ELU25 ⟩ Arvo Valton Juku-Kalle Raidile: suuremad on pidevalt väiksemaid alla neelamas

Juku-Kalle Raid Arvo Valtonil külas Foto: arhiiv

Täna lahkus meie seast kirjandusklassik Arvo Valton. Lisaks sellele, et tegemist oli 1960ndatel kirjandusse tulnud vägagi uuendusliku tegelasega, olid tema suureks tööks ja kireks soomeugri väikerahvad, kirjutab Juku-Kalle Raid. Allpool avaldame uuesti Juku-Kalle intervjuu Valtoniga.

Juku-Kalle Raid: Maailmas on väga palju erinevaid keeli ja kultuure, see on kahtlemata inimkonna väärtuseks.

Arvo Valton: Seda küll, kuid suuremad vennad on pidevalt vähemaid alla neelamas. Nii toimub sellel rindel äge laastamistöö. Kes väiksematest – see tähendab, mida kannab väikesearvulisem ning ka majanduslikult või sõjaliselt nõrgem rahvas – selles turbulentsis ellu jäävad ja kui kauaks, see oleneb paljudest asjaoludest, rahva enese tahtest ja vaimujõust ennekõike.

JKR: Ka eestlased kuuluvad väikerahvaste hulka ning rahvusliku iseolemise ning püsimise vaistud käsivad otsida liitlasi ellujäämise armutus heitluses.

AV: Hetkel kuulume Euroopa Liitu, mille üheks eesmärgiks on kahtlemata ohus olevate keelte ja kultuuride vastastikune toetamine niinimetatud ülemaailmastumise protsessides. Kui kaua see sisuliselt enesekaitseks loodud liit vastu peab, on raske ennustada, aga eriti pikaajaline ta vaevalt on.

Pakume end praegu suhteliselt hästi elavate Põhjariikide seltskonda, aga ega meid sinna eriti taheta. Rohkem ise arvame, et me võiksime sinna kuuluda.

Venemaa väikerahvastelt on ära võetud omakeelne haridus ja nende keel ja kultuur on pidevalt ohustatud.

Üheks koosluse võimaluseks on vastastikune tähelepanu ja toetus keelesuguluse põhjal (nagu uuema aja geneetilised uuringud on näidanud, peaks see siiski olema ka niiöelda veresugulus). Seda enam, et selles seltskonnas näeme me välja üsna uhkelt ega pea käima külg ees, nagu me seda Euroopas senini siiski kipume tegema.

Kui meie selles koostöös suudame olla andjaks pooleks – nii vaimselt kui pisut ka aineliselt -, siis teeb see kahtlemata paremaks ja suuremaks kõigepealt meid endid.

JKR: Hõimuliikumisel on praeguseks juba üsna pikk ajalugu. Kirjanduse alal mõnevõrra lühem, pidevamast koostööst saaks rääkida vahest viimasel paarikümnel aastal. Rahvusteaduste puhul on see ligi kolm korda pikemaajalisem. Miks kirjandus on seejuures vägagi oluline?

AV: Nimelt sellepärast, et olukorras, kus Venemaa väikerahvastelt on ära võetud omakeelne haridus (see on ka põhjuseks, miks inimestel puudub harjumus oma keeles lugeda, sealhulgas osa saada ka heast tõlkekirjandusest), kus nende keel ja kultuur on pidevalt ohustatud, kus nad poliitiliselt ja administratiivselt on nurka surutud, on ilukirjandus üks olulisemaid valdkondi, kus need rahvad saavad ennast teostada ning mis on nende keele säilitamise tähenduses praegu vahest põhiliseks, kui mitte ainsaks vahendiks.

Ja need rahvad tajuvad seda vaistuliselt ning hindavad oma haritlaste kirjanduslikku tegevust. Ja väidan, et need kirjandused on head ning täisväärtuslikud, seda võiks meie lugeja ka seni avaldatud tõlketeoste põhjal mõista. Et need kirjandused on ehk mõnevõrra konservatiivsed ega ole kaasa läinud kõikide maailmakirjanduses vohavate veidrustega, tuleneb kahtlemata ka sellest, et tegemist on ju enesesäilitamise olulise teguriga, see aga tingib alalhoidlikkust. Seda just tingimustes, kus uuendused on valdavalt omakultuuri lõhkunud ja hävitanud – seda nimelt imperiaalse surve tõttu, mis pole Venemaal hetkekski lakanud.

Kommunistliku ideoloogia ning vene kultuuri surve tõttu paistis maailm nende rahvaste haritlastele vaid läbi väikese ette antud ava

Pärast soome-ugrilaste põlisalade verist vallutamist (mida senini nimetatakse vabatahtlikuks ühinemiseks) ja koloniseerimist on tsaaririik, majanduslik röövimine, ortodoksliku kiriku halastamatu vaimne surve ning viimasel ajal ka linnastumine, sõjatööstuse ja vangilaagrite koondamine sageli just nende rahvaste aladele pidevalt hävitanud endisaegset uhket, töökat ja valdavalt rahumeelset iseolemist.

Kultuurilise arengu ja haritlaskonna laialdase tekke seisukohalt olid nendele rahvastele – räägin siin ennekõike komidest, udmurtidest, maridest, ersadest ja mokšadest – kõige soodsamaks ajaks XX sajandi 20ndad aastad, seega kommunismiajastu algus, mil bolševikud tulid võimule suures osas ka tänu sellele, et just väikerahvad olid tsaarivõimu ikke äraheitmise veendunud pooldajad. Niiöelda vastutasuks said nad natuke hingamisaega. Aga see kestis vaid kümmekond aastat, siis algas kollektiviseerimine, näljutamine ja massiline represseerimine. Liidud imperiaalsete võimudega on alati ohtlikud asjad – ja nii hävitati alles jalad alla saanud haritlaskond kolmekümnendatel aastatel totaalselt.

Kui rohkearvuline vene rahvas, kelle kaod olid samuti suured, suutis selle kuidagiviisi üle elada, siis väiksemad rahvad jäid väga pikaks ajaks põdema. Teine surve lõdvenemise aeg oli neil Nõukogude Liidu lagunemise (kas ta ikka on lagunenud???) aeg 1990ndate alguses, ent see hingamisaeg oli veel palju üürikesem, kruvide kinnikeeramine algas üsna kohe ja surve praegu aina suureneb.

JKR: Aga iseteadvust maha suruda lõplikult pole just hõlbus, eriti kui maailmas hakatakse selliseid asju pisutki tähele panema.

AV: Enesesäilitamise püüde üheks oluliseks näitajaks on praegu ka see, kuidas nende rahvaste noor haritlaskond tuleb rohkearvuliselt omakeelsesse ilukirjandusse (ja eriti suurel määral on nende seas noori naisi, kes rahva taasloojana vahest paremini kui mehed tajuvad ohte rahvuse kohal) – sest nagu öeldud, on kirjandus üks rahvuse alalhoiu määravaid tegureid praegustes tingimustes. Kui kommunistliku ideoloogia ning vene kultuuri surve tõttu paistis maailm nende rahvaste haritlastele vaid läbi väikese ette antud ava, siis praegu “akent Euroopasse” läbipaistmatu kilega sulgeda on võrdlemisi raske.

Need valdavalt kakskeelsed luuleraamatud on mõistagi mõeldud ennekõike tutvumiseks eesti lugejale, et luule kaudu paremini mõista oma hõimlaste hinge.

Seda näitab ka asjaolu, et nendesse kirjandustesse tuleb praegu sisse mitmeid värskeid hoovusi ja kui nende klassika on mitmes mõttes soojalt inimlik ja suhteliselt turvaline, siis noores kirjanduses võime selle kõrval leida juba paljusid teistsuguseid uuema aja kirjandusnähtusi.

Need valdavalt kakskeelsed luuleraamatud on mõistagi mõeldud ennekõike tutvumiseks eesti lugejale, et luule kaudu paremini mõista oma hõimlaste hinge, valusid ja püüdlusi. Aga nendel on suur tähendus ka sealsetele kirjandustele – praegu just eesti, soome ja ungari keeltes ilmuvad idahõimlaste kirjandusteosed loovad nende kirjanikele ning ka laiemalt haritlaskonnale teistmoodi maailmatunnetuse, vabanemise peale sunnitud vene mallidest, teadmise, et nad pole jäetud üksi deržaava surve alla, et neid pannakse ka mujal maailmas tähele ning arvestatakse nendega.

Sama asja ajavad ka kolme praegu iseseisva hõimurahva kirjandusteoste avaldamine idapoolsete hõimlaste keeltes, milliste ilmumist toetavad meie fondid.

JKR: Peab ütlema, et kui nii meil, aga ka ungarlastel ja soomlastel on väga vähe idapoolsete sugulaskeelte tundjaid ja veel vähem neid, kes on suutelised ilukirjandust tõlkima, siis nendel on küllalt palju meie kolme keele oskajaid ning ka võimekaid tõlkijaid. Seda tänu asjaolule, et nende rahvaste noortel on mingi väike võimalus õppida Eesti, Ungari ja Soome ülikoolides. Sina oled soomeugri kirjandust ikka aukartustärataval hulgal tõlkinud.

AV: Aga selliseid inimesi oli ka varem, sügaval nõuka ajal – ja seda tänu võimalustele õppida Tartu Ülikoolis. Nii et meie okupeeritus tuli mingil määral neile kasuks.

Aga tänu ka kogu hõimuteadvusele, mis kõigis neis kolmes maas, kus olud olid siiski soodsamad, oli ligi sajand olemas olnud. Ja tänu sellele, et on olnud kõigis neis kolmes riigis inimesi, kes on aru saanud sealsetest probleemidest ning on neid vaimselt toetanud.

Tegelikult algas selline toetus ehk juba 19. sajandil. Selles seoses tasub meenutada Ferdinand Johann Wiedemanni panust nende keelte uurimisel ja maailma teadvusesse toomisel. Eriline panus sealsete teadlaste toetamisel on meie Paul Aristel. Selliseid mehi-naisi aga oli veel enam ungarlastel ja soomlastel.

Hea, et selline koostöö ja vastastikune toetamine jätkub ning on laienenud puhtast teadusest mitmetele muudelegi elualadele.