:format(webp)/nginx/o/2024/04/26/16031443t1h07c9.jpg)
Silvia Ilves puistas neljapäeva öösel sotsiaalmeedias südant, kui rääkis probleemidest oma vanima pojaga. «Tundub, et ma ei saa oma last lolluste eest kaitsta. 13-aastane inimhing ihkab ikka ise oma ämbreid kolistada, midagi pole teha,» nentis ta ühismeedias.
«Ja nüüd ma siin öösel, mil kolm väikest poissi armsalt ja kuulekalt magavad, ent esimene, vanim poeg üldse kohe sõna kuulata ei soovi ning veel praegugi Balti jaamas õnnetute noorte hingedega tegemist teeb, püüan ühele kaunile maalile kuldsed raamid pintseldada...» kurdab Silvia ühismeedias, rääkides sellest, kuidas maadleb vanima poja kasvatamisega.
«Et mida emana küll valesti teinud olen, et mu 13-aastane nii kangesti oma emale ja isale, ent eelkõige iseendale muresid kaela tuua soovib...» mõtiskleb ta.
«Mul on väga raske oma teismelise pojaga, kes kõigub iga päev hea ja kurja vahel. Kord on ütlemata hea laps! Teiselt hetkel mõtlen, kas see tõesti on mu oma lihane poeg... Meenub täiskasvanute kaagutamine tollest ajast, mil ise 13 olin, et noorus on hukas...»
Silvia ütleb, et on püüdnud olla väga aktsepteeriv ema ja teab, et kui last vabadusega piirama hakkab, tekitab bumerangi. «Tundub, et... ma ei saa oma last lolluste eest kaitsta. 13-aastane inimhing ihkab ikka ise oma ämbreid kolistada, midagi pole teha. Omad õppetunnid tuleb ikkagi elult kätte saada.»
Silvia tõdeb, et laps tuletab talle kangesti meelde tema enda teismeiga. «Andke andeks mu avameelsus. Aga pole ma mitte superemme, kes sünnitas ideaalse lapse. Pole olemas ideaali,» ütleb ta. «Kui ma püüaks «metshobu» siin korralikkuse raamidesse suruma hakata «tubli ema» tiitli nimel, siis see on üks mõttetu üritus. Taltsutamatut raamistada... See sünnitab katastroofilisi tagajärgi.»
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)