:format(webp)/nginx/o/2024/08/16/16293803t1h6057.jpg)
Uimastisõltlaste ühingu esindaja Mart Kalvet leiab, et algatuses sisalduvate nõudmiste ellurakendamine on vähim, mida riik saab teha, et hakata sõltuvustervishoiusüsteemi ja karistuspoliitikat ümber kujundama nii, et need päriselt toetaksid uimastitega seonduvate tervise- ja ühiskonnakahjude vähendamist.
Sel aastal algas Arvamusfestival Paides uimasti- ja karistuspoliitika teemalise aruteluga, milles osalesid Levila ajakirjaniku Lennart Ruuda modereerimisel terviseminister Riina Sikkut, Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegude talituse juht Rait Pikaro, tuntud näitleja Märt Avandi ja sõltuvusravi spetsialist psühhiaater Kaiti Redlich. Diskussioon oli hillitsetult ümar – nenditi, et olukord pole kiita ja vaja on uusi lahendusi, mille jaoks aga napib raha ja poliitilist tahet.
Huvitava avaldusega esines hr Pikaro, kes nentis, et eelistaks küsimustele vastata mitte politseiametniku, vaid tavakodanikuna. Mõistaandmine, et jõustamisametkondade esindajate ja kodanike hoiakud on vaikimisi kattumatud, mõjus kainestavalt ja küllap aitas kuulajail hoomata ka meie narkopoliitika bipolaarset olemust – ühelt poolt toetame ja ravime, teisalt kütime ja karistame. Eks sellele vastuolule viitas ka aruteluringi pealkiri «Me karistame teid terveks!»
Samamoodi silmiavav oli minister Sikkuti avaldus, et uimastipoliitika pole poliitikute jaoks prioriteetne, mistõttu selleks, et midagi muutuks, peavad rahvaesindajaid ja valitsust survestama kodanikuühiskonna organisatsioonid ja eksperdid.
/nginx/o/2024/08/16/16293804t1h7037.jpg)
Õnneks oli üks selline organisatsioon, mille juhatusse ma kuulun – MTÜ Eesti psühhotroopsete ainete sõltlaste ühing «LUNEST» – äsja koostanud rahvaalgatuse ettepanekutega mitte karmistada uimastite tarvitamise eest määratavaid karistusi, vaid loobuda tarvitamise karistamisest vabaduse võtmisega ja kaaluda tarvitamise süüteo koosseisust välja arvamist või sellele eraldi leebema koosseisu loomist.
Moderaatori loal sain arutelu lõpus lavale hüpata, petitsiooni ette vuristada ja kutsuda kuulajaid üles seda alates esmaspäevast allkirjastama.
Moderaatori loal sain arutelu lõpus lavale hüpata, petitsiooni ette vuristada ja kutsuda kuulajaid üles seda alates esmaspäevast allkirjastama.
Mõistan täielikult mõnede kaasaktivistide nurinat, et need nõudmised ei lähe piisavalt kaugele. Olen ka ise seda meelt, et Eesti uimastipoliitika nõuab juba ammu märksa pöördelisemaid samme. Mõnda neist, nt üledoosiennetuse kabinette ja ainete tarvitamise-eelse testimise teenust mainib riiklik uimastiennetuse strateegia; mõned nagu Hea samariitlase akt, mis kaitseks kiirabi kutsujat sanktsioonide eest, ja asendusravimite valiku laiendamine sisalduvad siseministri maikuises valitsuskabinetile esitatud memorandumis; mõned on lisatud Justiitsministeeriumi hiljutisse uimastite käitlemisega seotud süütegude menetlus- ja karistuspraktika analüüsidokumenti «Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest».
Kuna me aga teame, kui ebatõhus viis poliitika mõjutamiseks on rahvaalgatus, otsustas meie organisatsioon alustada kõige elementaarsemast. Tarvitamisega seotud karistuste leevendamine ei eelda ühegi praegu keelatud aine turu seaduslikku reguleerimist; sisuliselt tähendaks meie soovituste ellurakendamine vaid seda, et jõuametkonnad kiusaksid tarvitajaid ja uimastisõltuvushäirega elavaid inimesi tulevikus natuke vähem.
Me loodame, et see aitab neil, kel seda vaja, julgemini otsida ja hõlpsamini leida tuge ja abi eluviisi muutmiseks ja tarvitamisest loobumiseks.
Aga me teame ka, et see on alles esimene samm pikal teel inimnäolisema narkopoliitika poole. Kuni meil on hääl ja vabadus seda enda huvide eest seismiseks kasutada, jätkub meie ja teiste kodanikuühenduste võitlus uimastite ja nende keelustamisega seonduvate probleemide mõistliku lahendamise nimel.
Kui hõlmame kaalutavate meetmete sekka ka uljamaid väljavaateid (nagu uimakanepi maksustamine, õnnestub saavutada vähemalt mõni eesmärkidest.
Usun, et kui tegutseme tasakaalukalt, kannatlikult ja sihikindlalt, ning hõlmame kaalutavate meetmete sekka ka uljamaid väljavaateid (nagu uimakanepi maksustamine ja selle turu reguleerimine eesmärgiga vähendada sünteetiliste kannabinoididega seonduvaid, Eestis praegu hirmutava kiirusega kasvavaid ohte), õnnestub kunagi saavutada vähemalt mõni uimastipoliitika riikliku strateegia ambitsioonikatest eesmärkidest.
Ka see, kui aastal 2030 pole üledoosisurmade hulk Eestis null, kuid on väiksem liiklusõnnetustes hukkunute arvust, on samm paremuse poole.
SELLELT LINGILT saad Rahvaalgatusele anda allkirja23. septembrini.
:format(webp)/nginx/o/2023/06/07/15374740t1h5640.jpg)