Tõnu Madagaskaril, tunamullu Indoneesias.
„Sihukesed targemad mehed, ülikooli õppejõud ja teised," iseloomustab Tõnu seltsilisi. „Mind võetakse niisama kaasa, olen lihtliige."

Rääkigu-rääkigu! Talisuplemisega vaimu ja liha karastanud mees pole lihtliige. Ta on tegijamees. Igas asjas ja igal pool.
Aksioom.