ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Eesti posijad ja nõiad – Kivinõia poolearuline sõpruskond

Kivinõid, meie napakate posijate vaimne isa Foto: arhiiv

Posimine on au sees olnud läbi terve inimkonna ajaloo, aga põlema ei panda enam paraku ühtegi süüdimõistetut. Eestis on posimine kohe eriliselt au sees. Tehke lahti mõni kroonika ja näete, et nõidu, ilmatarkasid ja tähelolle sebib seal ringi nagu Moskva köögis prussakaid. Miks inimesed usuvad igasuguseid totrusi, küsib Juku-Kalle Raid.

Raamatulettidelt leiad Marion Gibsoni teose "Nõidus. 13 ajaloolist kohtuprotsessi", mille avaldas kirjastus Varrak 2024 ja tõlkis Krista Suits. Aga mulle meenus seda sirvides, et eestlased on eelkõige nõiarahvas. Tehke telekas lahti ja näete sadu variante häguseltnägijate tuleproove.

Kuna see teos pajatab Euroopa, Aafrika ja Ameerika nõiaprotsessidest, sigineb sellega seoses viivitamatult soov kiigata meie paljukannatanud kodumaa ajalukku, kus nõidu siiberdab ringi ohtralt, nagu palja tagumikuga tittesid lastekodu tiigi ääres.

Mis parata.

Ei möödu hooaegagi, mil teleekraanil ei virvendaks mingi seestunud lõustaga idikas, kes teeb kätega totraid liigutusi ja keerutab kotkasulge

Meie omad on läbi ajaloo hiilanud padulollusega ning suhtumine kõigesse seletamatusse kujundab Eesti palet veel tänapäevalgi. Ei möödu hooaegagi, mil teleekraanil ei virvendaks mingi seestunud lõustaga idikas, kes teeb kätega totraid liigutusi, keerutab kotkasulge, peksab mingi kaikaga vastu põndakut, kolistab trummiga või karjub niisama kuu poole, uu-uu.

Et siinses raamatus meie aja ja geograafiliste paikade kangelastest ei pajatata, lubagem endale põgus ülevaade, Eesti jobud paarutavad läbi sajandite nõiduse asjus muu maailma rekordiomanike seas.

Kõigepealt tuleb meelde kõige lollim kõikidest lollidest, Nõia-Ints, kes oli endal lõusta pastakaga kokku määrinud, sinna mingeid mõttetuid kujundeid peale kaapinud ning kes esindas siinset võurite koorekihti ka Soomes rekkajuhi või tellisekandjana töötades, kes seda enam mäletab. Nõia-Ints oli kohe täiesti rumal – nagu peldiku lampkast. Lauset, mis midagi ka tähendanuks, võinuks tema lõugade vahelt ootama jäädagi.

Aga kogu see kildkond paisab kaugelt silma nagu eriti kahar puu, iga oksa peal istub mõni sorts. Ka need, kes ei taha idikate bandega mingit tegemist teha, saavad ometi pihta, kuna eesti keeles ei leidu ainsatki väljaannet, kus neid ei kajastataks. Näiteks see malbe olekuga naisjobu, nõid Nastja, 24 h ööpäevas pläägutav ning targutav Ants Rootslane pluss terve küüditatute rongi täis igasugust muud ilget vuuduurahvast.

Küll kutsuti välja vihma, mida ei tulnud, küll paluti päikesel särada, mis seepeale loojus.

Kunagi sattusin uudishimust Vormsi saarele, ostsin külapoest Kellukese ja mõtlesin kohalikega paar sõna juttu veeretada, aga leidsin rannast mingi kamba karvaseid. Nood paistsid eemalt ohutud nagu ülearu dõupis hipid, aga pärast selgus, et käsil oli üritus, mida napakad ise "Eesti nõidade kokkutulekuks" pidasid. Oh sa püha raisk, mis tegelasi seal ringi toimetas ja mida nad oma poole aruga õhtu jooksul ette võtsid. Küll kutsuti välja vihma, mida ei tulnud, küll paluti päikesel särada, mis seepeale loojus, küll paluti täiskuul nõidade soole mõistust jagada, mida kuu ei teinud. Põgenesin Vormsi Ennuga saare teise otsa, Enn muudkui vangutas pead ja imestas õlut rüübates: "No kassa näe, mis totter kaader, kesse seda oleks võind arvata!"

Muuseas, kui Riigikogu lahtiste uste päevad langevad täiskuule, siis on kõik Eesti nõiad kohe parlamendis platsis. Üks pajatas kord, et Nadežda Krupskaja on elus, pesitseb Meriväljal ja maa põriseb tema raskete sammude all tümaki-tümaki! Ja et talle tuleb needus peale panna, muidu ajab eestlastel leiva hallitama.

Eestis on tegelikult alati olnud meesnõidu rohkem kui naisi, mida saab ilmselt selgitada vaid tõigaga, et meeste pudrumulkudesse kaob rohkem kanget alksi ning deliirium on sel juhul kergem tulema. Antud morni tõika tutvustavad meile kirjapanekud juba 18. sajandist, ennast nõidateks joonud mehi on meie mail naistest rohkem ära põletatud samuti.

Eestlaste kalduvust kurat teab mida uskuda on täheldanud kõik siiakanti sattunud rändajad.

Vaimustus aga ei rauge, sest meid on niimoodi kasvatatud juba maast madalast peale, kohe kui kirjaoskus siia jõudis, hakkasid lehesabades levima jutud vingetest teadmameestest, kes oskavad naabril kõhu lahti ja sauna põlema võluda.

Hiljem tuli telekast hälvikute elu kajastav lasteseriaal "Nõiakivi", kus figureeris ebahügieeniline Ropka, kelle svammist lõustaga Kivinõid liikumatuks tinistas. Teine lasteseriaal "Kikerikii" filmis jälle täiesti ajulageda vetehaldja igapäevaseid tegemisi. Kõik nägi välja justkui padunarkari halb tripp: ringi ujusid penoplastist kalad, rabamülka ääres kasvas kõnelev tammepuu ning üks väike laksu all tüdruk uskus, et oskab loomade keelt: suhtles lamba, sea ning kanadega.

Eestlaste kalduvust kurat teab mida uskuda on täheldanud kõik siiakanti sattunud rändajad. On üles tähendatud palju vahvaid lugusid, kuidas meie nõiad täiskuuööl kuhugi künka peale kogunevad, saatanat ja üksteist kepivad, ohtralt joovad ning maitsvat põrgupruukosti peale haukavad. Maksab vaid pilk heita siinsetele nõiaprotsessidele ja oledki nagu mõnes Ameerikamaa "Salemi nõidade" seriaalis. Kõikvõimalikud Puu-Juhanid, Kana-marid ja Jänku-Jutad võluvad kogu aeg nii, et soppa pritsib kahte lehte. Vot sellised traditsioonid!