Skip to footer
T, 24.06.2025
Ilm
Horoskoop
Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje
Tellijale

VEERAND SAJANDIT VÕIMUL DW: lääne poliitikud tulevad ja lähevad, aga Putin jääb

Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Venemaa peaminister Vladimir Putin 3. augustil 2009 Lõuna-Siberis Kõzõlis puhkusel

Vladimir Putin on olnud Venemaa peaminister või president alates 9. augustist 1999. Kuidas on tal õnnestunud 25 aastat tipus püsida? Deutsche Welle (DW) korrespondent Juri Rescheto selgitab.

Kui Saksamaa kantsler Angela Merkel kolm aastat tagasi oma poliitilise karjääri lõpetas, pidi Recheto Moskvas dokumentaalfilmi tarbeks intervjueerima tema kolleegi, Venemaa presidenti Vladimir Putinit. Saksamaa liidri ja tema karjääri tagasivaate saates osalesid ka teised riigi- ja valitsusjuhid, kes olid Merkeliga tema ametiajal koostööd teinud.

Kuid Kreml ütles ei. Põhjuseks oli see, et kõik teised intervjuupartnerid olid endised juhid, samas kui Venemaa president oli endiselt ametis. Seetõttu peeti intervjuud tema jaoks sobimatuks.

Kuid DW ajakirjanikul lubati intervjueerida Dmitri Medvedevit, Venemaa endist presidenti, kes oli Venemaa president aastatel 2008–2012 omamoodi ajutise riigipeana. Putin ei saanud põhiseaduse tõttu 2008. aastal uuesti presidendiks kandideerida, selle asemel sai temast peaminister ja jätkas valitsuse nööride tõmbamist tagaplaanil.

Medvedev ei olnud tegelikult kunagi Venemaa esinumber. Viimased kakskümmend viis aastat on selleks alati olnud Vladimir Putin, alates sellest ajast, kui tollane president Boriss Jeltsin ta 9. augustil 1999 Venemaa peaministriks nimetas. Lääne poliitikud, sealhulgas Saksamaa pikaaegne kantsler Merkel, tulevad ja lähevad, aga Putin jääb.

Nende kahekümne viie aasta jooksul on Venemaa president muutnud oma riigi «maailma tugevaimaks isikustatud diktatuuriks,» ütles Vene politoloog Mihhail Komin.

Ta ütles DWle, et see on võimalik vaid seetõttu, et Putin on veerandsajandi jooksul, mil ta on olnud võimul, järjepidevalt õõnestanud kõiki Venemaa poliitilisi institutsioone.

Kõik sai alguse regionaalautonoomia kaotamisest, selgitas Komin. Kreml lõi Venemaa piirkondades oma kontrolli instrumendi, pannes aluse võimu konsolideerimisele.

Seda seisukohta jagab ka teine ​​Vene politoloog, Soomes asuv Grigori Nišnikov. «Kui vaatame tagasi Putini varajaste aastate Venemaale, võime osutada mitmele autonoomsele võimukeskusele, nii põhiseaduslikule kui ka mitteametlikule, nagu oligarhid,» ütles ta DWle. Need kõik moodustasid Kremlile omamoodi vastukaalu.» Nagu Nišnikov selgitas, hävitas Putin kõik selle, tsentraliseeris kõik ja koondas Venemaa võimusüsteemi enda alla.

Samas usub ta, et see pole ainus põhjus, miks Venemaa president on nii kaua võimul püsinud. Viimase kahekümne viie aasta jooksul on olnud palju sündmusi, mis oleks võinud Putinile saatuslikuks saada, nimelt: protestid Moskvas Bolotnaja väljakul pärast 2011. aasta parlamendivalimisi; ebastabiilsuse oht Krimmis pärast Ukraina poolsaare annekteerimist 2014. aastal; 2018. aastal vastuolulisele pensionireformile järgnenud rahutused; massilised protestid surnud Kremli kriitiku Aleksei Navalnõi toetuseks kogu Venemaal järgmiste aastate jooksul ja sõja algus Ukrainas, millega kaasnesid protestid Moskva ja Peterburi tänavatel.

Igale rahva vastupanuaktile järgnesid aga veelgi suuremad repressioonid. «Ja nende sündmuste käigus kõrvaldati alati uued vastased,» ütle Nišnikov. Seetõttu ei usu ta, et praegu on jäänud kedagi, kes võiks Putinile väljakutse esitada.

Mihhail Komin märkis, et teine ​​oluline tegur, mis on võimaldanud Putinil võimu külge klammerduda, oli tema teisel ametiajal toimunud kohtute tahtlik nõrgendamine. Võimudele lojaalsed ülemkohtunikud said suuremad volitused oma kolleegide üle.

Seetõttu ei ole Venemaa kohtud Komini sõnul enam iseseisvad. Nad suudavad parimal juhul pidurdada kodanike vastu suunatud riiklikke repressiooniprotsesse, kuid ei suuda seda enam peatada.

Sellele on lisandunud muudatused valimissüsteemis Vladimir Putini ja tema valitseva partei Ühtse Venemaa kasuks.

Selle asemel, et end demokraatliku opositsiooni vastu kehtestada, on Putin Venemaa sotsioloogi Aleksandr Bibkovi sõnul ümbritsenud end omamoodi varikabinetiga. President on sellesse siseringi koondanud inimesed, kellega tal on konkreetsed ärihuvid, selgitas sotsioloog. Nende ettevõtetega on sõlmitud suuri riigihankeid, mis on toonud neile tohutut kasu. «Ohjad on alati Putini käes ja ta on äriga isiklikult seotud,» selgitas Bibkov.

Samal ajal müüakse ühiskonnale Venemaa kuvandit, milles riik on kogu oma ajaloo jooksul ainult positiivset rolli mänginud. Kõik negatiivsed küljed kustutatakse, kõik varasemad konfliktid kustutatakse, ütles Bibkov. Ta kirjeldab seda kui «kollektiivse ajaloolise mäluga manipuleerimist.» Ja seegi tugevdab Putini võimu.

See narratiiv kujutab Venemaad traditsiooniliste väärtustega ühiskonnana, sellisena, mis taunib konflikti võimudega, samas kui tingimusteta lojaalsust võimulolijatele nii kiidetakse kui ka peetakse enesestmõistetavaks.

Kõik kolm DW küsitletud eksperti nõustuvad, et need tendentsid intensiivistuvad tulevikus ning Putin jääb võimule veel pikaks ajaks. «Probleem on selles, et pole alternatiivset kandidaati ega ka ruumi,» ütles Mihhail Komin. «Putin võitis viimased valimised ausal teel 2004. aastal. Sellest ajast alates on kõik olnud ebaõiglane.»

Grigori Nišnikov kommenteeris veel, et venelased ei näe Putinile alternatiivi ja nad kipuvad muutusi kartma. Ta märkis, et Venemaal on alati olnud kalduvus eelistada valitsuses «tugevat kätt.»

«Nad on alati tahtnud tugevat liidrit, kes teeks otsuseid ja lahendaks probleeme. Kahtluse korral kaebavad venelased piirkonna kuberneride, mitte presidendi peale, ja nad arvavad, et kui Putin vaid teaks, lahendaks ta probleemi kohe.» Nišnikov ütles, et see on igivana vene traditsioon.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles