:format(webp)/nginx/o/2024/08/02/16263257t1h8b4f.jpg)
Juku-Kalle Raidi öölauale potsatas Jaak Prozese teos paljukannatanud soomeugri rahvaste ainetel. Pole midagi parata – sugulased on kõigil napakad ja sugulastest on seetõttu ka palju häid raamatuid kirjutatud. Näiteks meie keelesugulastest – soomeugri väikerahvastest. Mõtiskleme Jaak Prozese raamatu "Soome-Ugri rahvad muutuvas ajas" (Ilmamaa 2024) ainetel.
Igaüks teab, et hullemat üritust kui suguvõsa kokkutulek on maamuna pealt raske leida. Sugulased ei käi omavahel kunagi läbi, aga kord viisaastakus roomatakse kuhugi põndakule kokku lolli mängima ja imelikke muinasjutte pajatama. Oma sugulastega on sellistel puhkudel väga kummaline ja kõhe – ei oska midagi rääkida, teiste elukäik tundub arusaamatu isegi siis, kui on huvitav.
Kontvõõrana kokkutulekutel käia on aga hoopis teine asi: saab teha linnuvaatlusi ja antropoloogilisi märkmeid, vanatädide klaasist morsi ära juua ja kartulisalatit haugata. Mäletan, et sellistel üritustel jõrises Hardo Aasmäe alati jämedahäälselt laulda: "Ei ole enam õigeid eesti mehi! Kui sulane künnab ja mulgi ekspress vilistab, läheks põndakule selget valget viina võtma. Aga tänapäeval ainult igasugused viskid, konjakid, tekiilad ja muu soga!"
Kogu kirjandus on täis igasugusei kepsakaid ja nupust nikastanud sugulasi – eriti vene kirjandus.
/nginx/o/2024/08/02/16263338t1h103a.jpg)
Niimoodi siis. Ka kogu kirjandus on täis igasugusei kepsakaid ja nupust nikastanud sugulasi – eriti vene kirjandus. Võtad sa Dostojevski, Gogoli või Aksjonovi – sama kamm. Kusagil mõisas virelevad mingid kolmanda järgu nõod, kõik põevad tuberkuloosi, on teineteisesse armunud ja igaüks levitab mingit kindlat vaimset kiiksu, mis osutub nakkavaks.
Aksjonovi teoses "Teekond tühjade tünnidega" (Loomingu Raamatukogu 1974) toimetas oma totraid toietusi üks jabur tegelane – Ätt Motšenkin, rajooni koloraado mardika inspektor (koloraado mardikas jäigi tal oma ihusilmaga nägemata).
Ätt kandis sugulaste peale pidevat kauna, kuna nood sünnitasid huligaanitsevaid koolijütse, kes ei tundnud vanema põlvkonna ees mingit austust. Mitte keegi ei küsinud solvunud ätilt lõunalauas, et "lubage veel üks tükike suhu pista, kallis vanaisa!" Nii hakkas ätt sugulaste peale keskusesse kaebusi kirjutama, mis sa hing vihaga sugulaste vastu ikka ära teed.
Ühel kenal päeval sigineb teatud ontlikule briti härrasmehele külla keegi paheline vanamutt, kes teatab, et on tema tädi.
Sugulaste ohtlikusest annab aimu ka Graham Greene'i raamat "Rännud tädiga", kus ühel kenal päeval sigineb teatud ontlikule briti härrasmehele külla keegi paheline vanamutt, kes teatab, et on tema tädi. Ja keerab tšentelmenil kogu elu pea peale, sealjuures saab tšentelmen informatsiooni, et tema varalahkunud ema urni kasutati eelkõige kanepi taransportimiseks punktist a punkti b. Segaduses härra siirdub tädiga igasugustele reisidele ning sellest kõigest kasvab vaid paksu pahandust. Tagatipuks saab selgeks, et "tädi" on tegelikult hoopis tšentelmeni ema.
Jaak Prozese teos "Soome-ugri rahvad muutuvas ajas" koosneb asjalikest artiklitest, põhjalikest vaatlustest ning tähelepanekutest. Prozes on soomeugri rahvastega tegelenud üle 30 aasta ning see raamat võtab meie sugulaste üsna morni seisu hästi kokku. Soovitan kindlasti sirvida ja kui huvikest sigineb, siis kindlasti läbi lugeda. On väärt kraam.
Leidub kordi, mil meid arreteeriti kas pisut hiljem või veel hiljem. Aga alatasa arreteeriti.
/nginx/o/2024/08/02/16263336t1hf64a.jpg)
Olen isegi Prozesega palju mööda vaevatud sugulasrahvaid reisinud ning alati toovad sellised väljasõidud kohutaval kombel sekeldusi. Leidub kordi, kui mind ja Prozest arreteeriti juba piiripunktis Ivangorodis ja suunati kinnimajja. Seal anti sitta guljašši, kuulati üle, viidi Sõpruse sillale ja peksti jalgadega Eesti poole tagasi.
Leidub kordi, mil meid arreteeriti kas pisut hiljem või veel hiljem. Aga alatasa arreteeriti, kuna Venemaa julgeolek ei tahtnud mõeldagi, et keegi toetab mingeid kentsakaid tölle Marimaal, Komis, Udmurtias jne, kelle suurimaks (ja venelaste jaoks arusaamatuks ja ohtlikuks) sooviks on säilitada oma keel ja kultuur.
Mälu varasalves leidub arvukalt kirkaid episoode, millest Prozes siin raamatus, tõsi küll, ei iitsata poole sõnagagi. Lisaks kümnetele konfliktidele Vene miilitsa ja julgeolekuga ei maksa alahinnata ka ärajoodud viina osakaalu ekspeditsioonidel ning seetõttu sooritatud teaduslikke avastusi: ükskord leidsme koos Prozesega jokkis peaga mingist Petroskoi plekk-garaažist vepslaste bändi, kes seal saladuse katte all proovi tegid, nii et kogu kvartal vappus. Bänd toodi Eestisse ja see sai siin kuulsaks, on interneedusest siiani leitav – ansambel Noid.
Meie spetsialistidele hakkas öösel kella 3 paiku kangastuma, et oleks vaja presidendile talle eraldatud residentsi külla minna.
Sellest kõigest Prozes kahjuks ei pajata, jääb akadeemilisuse piiridesse, kuna usub, et nii on viisakas. Ometi teab iga lugeja, et kõige põnevam osa igasugustest reisilugudest koosneb alati lollide ja ootamatute seikluste kirjeldustest. Aga Jaak on meil ettevaatlik, õitseb vaikselt nagu kaktus aknalaual. Teda on lihtsalt niimoodi kasvatatud.
Ükskord (2008), kui viibisin Prozese ja veel terve lennukitäie kodumaiste reisisellidega (alates Tiit Pruulist ja Mart Nutist, lõpetades Ahto Raudoja või Kairi Leivoga jne) soome-ugri maailmakongressil Hantõ-Mansiskis, Siberis, lendas sinna ka president Toomas Hendrik Ilves.
Meie spetsialistidele hakkas öösel kella 3 paiku kangastuma, et oleks vaja presidendile talle eraldatud residentsi külla minna, kus elas ka Soome president Tarja Halonen, aga Vene president Dmitri Medvedev oli kuhugi kaugemale peidetud. Tehtud-mõeldud!
Rääkisin hirmunud valvuritele, et lükatagu Ilvese ukse alt sisse kiireloomuline teade. Teates seisis: "Ahoi! Mis teed?"
/nginx/o/2024/08/02/16263345t1h17c1.jpg)
Kuidas kohale hääletati – tähtis ehitis asus linnast omajagu väljas – ei tea keegi, aga Ilvest keeldus venelaste valveekipaaž üles äratamast. Neile kangastus, et kui presidente äratada, järgnevad vangilaager, kolmeliikmeline kohus ning kuul pähe.
Rääkisin hirmunud valvuritele, et lükatagu Ilvese ukse alt sisse kiireloomuline teade. Teates seisis: "Ahoi! Mis teed?"
Ning seejärel allkirjad.
Prozes ajas sõrad vastu: "Mina siia alla ei kirjuta ja presidenti ei sega, pole viisakas!" Mina vihastasin vihastas ning kirjutasin paberlie lisaks teistele nimedele 17 korda "Prozes": "Prozes, Prozes, Prozes, Prozes, Prozes..." jne.
Prozes hakkas pabistama, aga järgmisel päeval teatas meie president, et ei ole tükk aega nii palju naerda saanud.
Selsamal väljasõidul kohtasime ka Omskist pärit ajukirurge, kes olid suured Eesti pungi fännid ja teadsid eesti keeles peast Vennaskonna, JMKE, Psühhoterrori jt kollektiivide laule, mida nad hommikupoole ööd meile linnaväljakul õhukitarridega veheldes esitasid.
Villu Tamme keeldus kategooriliselt uskumast, et kõne tuleb Handi-Mansimaalt ning jäi kindlaks, et viibitakse kusagil Kopli urkas ja tahetakse talle tünga teha.
Kui helistasin seepeale Villu Tammele, ärkas too üles ja ma lasksin talle toimuvat laivis. Villu keeldus kategooriliselt uskumast, et kõne tuleb Handi-Mansimaalt ning jäi kindlaks, et viibitakse kusagil Kopli urkas ja tahetakse talle tünga teha.
Neid lugusid võiks varukast raputada kümneid ja kümneid. Ja selliseid meenutusi võibki pidada tõeliste reisidokumentaalide võluks: seal juhtuv tõde on nii jabur, et lugeja arvab, et talle aetakse käma.
Nii et Jaak-poisil jääb veel õppimisruumi küllaga!
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)