ELU25 ⟩ Ahto Muld: Oo sport, sa oled jahu. Märkmeid olümpiamängude jobukakkudest

Sinine töll mängude avamisel. Foto: arhiiv

Olümpiamängud on nagu narkarite kogunemine homoetendusele, kus spordist pole haisugi, ütleb kuulehe KesKus kultuurikriitik Ahto Muld. Heteroetendus oleks ilmselt liiga radikaalne.

Muld isegi mäletab, kui kunagi mürkrohelises nooruses Kadrioru staadionil mingeid võistlusi vaatas, literaat Osvald Rassi dressipüksid lehvisid lippudena justament nii, nagu kirjeldas palju hiljem Teet Kallas.

Keemiakuubikud ja idiootne etendus

Selle aja spordivõistlused tähendasid paljudele minuealistele pigem ka lihtsalt kogunemiskohta. Mäletan suurepäraselt hokimänge, kus Vaapo Vaher kaanis plekknõust piiritust ja nõudis kaks päeva hiljem tulemuste kohta aru. Teekond Kadrioru staadionile hakkas ju ometi kesklinnast, kulges läbi trammipeatuse õlleputka ning päädis kellegi köögis, kus puhuti kübeke spordijuttu – nagu armastab korrata kõigi spordialade veteran Mart Soidro.

Ja siis need idiootsed spektaaklid, mida võisime kaeda Pariisi mõttetute mängude avamisel.

Praegu on umbes vähemalt veerandsaja aastaga juhtunud aga midagi, mis võtab spordilt seltskondliku olemuse ja ausa mängu võlu. Ja selleks on mingid kuradi keemiakuubikud, mida sportlased sisse ajavad (no vaadake nende motoriseeritud näkku, neid oleks nagu naftaga söödetud) ja seega tegelikkust võltsivad.

Ja siis need idiootsed spektaaklid, mida võisime kaeda Pariisi mõttetute mängude avamisel.

Kettaheitja kusi

Olümpiaga on asjad eriti selged. Ükskord ei soovinud keegi kettaheitja testipurki kusta, hoidis öö otsa põit pesupulgaga kinni, kui aga lõpuks kuses, selgus, et mitte uriini, vaid Sillamäe tehase tootmisjääke.

Neid lugusid on sadu tuhandeid. Olümpia näol, eriti hästi paistab see Pariisist, on tegemist mingi hälvikute tsirkuse ja jabura palaganiga, kuhu spordil mingit asja pole. Täielik jahu, mitte rahu, nagu kunagi spordi kohta kiljuti.

Enne kui kusnud pole, võivad kõik sind kahtlustada. Ja õigusega.

Ühesõnaga – spordis ei otsusta enam mitte tulemus, vaid kusi. Enne kui kusnud pole, võivad kõik sind kahtlustada. Ja õigusega. Sest ilgelt palju kaabakaid leidub tippsportlaste seas.

Või ongi nad ise kaabakad?

Pigem on spordist saanud bisness, mis on ammu kaotanud algse eesmärgi – üksteiselt mõõdu võtmise, nagu eluterved taadid külatanumal Jaaniöisel kihlveol seda tegid. Selle asemel on mingid Känonid, Adiidased ja see autofirma, mida ma ei mäleta.

Ja – ega ma ei unustanud? – need haiged etendused.

Igaüks neist tahab üritusest lüpsta, nii palju kui annab. Et aga inimvõimetega ilmselt enam rekordeid ei paranda ja publikut ei saa, siis?

Nii laekubki naistõstja N-i juurde kaval naigivabrikant keelatud hormoonidega ja muudkui veenab.

Uriinijõed ja homomäed

Niisiis, sport on surnud, kusemängude ja homoetenduste aeg teoks saanud. Täpselt nagu kunagi noorsoopolikliinikus, kus kõik 15-aastased junnid seisid järjekorras, vitamiinipurgid kusega näpus.

Mul on ettepanek: et teha spordist taas sport, peaks lubama kõigile sportlastele kõiki dopinguliike.

Mul on ettepanek: et teha spordist taas sport, peaks lubama kõigile sportlastele kõiki dopinguliike. Õgi palju tahad, kontrolli ei ole. Nii tuleb välja ikkagi sportlase füüsiline tugevus (palju keemiat kannatab) ja võistlusmoment jääb (milline keemiatehas millise üle trumpab).

Kuni seda ei ole, tuletan nukralt meelde Jaroslav Hašeki “Švejki”, kus liipas ringi keegi härra, kes palus teistel härradel pudelisse kusta ja ütles siis kulmu kortsutades umbes nii: “Härra Wszowski, teie kusi ei meeldi mulle kohe üldse mitte. Kohe mitte üks raas!”

Muuseas, keegi võiks riskida ja mingi igava heteroetenduse ka teha. Aga ilmselt pannakse ta siis vangi.