:format(webp)/nginx/o/2024/08/18/16297892t1h1ff8.jpg)
Ando Leps (1935–2023) oli eesti õigusteadlane ja poliitik, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige. Juku-Kalle Raid tutvustab oma arhiivile tuginedes, mida rääkis Leps 1991. aasta augustiputšist, mil üritati taastada vanameelset Nõukogude Liitu. Pisut rohkem kui nädal enne putši kutsuti Leps Moskvasse ülekuulamisele.
Erinevalt Lätist ja Leedust ei toimunud Eestis taasiseseisvumise ajal verevalamist. Õigusteaduste doktor Ando Leps meenutab oma tagasivaates (see pärineb 2020. aastast) hetki enne 1991. aasta putši, mil ta käis Moskvas «suurel ülekuulamisel» andmaks ülevaadet siinsest olukorrast.
«Ajad olid ärevad. 11.–13. jaanuarini 1991 sai Vilniuse teletorni juures surma 14 ja haavata üle tuhande inimese. 20. jaanuaril 1991 toimus Riia kesklinnas verevalamine. Eesti jäi verevalamisest imekombel puutumata. Kas seepärast, et meil oli võrreldes teiste liiduvabariikidega arenenum ühiskond ja seega olime ka läänes kõige enam tuntud? Raske öelda,» rääkis Leps 2020. aasta.
/nginx/o/2024/08/18/16297895t1h5228.jpg)
Kuidas Leps Moskvasse ülekuulamisele sattus? NSV Liidu siseministeeriumi uurimise peavalitsuse ülem, kindralleitnant Vitali Sidorov, korraldas 7. augustil 1991 Moskvas koosoleku, kus osalesid kõik siseministeeriumi ja liiduvabariikide uurimisaparaatide juhid. Leps lisas, et sellist esinduslikku kokkutulekut tol ajal ei oleks olnud võimeline tegema isegi NSVL viimane president Mihhail Gorbatšov.
«Saalis istus palju tsiviilülikondades inimesi, keda ma ei tundnud, leidus ka kindralimundris mehi.»
«Eesti toonane siseminister Olev Laanjärv tegi mulle ettepaneku sõita sellele koosolekule arutama kuritegevusega ja uurimistööga seonduvaid küsimusi. Kuritegevuse tase oli meil toona väga kõrge, uurimistöö lonkas. Miks minister Laanjärv tegi just mulle ettepaneku Moskvasse sõita, ma ei tea.»
Ando Leps jõudis 7. augusti hommikul rongiga Moskvasse. Talle saadeti vastu keegi polkovnik, kes viis ta autoga kohe NSVL siseministeeriumi ning juhatati seal suurde saali, kus oli pikk laud söökidega. «Saalis istus palju tsiviilülikondades inimesi, keda ma ei tundnud, leidus ka kindralimundris mehi.»
Leps meenutab, et viisakast algusest hoolimata oli edasine juba palju järsem. Miks teie, eestlased, ei salli venelasi? Leps rääkis, et Peipsi järve ääres on elanud sajandeid vene vanausulised, kes põgenesid usulise tagakiusamise pärast meie aladele, ning meil ei ole olnud omavahel arusaamatusi. Isegi siis ei olnud meil venelastega märkimisväärseid pingeid, kui NSV Liidu idaalade vaestest oblastitest toodi meile tohutu hulk töökäsi.
/nginx/o/2024/08/18/16297908t1he69c.jpg)
Leps jutustab: «Edasi rääkisin sellest, et viimasel ajal on siiski tekkinud väga ohtlikud pinged eestlaste ja eriti nõukogude piirivalveväelaste vahel. Meenutasin 8. augustil 1976. aastal Letipeal toimunud tragöödiat, kus vabariiklikul gaasitöötajate kokkutulekul piiritsooni lähedal lasi purjus piirivalvur maha kuus ja haavas 18 kokkutulekust osavõtjat. Lisaks tulistas ta rindu ka üht teda takistama tulnud piirivalvurit, kes hiljem haiglas suri. Laskja tegi enesetapu. Piirivalvesalga kohalik ülem tegi ilmselt vastutust kartes samuti enesetapu. Teated sellest koletust kuriteost levisid kohe Soome ja sealt üle kogu maailma.»
«See oli sama üritus, mille laialiajamises olevat mänginud rolli toonane Tartu rajoonikomitee vastutav töötaja Andrus Ansip.»
Seejärel toonud Leps näite, kuidas kompartei koos võimustruktuuridega ajas 2. veebruaril 1988. aastal Tartu rahu üritustel Tartus koertega laiali isamaaliste tegelaste ja üliõpilaste organiseeritud miitingu.
Leps: «See oli sama üritus, mille laialiajamises olevat mänginud rolli toonane Tartu rajoonikomitee vastutav töötaja Andrus Ansip. Tema olevat küsinud tollaselt Tartu rajooni täitevkomitee esimehelt Robert Närskalt, et miks miilits ei ässitanud kohe verekoeri tudengite kallale, ja lisanud, et keda koer on korra hammustanud, see enam tänavale ei tule.»
Teised kohalviibijad, kõige kõrgemad NSV Liidu justiitstegelased Lepsile Moskva koosolekul tema mälu järgi eriti küsimusi ei esitanud.
«Kolleegiumi kokku kutsunud Sidorov ei saanud minu mäletamise järgi aga üldse sõna. Minu ülekuulamine võis kesta umbes tunni ringis. Hiljem selgus, et see hallipäine mees oli NSVL viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi jõustruktuuride nõunik, auastmelt väidetavalt armeekindral, seega võib-olla kõige tähtsam isik üldse peale presidendi. Oli näha, et ülejäänud seltskond laua ümber kuuletus temale.»
Meenutasin 8. augustil 1976. aastal Letipeal toimunud tragöödiat, kus purjus piirivalvur lasi maha kuus ja haavas 18 kokkutulekust osavõtjat.
Ando Leps jätkab: «Lõpuks tõusis too nõunik ja ütles, et seltsimees Lepsi vastused rahuldavad teda täielikult, kuna ta sai tõetruu pildi poliitilisest olukorrast Eestis. Üllatusena teatas ta kogu seltskonnale, et nädal aega tagasi tuli ta Eestist ja seetõttu võib kinnitada sm Lepsi sõnu. Ta oli käinud Tartus, Tallinnas, Kunda lähedal Letipeal ning kohtunud partei- ja ühiskonnategelastega, tööliste ja põllumajandustöötajatega.
Pärast seda tuli ta minu juurde, pani vasaku käe minu õla peale ja ütles, et nüüd läheme kolleegiumisaali.»
Leedu siseministri asetäitja küsinud, et kas täna arutatakse ka Vilniuse teletorni juures toimunud veretööd, mille peale Sidorov vastas, et seda ei ole päevakorras ette nähtud.
/nginx/o/2024/08/18/16297896t1hff3c.jpg)
Õhtul viidi Leps siseministeeriumi võõrastemajja, mis asus Akadeemiku prospektil. See oli suur võõrastemaja, kuhu olid paigutatud Afganistanist põgenenud juhtivad venemeelsed tegelased koos perekondadega.
«Paari päeva pärast tulin Tallinnasse,» räägib Leps, «ja jäin puhkusele. Moskvas toimunud putšist sain teada juhuslikult, oma kodu lähedal elava tuttava elektriku käest.»
Kogu selle jutu juures tekib mitu olulist küsimust. Kas see seltskond, kes Lepsi Moskvas üle kuulas, teadis, et putš on tulemas?
Kogu selle jutu juures tekib mitu olulist küsimust. Kas see seltskond, kes Lepsi Moskvas üle kuulas, teadis, et putš on tulemas?
Leps: «Sel ajal oli lätlasest siseminister Boriss Pugo puhkusel. Ilmselt ta organiseeris juba seda putši. Vene allikad märgivad, et 7.–15. augustini 1991 pidas KGB ülem, armeekindral Vladimir Krjutškov (1924–2007) salajasi nõupidamisi temale väga lähedaste isikutega. Järelikult ta võis organiseerida putši.»
/nginx/o/2024/08/18/16297898t1hc6ed.jpg)
Leps arutleb: «Miks oli just mind välja valitud arvatavasti üheks kõige suurema seltskonnaga ülekuulatavaks isikuks? Kas seepärast, et taheti saada tõetruud pilti Eestis toimuvast? Kas teadlikult valiti välja minusugune isik, kes ei olnud seotud KGBga, kuna selle organisatsiooniga seotud inimene oleks rääkinud seda, mida KGB oleks temal käskinud rääkida? Julgen arvata, et minu osavõtt sellisest Nõukogude Liidu eriti tähtsast poliitilisest sündmusest oli üks oluline tegur, et rõhutada Nõukogude Liidu poliitilisele- ja jõustruktuuride ladvikule just seda, et ilma verevalamiseta on võimalik erinevatel liiduvabariikidel NSV Liidust lahkuda. Seda tõendab kujukalt olukord Eestis, kus mingisugust verevalamiset ei toimunud.»
«Miks oli just mind välja valitud arvatavasti üheks kõige suurema seltskonnaga ülekuulatavaks isikuks? Kas seepärast, et taheti saada tõetruud pilti Eestis toimuvast?»
Leps väidab ka, et teda ja tollast Tallinna linnapead Hardo Aasmäed võeti ühe N Liidu suurima sõjatehase Dvigateli ülevõtmisel vastu väga viisakalt.
«Võib-olla sattusin nn ülevõtjate sekka just Moskva soovitusel. Endalegi ootamatult sain teada, et olen pandud ühe komisjoni ja hiljem ka teise komisjoni liikmeks.»
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)