:format(webp)/nginx/o/2024/08/08/16276300t1h4a37.jpg)
Juku-Kalle Raid ja Andres Adamson teevad rännaku 1940. aasta suvesündmuste juurde. Kuidas ikkagi juhtus nii, et Eesti jäi napilt poole suvega ilma iseseisvusest? Tegemist on Juku-Kalle Raidi autorisaate "Jukuraadio" 532. osaga. Allpool ka väike kokkuvõte 1940. aasta sündmustest.
Kuula siit Jukuraadio 532. saadet: SIIT!
28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel Moskvas vastastikuse abistamise pakt. Eesti lubas sõjaväebaasid 25 000 Nõukogude Liidu sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000). Eesti Vabariik lubas Nõukogude Liidul tuua oma mereväe Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti oli lubatud toetada mereväge teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut. Pakti elluviimine ei tohtinud mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.
11. oktoobril 1939 saabusid esimesed Balti laevastiku sõjalaevad Tallinna ja 18. oktoobril alustasid Punaarmee üksused Eestisse liikumist üle maismaapiiri.
3. veebruaril 1940 tulistasid sadamas seisvad Nõukogude sõjalaevad Tallinna kohal Eesti sõjaväe õhukaitseväelaste treenimise eesmärgil lennanud Eesti õhuväe lennukit. Lennuk tabamusi ei saanud, kuid linna alla kukkunud mürsud ja mürsukillud vigastasid Väike-Ameerika tänaval liikunud naist ning lisaks mõningaid maju Narva maanteel ja Ahju tänaval. Nõukogude Balti laevastiku kohapealseid juhte oli lennust ette teavitatud. Eesti saadik Moskvas esitas protesti. Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar avaldas 4. veebruaril kahetsust.
27. mail 1940 ilmus Moskvas ajalehe Pravda viiendal leheküljel tundmatu kirjasaatja lühike artikkel "Poliitilised meeleolud Eestis". Selles süüdistati mõningaid Eesti haritlasringkondi liigses saksavastasuses ja liigses britimeelsuses ning heideti eestlastele ette vähest Nõukogude Liidu Eesti-sõbraliku poliitika tunnustamist. Sellise artikli ilmumine tekitas paljudes teadjamates kahtlusi, et kahe riigi vahelistes suhetes võiks karta jahenemist. Mõne päeva pärast - 30. mail avati siiski Moskvas pidulikult Eesti ja Läti raamatunäitus. Avamisel osales ka Nõukogude Liidu hariduse rahvakomissari asetäitja.
9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar marssal Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem, 1. järgu komandör Boriss Šapošnikov välja NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi direktiivi nr. 02622, millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse, alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse (erioperatsioon Gudok). Balti laevastiku juhatajal Vladimir Tributsil kästi oma laevastik viia 10. juunil kell 5.00 Leningradi Sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis lahinguülesannete täitmiseks.
12. juunil 1940 andis Balti laevastiku juhataja käsu dessandi ettevalmistamiseks Naissaarele ja Aegnale. Samal päeval andis Balti laevastiku õhuväe staap välja lahingukäsu Eesti blokeerimiseks ja ründamiseks.
13. juunil 1940 anti Punaarmee 8. armeele lahingukäsk Eesti vallutamiseks.
14. juunil 1940 (reedene päev) alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. Tallinnas olid Nõukogude ohvitseride elamud tühjaks evakueeritud ja Balti laevastiku laevad suundusid merele. Keri saare juures tulistati alla Tallinnast Helsingisse liinilendu teinud Soome reisilennuk Kaleva.
16. juunil 1940 pärastlõunaks kutsuti Eesti suursaadik August Rei Kremlisse Vjatšeslav Molotovi juurde, kes esitas talle süüdistuse, mille kohaselt olla Eesti koos Läti ja Leeduga sõlminud sõjalise liidu Nõukogude Liidu vastu, mis ohustavat NSV Liidu julgeolekut. Süüdistused olid ettekäändeks Eestile esitatud noodile ehk ultimaatumile. Pikema süüdistava sissejuhatuse järel esitati noodis järgmised nõudmised:
NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:
1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude – Eesti pakti ausalt ellu viia.
2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.
16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekomandör K. Meretskov Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu Eestisse siseneda.
17. juuni hommikul kell 5 algas Punaarmee arvukate lisavägede sissetung Eestisse.
21. juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Siseministril oli päeva varahommikul kõnelus Nõukogude saatkonnaga, kust öeldi üsna teraval ja ähvardaval toonil, et Eesti võimud peavad hoiduma sündmustele vahelesegamisest, sest punavägi kannab kõige eest hoolt.
22. juunil 1940 vabastas K. Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist.
27. juunil andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse. Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.
5. juulil 1940 moodustati korra tagamiseks kommunismimeelsetest vabatahtlikest Rahva Omakaitse. Praktiliselt oli rakendatud relvastatud tööliste-kommunistide salku uue võimu huvides juba alates juunipöördest.
14. ja 15. juulil valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis. Valimised viidi läbi 80 valimisringkonnas. Hääletamiseks moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osales väidetavalt 81,6% valijate üldarvust.
17. juulil 1940 nõudis A. Ždanov Eesti võimalikult kiiret ühendamist NSV Liiduga. Samal päeval korraldati kommunistide eestvedamisel Vabaduse väljakul töölisorganisatsioonide miiting, millel nõuti Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liitu.
22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" (deklaratsiooni) Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu, millele kirjutasid alla Arnold Veimer ja Johannes Lauristin.
23. juulil 1940.a avaldas USA nn Welles'i deklaratsiooni, milles teatas, et ei toeta Eesti, Läti ja Leedu vägivaldset ning rahva tahte vastast okupeerimist.
6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul kuulutada Eesti NSV vastuvõetuks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu. Sellega oli Nõukogude Liidu poolt aegsasti plaanitud, kuid 17. juunil sõjalise sissetungiga otseselt alanud Eesti okupeerimise protsess järgnenud poliitilise mänguga näiliselt ("rahva enese tahtena") kinnitatud.
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)