:format(webp)/nginx/o/2020/12/21/13541270t1h7c71.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/31/16258627t1h1b3a.png)
«Ta ütles, et ta tahab, et ta pojal oleks kõik hästi ja ta ei peaks millestki puudust tundma, kui teda enam pole. See oli väga liigutav,» meenutab ajakirjanik Katrin Lust mõne aasta tagust külaskäiku kunstnik Lembit Sarapuu juurde.
JÄRELEHÜÜE ⟩ Katrin Lust Lembit Sarapuust: ta töid müüdi väga kallilt, aga ise ta rahast ei hoolinud
93-aastasena suri maalikunstnik Lembit Sarapuu (1. august 1930 – 30. juuli 2024), enam kui 60-aastase staažiga kunstnik.
«Minu kohtumine Lembit Sarapuuga oli väga huvitav,» meenutab ajakirjanik Katrin Lust, kes Sarapuust «Kuuuurija» saatesse loo tegi.
«Kõigepealt tuli minu juurde Leonhard Lapin, kes ütles et Eesti on Lembit Sarapuu unustanud tema tähtsal 90 aasta juubelil. Ja siis ta ütles mulle seal Vabaduse väljakul, et Katrin, sa pead minema Lembit Sarapuu juurde!
«Ta oli ääretult vahva mees!» meenutab Katrin Lust Sarapuuga kohtumist. «Kuna Leonhard ütles, et Sarapuule meeldivad lilled ja vein, siis sünnipäeva puhul võtsin ka need kaasa.»
/nginx/o/2024/07/31/16258633t1hfb1b.png)
«See oli nii äge, kuidas ta seal oma Õismäe korteris ämblikuvõrkude keskel maalis. Küsisin ta käest, miks tal ei ole uhket stuudiot, ta töid ju müüakse Haus galeriis. Sa oled nii hinnatud kunstnik. Ja siis ta ütles, et stuudio ei tee maale, pildid sünnivad sellest, mis su sees on ja tal pole vahet, kus ta maalib, pole vaja kullast stuudiot!»
/nginx/o/2024/07/31/16258634t1h5025.png)
Katrin meenutab, kuidas Lembitu korteris olid vaid rajad, mida ümbritsesid maast laeni pildid. «Ja siis oli väike madrats magamistoa põrandal, kus ta magas. Ja ta oli nii õnnelik, ütles, et see on ainus, mis ta vajab.»
/nginx/o/2024/07/31/16258636t1h271d.png)
Katrin Lust meenutab, et hinge läks talle see, mida Sarapuu enda maalide kohta rääkis. «Kui ma küsisin, kas ta oleks nõus mõnda oma maali müüma, siis ta ütles, et ta hoiab kõik oma pojale. Et tema pojal oleks parem elu, kui teda enam pole,» meenutab Lust, kelle sõnul näitas Sarapuu talle mitmeid 80ndatel ja 90ndatel maalitud maale, mida ta alles hoidis. «Ta ütles, et ta tahab, et ta pojal oleks kõik hästi ja ta ei peaks millestki puudust tundma, kui teda enam pole. See oli väga liigutav.»
/nginx/o/2024/07/31/16258635t1h9b92.png)
«Hiljem jäime telefonitsi helistama. Hoolimata sellest, et ta oli üle 90 aasta vana, siis mäletas ta kõike ja uuris pidevalt, kuidas mul läheb.»
«Ta oli täielik geenius omas mahlas. Elas nii, et pintsleid ja värve olid kõik kohad täis. Liikus radasid mööda ja rohkem tal polnudki vaja kui head veini ja nii ta maalis!»
Lust meenutab ka seda, et Sarapuud ei kõigutanud absoluutselt see, et riik tema 90. sünnipäeval juubelinäitust ei korraldanud. «Ta ütles, suur naeratus näol, et tal on täiesti ükskõik ja kutsus vaatama, mida ta siin maalib!»
/nginx/o/2024/07/31/16258637t1h8a42.png)
«Mäletan veel üht naljakat seika. Kui ära läksin, siis ta patsutas minu tagumiku peale. Ehmusin selle peale ja ta ütles lõpetuseks, et naised meeldivad talle surmani! Nii ta nautiski elu lõpuni välja. Nii kunstnik, kui üldse olla saab!»