:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/27/16318946t1h2f5c.jpg)
Euroopa püssirohutünni Balkani rahvad paistavad silma kohati isegi äärmise venemeelsusega, kirjutab Juku-Kalle Raid. Ja praegust situatsiooni arvestades pole see üldse mingi muretu tõdemus, vaid päris morn lugu.
ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kuidas «slaavi vennad» ise vabatahtlikult Putini kirsa talla alla ronivad (1)
Reisimine on üks kasulik asi, kui meenutada Oskar Lutsu följetoni sellest, kuidas ta oma sõbra Aadu Rebuga tahtis Euroopat avastama sõita. Jutulõng katkeb küll Rebul ja Lutsu minategelasel juba Tartu vaksalis, aga igaljuhul on reisilubadused suured.
Vene fännid Euroopas
Kui me räägime tõelistest vene-fännidest Euroopas, siis tuleb esmalt tuletada meelde serblasi, aga kohati ka bulgaarlasi; vene lummuses olen näinud inimesi Bosnia-Hertsegovinas, Põhja-Makedoonias, isegi Horvaatias või Sloveenias. Ja nüüd, viimane kord Montenegros, mille kohta nende omakeelne nimi kõlab Crna Gora – väikese naljaga pooleks niisiis Mustamäe.
NATO või mitte, euro või mitte, aga haiglane igatsus vene rüpe järgi tundub olevat üsna levinud.
Väike riik, üle kolme korra Eestist väiksem (13 812 km2), rahvaarvuga pea 650.000 inimest. Aga üks erisus tema naaberriikidest Balkanil on osutamist väärt: esiteks on valuutana kasutusel euro, teiseks kuulutakse NATO-sse ning kolmandaks kügeletakse juba tükk aega Euroliidu ukse taga, oodates kutset.
Ning ometi – NATO või mitte, euro või mitte, aga haiglane igatsus vene rüpe järgi tundub olevat üsna levinud.
/nginx/o/2024/08/27/16318961t1he7f9.jpg)
«Me hoiame Putinile pöialt»
«Me kõik hoiame Putinile pöialt, ta on meie kangelane» – just nii selgitas mulle meeleolusid Budva linnas (aga see on põhiline turismimagnet, kõige jõukam regioon, kus kasu lääneeurooplastest on rahaliselt niiöelda ühe pilguga haaratav) ettekandja Mladen koos oma sõpradega. Nimi «Mladen» tuleb slaavi sõnast «noor».
Noored nad olidki. Ja vankumatult viisakad, ent väga venemeelsed.
Noored nad olidki. Ja vankumatult viisakad, ent väga venemeelsed. Kui me kohtame sihukest jama riigi jõukaimas osas, siis võib ainult õudusega mõelda, kuidas mujal käib. Või – mis siin mõelda, olen Crna Goras enne käinud ja tean sealset venemeelsust üsna hästi.
Balkani jamad
Kõik rahvad, kes on sattunud elama Euroopa püssirohutünnil ehk Balkanil, on ajaloo vältel pidanud arvestama pidevate jamadega.
Põgus pilk ajalukku. Uskumatul kombel suutis Montenegro säilitada oma iseseisvuse ja õigeusu Balkanil isegi siis, kui kõik teised rahvad allutati Türgi impeeriumile. Seda fakti tunnustas 1878. aastal toimunud Berliini kongress, mis võttis kokku Balkani korralduse pärast türklaste väljatõrjumist: kongressi järeldustes oli tollase maailmakorralduse kirjelduses mustvalgel toodud 27 iseseisvat riiki, mille hulka loeti ka Montenegro. Kõik tollased riigid ka tunnustasid Montenegrot täieõigusliku iseseisva riigina.
Jugoslaavia tulebki sõnadest lõuna (jug) ja slaavlased (sloveni) ning tähendab seega sõna-sõnalt «Lõuna-Slaaviat».
Montenegro sõdis Esimeses maailmasõjas Serbia poolel ja vastutasuks okupeeris Serbia pärast sõja lõppu Montenegro. Ettekäändeks sai süüdistus, et Montenegro oli sõlminud vaenlasega separaatrahu.
Pärast sõda tulid võimule kommunistid ja lõunaslaavlaste püha üritus värviti kohe punaseks. Serblastel oli kange kihk ümbruskonda valitseda, nimi Jugoslaavia tulebki sõnadest lõuna (jug) ja slaavlased (sloveni) ning tähendab seega sõna-sõnalt «Lõuna-Slaaviat».
Alandamist tuli ette ohtralt
Tsiteerime Toomas Kümmeli raamatut «Mõttetute riikide aabits»: «Pärast Teist maailmasõda tehti Montenegrost küll punase Jugoslaavia üks vabariik, kuid 1946. aastal nimetati pealinn Podgorica ümber Jugoslaavia esikommunisti Tito auks Titogradiks. Sellest nimest pääses Montenegro alles 1992. aastal. Samal ajal toimus Montenegros referendum, kus 96% hääletanuist pooldas föderatsiooni Serbiaga.»
Venemaa ja Serbia rüpes oleks elu lill, arvab Mladen ja toob põhjuseks veel ühe asjaolu – Vene Õigeusu Kirik.
Nii jõuamegi täiesti arusaamatu anomaaliani: serblased on Montenegrot läbi ajaloo vilkalt kottinud, aga – palun väga! – tuleb noor tšernogoorlane rikkavõitu Budva linnas ja jahvatab paari tunni jooksul, kuidas serblased on «verevennad» ja kuidas vähemalt 80% montenegrolastest ei taha mingil juhul olla NATO liikmed, see tööõnnetus olla juhtunud vaid lollide poliitikute mahinatsioonide ja soovide tulemusel.
Venemaa ja Serbia rüpes oleks elu lill, arvab Mladen ja toob põhjuseks veel ühe asjaolu – Vene Õigeusu Kirik.
Mladen ütlebki, et Putin on rahva isa ja Moskva kiriku tegelik juht. Selles ta muidugi ei eksi, kõik me teame, et Vene Õigeusu Kirik on Vene julgeoleku käepikendus.
/nginx/o/2024/08/27/16318966t1h46fb.jpg)
Aga skisofreenia jätkub
Üliviisakas, sõbralik ning naeratav Mladlen nõustub minu väitega, et Venemaal on täiesti savi nii tšernogoorlastest, bulgaarlastest, ukrainlastest kui ka kõigist teistest arvukatest slaavlastest.
«Kas te saate aru, et tegemist on tavalise künismiga, Venemaa sõidaks teist esimesel võimalusel üle?» küsin.
Mladlen noogutab, vajub mõttesse, aga juba kahe minuti pärast patrab jälle midagi «slaavi vendlusest» ja «suurest Putinist».
Tegelikult peidab kohtumine Putini-armastajaga endas palju rohkemat kui ühe naiivse tuutuluutu ja tema sõpruskonna veendumus.
Montenegro 650 000-st elanikust 43% loevad end montenegrolasteks ja 32% serblasteks.
Tegelikult peidab kohtumine Putini-armastaja, aga muidu igati toredast nooruki Mladeniga endas palju rohkemat kui ühe naiivse tuutuluutu ja tema sõpruskonna veendumus. Slaavlastel on korduvalt õnnestunud kujundada okupeerijatest pooljumalad, Venemaa kui «suure venna» rolli võetakse täie tõsidusega. Ja meil on sellest raske aru saada, kuna kollektiivne mõttestiil versus individuaalne erinevad üksteisest nagu öö ja päev.
Pilk kaardile
Nii ei maksa eriti imestada ka nende venelaste üle, kes on rõõmsad selle üle, et nende mehed ja pojad Ukrainasse kahurilihaks saadetakse.
Pilt kaardile näitab meile, et Balkan asub küll Euroopas, aga mitte mentaalselt.
Ja taskuks ka meenutada, et Putin nägi Montenegro «natostumises» suurt ohtu ja üritas seda igati nurjata. Millal aga «vennad slaavlased» Putinliku sõjaväekirsa alt kord välja ronivad ja maailmas ringi vaatama hakkavad, teab ainult nende jumal. Kelle ainuesindaja on loomulikult tsaar. Sedapuhku Putin.
Pilt kaardile näitab meile, et Balkan asub küll Euroopas, aga mitte mentaalselt. Ja kui Serbia on näidanud erakordset Putinile pühendumist, siis kehtib sama mõtteviis laias laastus ka naaberriikide kohta.