ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Majandusanalüütik Peeter Koppel tutvustab kõikide kodanike lemmikut – majanduskriisi

Peeter Koppel (paremal) ja Juku-Kalle Raid Kuku klubis majanduskriisit pajatamas Foto: arhiiv

Majandusanalüütik ja kolumnist Paataer Koppel avaldas hiljuti teose «Tasuta lõunaid pole olemas». Kuna paaril viimasel aastal on jõuliselt pajatatud lootusetust majanduskriisist, kutsus Juku-Kalle Raid Peetri kohvile. Piilume ajalukku, milliseid majanduskriise teama ja kas üks neist laiutab ka praegu koos meiega elutoas või mitte. Peale selle – kogu Eesti on täis hirmsaid majanduskriisi spetsialiste, kes teavad täpselt, mida valitsus päriselt tegema peaks!

Peeter Koppel saabub Kuku klubisse majanduskriise jälitama, tellib Coca-colat ja teatab napilt: «Suhker ning kofeiin – see on see, mida minusugune hetkel vajab.» Kuna majanduskriis pole alati väga äratuntav tegelane, siis kulgeb meie jälitustöö selle nähtuse sabas sikksakiliselt. Asi selles, et väga raske ongi kokku leppida, mis hetkest ja kuidas majanduskriis algab ning kuna või millega lõpeb.

Juku-Kalle Raid (JK): Tere Peeter!

Peeter Koppel (PK): (Rõõmsalt nagu ikka) Tere!

JK: Sa pole küll isiklikult näiteks KesKus'i kirjutanud küll aga teeb seda pidevalt üks sinu sõber ja see on majandushuviline röövlind Kakk Valter. Kakk kirjutab ELU25 rubriiki samuti. Kuidas sa, Peeter, selle Kakuga tuttavaks said?

PK: See on erakordselt keeruline lugu! Aga selle võib ju niimoodi viisakalt ära rääkida, et eksisteerib üks sõpruskond, kus on kõrge intellektuaalse võimekuse ja veelgi hullema huumorimeelega inimesed, kes siis ühel ilusal laupäevasel päeval leidsid, et nüüd võiks kerge pohmelliga minna loomaaeda. Kõige lemmikum oli mingisugune kakk, kelle nad sealt leidsid. Ja nad arvasid, et kaku nimi võiks olla Valter.

JK: Me räägime sellest, mis on majanduskriis. Ma arvan, et igas maailma nurgas on vähemalt igal aastal korra inimestel tunne, et majandus on täiega kriisis ja kõik jube pekkis.

Peeter Koppel majandustundi andmas Foto: Egert Kamenik

PK: See käib meie ühiskonnaga kaasas. Meie sinuga oleme enam-vähem sarnases vanuses ja teame päris suurt portsu kriise. Mõningad neist võibolla isegi on tundunud päris hirmsad. Kui me võtame aasta 1998, nii nimetatud vene kriis, siis tundus, et kõik on läbi. Siis...

JK: ...2008 kindlasti...

PK: (Elavnedes) ...2008 just... Siis oli kriis täiesti globaalne ja siis oli põhimõtteliselt tunne, et maailma lõpp on tulekul ja hiljem ka selgus et mõned härrasmehed, kes protsesside juures olid, leidsidki, et kui ei oleks mõningaid samme astutud, siis kolme nelja päeva pärast poleks olnud pangaautomaadis raha ja nädala pärast poes piima ja siis oleks ilus ning kõrgel tehnoloogilisel tasemel asunud lääne tsivilisatsioon leidnud oma otsa.

Siis oli tunne, et maailma lõpp on tulekul ja hiljem ka selgus, et kolme- nelja päeva pärast poleks olnud pangaautomaadis raha.

Koroonakriisi ajal võibolla see lähenemine oli veidikene teistsugune aga ikkagi teatud kriisi tunnused sellel olid ja jällegi oli selline tunne, et ikkagi kõik on läbi.

Siis võtame Euroopa võlakriisi, ka siis oli selline tunne, et kõik on läbi. Ja nagu aru saada, siis üheski nendes kontekstides ei ole see ostunud tõeks. Kuigi, noh, probleemid on olnud tõsised ja raha kortsnasse lennanud päris palju.

JK: Väärtuseid on ka kortstnasse lennanud väga palju ja tegelikult ajalugu meile näitab, et sellised kriisid on ka tsivilisatsioonide hukkusid põhjustanud.

PK: Muidugi on ja kui me mõtleme praegusele olukorrale, kus riigid on ennast lõhki laenanud – lõhki laenamine on tinginud rahatrüki ja raha trükkimine on tinginud inflatsiooni –, siis üldiselt selline pikk pidev ja liiga kõrge inflatsioon ei mõju inimeste meelerahule eriti hästi.

JK: Kui piim on iga päev kallim, siis nad hakkavad virisema.

PK: Hakkavad! Ja sisuliselt – kui me Rooma impeeriumi konteksti läheme, siis seal ei saanud raha trükkida, seal õnnestus lihtsalt müntide hõbedasialdust vähendada. Sama värk.

Peeter Koppel majandustunnis Foto: Egert Kamenik

JK: Et vähendati väärismetalli sisaldust müntides, mis lõppkokkuvõttes mõjus inimeste meeleolule nagu oleks valeraha trükitud.

PK: (Laiutab käsi) Põhimõtteliselt küll ja võib täiesti ausalt öelda, et ega tänapäevane selline majanduspoliitika ohjajate tegevus väga palju ei erine toonasest. Kuskilt peab liigne pinge välja saama ja tegelikult ühiskonna jaoks on võibolla kõige paremini talutav see, et pinge väljub niiöelda läbi rahaühiku ostujõu. Kui see väljub läbi rahaühiku ostujõu võibolla veidikene pikema perioodi jooksul, siis ühiskond tuleb sellega toime. Harjume ära, saame hakkama, ühel hetkel teeb paremini.

Lõhki laenamine on tinginud rahatrüki ja raha trükkimine on tinginud inflatsiooni  ja liigne inflatsioon ei mõju inimeste meelerahule eriti hästi.

Aga kui see juhtuks vastupidise protsessi kontekstis, ehk deflatsiooni kaudu? Deflatsioon on selline situatsioon, kus mitte raha ostujõud ei vähene, vaid ainult raha maksabki ja raha ostujõud isegi võib kasvada. Kui kujutame ette situatsiooni, et kõik on kõigile võlgu ja raha ostujõud kasvab, ei ole see peaaegu mitte kellelegi mugav taluda. Ja deflatsioonilises keskkonnas juhtub see, et kõik kes pankrotti peavad minema, lähevad pankrotti, pluss mõned sellised, kes ei peaks pankrotti minema. Ja see on tegelikult ühiskonnale keerulisem taluda, kui inflatsioon. Riigi tulud vähenevad, riigi võlakoorma reaalväärtus kasvab, tööpuudus on tohutult kõrge ja lõpuks võibolla jõutakse situatsiooni, kus näiteks ei tule tuletõrjeauto enam sündmuskohale – sellepärast, et tal ei ole bensiini või kohalikul omavalitsusel ei ole raha.

Kui inflatsioonilist keskkonda võib võrrelda sellega, et õhupall kogu aeg paisub, siis deflatsioonilist keskkonda saab võrrelda vaakumiga. Ja see vaakum on selgelt ebamugavam kui inflatsioon.

Kumbki neist ei ole hea. Kumbki neist ei mõnus ega mugav aga lihtsalt deflatsioon on hullem.

JKR: Pärast kullastandartilt lahkumist tundus inimestele, et raha väärtus lendab kolinal kuristikku.

PK: Näiteks dollar baseerus kullal ja 1970ndate laguses lõpetati ka see ära. (Elevusega) Mina väikese poisina väga selgelt mäletan seda et... noh, mulle on autod natukene kogu aeg meeldinud, mitte väga palju, aga natukene – ja ma ei saanud aru, kuidas oli võimalik, et 1960ndate lõpus maksis Ford Mustang mingi 4700 dollarit. Noh, nüüd on ta – ma pakun – kuskil 70 000. 4700 versus 70 000, kus see probleem siin on? Ei milleski muus, vaid niipalju, et seda standardit taustal ei ole, siis täpselt samamoodi nagu vesi voolab allapoole, siis kõige mugavam viis igasuguste pingete eemaldamisest süsteemist seoses liigse võlakoormusega on tegelikult lasta seda rahaühikut niiöelda allavett.

Majanduses on takkajärgi tarkus uskumatu täppsiteadus. Ja väga sageli väga paljud tegelased seletavad hiljem, et «ma ütlesin ju ammu!».

See on tõesti aset leidnud Rooma impeeriumist ja keiser Nero vallatust eksperimendist müntide hõbedasisalduse vähendamisega.

JKR: Meil on tunne, et me oleme kogu aeg majanduskriisis. Muuuseas, takkajärgi saame aegajalt öelda, et tegelikult ei olnud.

PK: (Naerab) Kipub olema küll niimoodi! Sellepärast, et majanduses on takkajärgi tarkus uskumatu täppsiteadus. Ja väga sageli väga paljud tegelased seletavad hiljem, et «ma ütlesin ju ammu!». Noh, sa võisid tõesti ammu öelda.

(Naerab jälle) Aga kuna arvajaid on nii palju, siis suurte arvude seadus ütleb, et mõningatel neist on õigus täiesti kogemata. Ja seda on tegelikult nii finantsturgude kui ka majanduskriiside või majandustsüklite kontekstis väga hästi ja väga tihti näha.

Eksisteerib suisa selline nähtus nagu «tsükliguru». Tsükliguru on keegi selline, kes suudab ära aru saada, kus kohas majandustsüklis parajasti ollakse ja seetõttu päris hästi hoomata, kuhu minnakse edasi. Kui tsükliguru on tõeliselt geniaalne, siis ta saab ikka mingiks hetkeks päris rikkaks ja kui ta suudab ka järgmise tsükliga ka seda teha, siis on juba väga hästi. Aga tavaliselt lõpetab ta kuskil majandusuudsite kanalis rääkiva peana. Tavaliselt.

JK: ... Mis on üks õudsemaid spordikommentaatori elukutse alavorme.

PK: See on üks spordikommentaatori alavorme ja mis puudutab spetsialiseerunud majandusuudiste kanaleid, siis tegelikult ma ei soovita neid ei amatööridele ega ka professionaalidele – neid vahtides on võimalik saada ärevushäire suhteliselt ruttu. Kohe kui on väikene tõus, siis see poleeritakse kohe igavikku ja kohe kui väikene langus, siis leitakse, et kõik on läbi.

See on sihuke konstantse ärevushäire algataja. Majandusuudiste pidev jälgimine tavalise, normaalse inimesele tervisele hea kindlasti ei ole.

Sealjuures leidub situatsioone, kus isegi tundide jooksul suudab sama inimene oma seisukohta muuta 180 kraadi. Ja järgmine päev on see seisukoht uuesti 180 kraadi muutunud. See on sihuke konstantse ärevushäire algataja. Majandusuudiste pidev jälgimine tavalise, normaalse inimesele tervisele hea kindlasti ei ole.

JK: Peale selle ei maksa kogu aeg igasuguseid hiromante kuulata. Sest et hiromante on alati rohkem kui tõde.

PK: (Naerdes) Hiromante on kindlasti rohkem kui tõde. Et välja filtreerida mingisugused inimesed, kes asjast räägivad, kulub ikkagi aastaid ja aastaid. Ma isegi pole päris kindel, et minu säutsla feed on piisavalt kvaliteetne et ma olen suutnud välja filtreerida need, kes asjast räägivad. (Näppu tõstes) Aga kui keegi hakkab majandusest ja tulevikust rääkima kindlas kõneviisis, siis üldiselt on erakordselt suur tõenäosus, et tegemist on kas kelmi, diletandi või poliitikuga.

JK: Kui me teeme hommikul lahti uudised, siis me saame teada, et Eesti on vähemalt Linnutee, kui mitte kogu universumi piirkonnas ainukene riik, mis asub pidevas majanduslanguses. Kõikidel teistel läheb paremini.

PK: (Lõbusalt) Põhimõtteliselt – numbrid tõepoolest seda näitavad; meil on mingi üheksa kvartalit majanduslangust olnud.Kui me nüüd proovime mõelda, et kas see on kriis klassikalises mõttes, siis selle kohta võib öelda: jah. Aga natukene ikkagi ei ka.

Meil kipub olema suhteliselt vähe inimesi ja need inimesed, sindrinahad, veel hulga kaupa vananevad ka, mis tekitab sellise olukorra, kus meil jääb tööealist elanikkonda kogu aeg vähemaks. Ehk siis – meil on struktuurne tööjõu puudus. Ja kui majanduskriisidega tavaliselt käib kaasas tööpuudus ja töötus, siis see ei ole meil päris kindlasti nii suur probleem.

Eestis eksisteeris periood, kus kulutati nii nagu homset ei oleks – alati väga halb, alati tuleb sellest pahandus.

Me oleme ekspordipõhine majandus, meie SKT-st vist peaaegu 80% on eksport ja kui meie ekspordipartneritel ei lähe eriti hästi – neil tegelikult ei lähegi eriti hästi –, ei saa ka minna meil eriti hästi.

Meil on muidugi see klassikaline probleem, et eelarvega on pahasti. Ja on ka pahasti. Tõesti eksisteeris periood, kus kulutati nii nagu homset ei oleks – alati väga halb, alati tuleb sellest pahandus.

Ja teine probleem: millegipärast on eestlastel kombeks hakata tegelema kokku õmbamisega siis, kui kõik nagunii kokku tõmbub. See on selline huvitav nähtus, mida nimetatakse protsükliliseks majanduspoliitikaks ehk siis majanduspoliitika ohjajad tõukavad tsüklit takka. Kui majanduses ollakse liiga uljad, siis on valitsuse asi jahutada. Kui on majanduses ollakse liiga pessimistlikud, siis on valitsuse asi natuke tagant sorkida niiöelda.

JKR: Maailma kuulsaim majanduskriis on kahtlemata must teisipäev 1929, mil USA-s lendas börs ja seejärel ka kõik muu õhku. Ja järellugu, kuidasmoodi sealt väljuti. No see on ilmselt üks asi mida me võime pidada karu aabitsaks.

PK: See on tõesti karu aabits, ta loob raamistiku sisuliselt enamusele sellistele kriisidele, mis algavad ühel või teisel viisil finantssüsteemist.

See juhtub, kui mõistlik tõusutrend muutub totaalseks maaniaks, massipsühhoosiks. Ja tavaliselt selle massipsühhoosi tipp on see, kui öeldakse, et nüüd nii jääbki, nüüd see ongi normaalne. Enne 1929nda aasta krahhi ütles ühendriikide president, et aktsiate hinnad on saavutanud püsivalt kõrge platoo.

Laenamisega on selline tore lugu, et nii kaua kui läheb üles, väga hästi. Kui läheb alla, siis see võimendab seda allaminekut.

Aga jah, probleem on siis selles, et siis laenatakse. Laenamisega on selline tore lugu, et nii kaua kui läheb üles, väga hästi. Kui läheb alla, siis see võimendab seda allaminekut täpselt samamoodi. Ja siis tekib spiraal: kui kõik läks hästi, kõik kasvas, kõik oli üle ja nüüd minnakse vastupidisesse situatsiooni. Ja selle vastupidise situatsiooniga tegeleda ei osata. Ja see ei kehti mitte ainult aktsiaturul, see kehtib täpselt samamoodi ütleme äris.

Laenu ei jõuta teenindada.

Peetri ja Juku-Kalle dialoog Kuku klubis Foto: arhiiv

JKR: (Vihaselt) Ma ei tea mis kuradi jama see on? See laenu teenindamine? Eesti keeles on «tagasi maksta».

PK: (Irooniliselt muiates) Vat sellega on nii: eksisteerivad igasugused huvitavad eufemismid, nagu näiteks «negatiivne majanduskas». Selle väljendi juures ma tahaksin karjuda öelda, et kuulge, lõpetage ära, selle asja nimi on «majanduslangus». Et kui proovida mingisuguseid absurdseid väljendeid, siis laulatus on «negatiivne abielulahutus»? Tule taevas appi!

Kui mingi asja peale on pank liiga hullult laenu andnud, mingi asi läheb üle võlli, siis läheb ka linna peal põhimõtteliselt kõlakas lahti. Kui pank on liialt raha luhvtitanud ja kui linna peal läheb kõlakas lahti, siis kõik jooksevad sinna panka ja tahavad oma raha välja võtta. Aga pank ei ole selleks mõeldud, et kõik korraga oma raha kätte saaksid.

Ja tänapäevane majanduspoliitika on selline, et ühelgi sellisel veidikenegi suuremal finantsinstitutsioonil põhja minna ei lasta.

2008. aastal Lehman läks ja maailm oleks peaaegu ära lõppenud. Seda kardetakse.