:format(webp)/nginx/o/2024/07/17/16227883t1h6612.jpg)
Vene juhtide ja pooljuhtide õudne leksika on üldteada, möönab Juku-Kalle Raid. Aga mingil moel suudavad nad iseennastki ületada. Sealjuures uugutab üks Euroopa liider – ungarlaste Orban – selle kambaga tõsimeelselt koostööd tegema. Vene kunagine asepeaminister kutsub aga otsesõnu ukrainlasi põletama.
Alustame sellest, kes õieti on see Dmitri Rogožin, kellele pealkirjas viitan. Aga palun väga: Dima toimetab Ukrainas okupeeritud Zaporižžja territooriumil, ta laseb seal ennast pidulikult "senaatoriks" hüüda. Kunagi (2011-2018) on olnud ka Venemaa asepeaminister.
Tüüp on kirjutanud Venemaal raamatu "Rahva vaenlane", mis räägib muidugi Venemaa "vaenlastest" ja sai seal korralikuks bestselleriks. Venelased tahavad olla kõikide sõbrad, aga neil on igal pool nii palju vaenlasi, kes tuleb enne maha lüüa!
Rogožini ülesandeks on tavaline venelane Ukraina asjus üles kütta ning teha selgeks, et ukrainlane pole mingi normaalne elusolend.
See teos meenutab oma vinge leksika poolest vägisi hullumeelset brošüüri "Tallame puruks valgesoome mao" (1941), mis pajatab omakorda talvesõja aegsetest "valgetest soome kärnastest lambakoertest, kes julgesid toppida oma kärsa nõukogude õitsvasse aeda."
Või: "Ühes saksa fashismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu."
/nginx/o/2024/07/17/16227888t1h88be.jpg)
Miks siis sellisest odioossest ja õõvastavast tropist nagu Rogožin üldse uurida? Lihtsal põhjusel: koos ekspresident Dima Medvedeviga on just Rogožin see, kelle ülesandeks näib olevat tavalist vene inimest Ukraina asjus üles kütta ning teha laiadele massidele selgeks, et ukrainlane pole mingi normaalne elusolend, vaid pigem oleks ta vaja maha lüüa – nii on kogu planeedile kergem.
"Põletage neid nii, et neist ei jääks midagi järele. Ei mingeid vaherahusid."
Sellised meeleolud aga on ajuloputatud rahva hulgas üsna vilkad levima, tuletame siin meelde kasvõi Vene kirjadnsuklassiku Ilja Ehrenburgi jõhkraid ülesastumisi 1940ndatel, mil just tema paiskas ajakirjandusse slõugani sakslaste kohta.
See koosnes ühest hüüatusest ja retoorilisest küsimusest: "Kas sina oled juba sakslase tapnud? Tapa!"
/nginx/o/2024/07/17/16227891t1h0178.jpg)
Rogožin aga kirjutas hiljaaegu oma Telegrami kontol:
"Seekord on vaja kogu see ukrainalikkus juurest saati välja põletada. Koos nende põrguliku kirjanduse, ajaloo pettekujutelma, "iidsete ukrainlaste", kannibalismi, fašistliku "esteetika" kire ja läänele allumisega."
Ja jätkab: "Põletage neid nii, et neist ei jääks midagi järele. Ei mingeid vaherahusid. Iga relvarahu ja veel enam iga vaherahu on meie lastele ja lastelastele kindel surm!"
Juurtega väljapõletamine, "ajaloo pettekujutelmad, fašism, "põrgulik kirjandus" – täpselt nii nagu ikka. Venemaal töötav arulage möla, millel on piisavalt loosunglikkust, et vintis meestes patriootlikke kangelasmeeleolusid tekitada ja sama vintis naised "kangelaste" peale kiima ajada.
Pärast kõvema annuse propaganda süstimist ei tundu ka see imelik, et oma poeg on Ukrainasse okupatsiooni käigus kahurilihaks saadetud.
Pärast kõvema annuse propaganda süstimist ei tundu ka see imelik, et oma poeg on Ukrainasse okupatsiooni käigus kahurilihaks saadetud.
Kannibalsimi on Ukrainas ette tulnud – 1930ndate näljahäda ajal, miljonite inimeste surma aegadel, mille põhjustas Stalini poliitika Ukrainas.
Aga venkudel on täiesti savi ka omadest inimestest. Leningradi blokaadi ajal evakueeriti ainult nomenklatuur, tavaelanikud jäeti elavaks, lihast ja luust seinaks nälgima. Ka sealt on teada sadu kannibalismijuhtumeid.
/nginx/o/2024/07/17/16227892t1h4099.jpg)
Rogožin ähvardas Euroopat suure sõjaga juba 2008. aastal – samal ajal, mil Venemaa Gruusiat ründas. Nimelt teatas ta siis, et Euroopa riskib sõjaga Venemaa vastu, kui Gruusiale otsustatakse anda NATO liikmesuse tegevuskava.
Kahjuks tõmbas venelaste ärplemine toona Euroopal junni jahedaks, kõiges anti järele. Nii et Rogožini ähvardusi kuulates pole mõtet "soovkuulata", nagu annaks Venemaa kusagil järgi. Sõda on kohal, mis siis, et Gruusiale ja Krimmile läbi sõrmede vaadati.
Kahjuks tõmbas venelaste ärplemine toona Euroopal junni jahedaks, kõiges anti järele. Sõda on kohal, mis siis, et Gruusiale ja Krimmile läbi sõrmede vaadati.
Ja teadmiseks jäägu Rogžini meisterlikke lauseid jälgides ka see, et kui loobutakse Ukrainast, siis hammustab Venemaa ülejäänud Ida-Euroopat.
NATOst pajatades tõigi Rogožin "negatiivseks eeskujuks" Eesti: ta väitis, et NATO uued liikmed üritavad oma konflikte viia laiemale globaalsele tasandile. Ta osutas kurjalt pronkssõduri teisaldanud Eesti peale.
Rogožin lärmas isegi siis, kui 2008. aastal eraldati Nobeli rahupreemia laveerivale ja heasüdamlikult mõmisevale soomlasele Martti Ahtisaarile.
"Kõik see sunnib mind tahtma vanduda," läratas Rogožin toona, kes oli sel ajal Vene esindaja NATO juures. Rogožin nurises, et preemia oli Washingtoni tasu Ahtisaarile selle eest, et ta saboteeris ÜRO läbirääkimisi Kosovo teemal, mis viis lõpuks provintsi eraldumisele Serbiast, ehkki seda vastustati ägedalt nii Belgradis kui ka Moskvas.
Niisiis – ükskõik kui vastikud Rogožini või Medvedevi säutsud ei oleks, peame me neid lugema. Pidevalt. Meeldetuletuseks, et ka kõige hullema vahkviha taga on tänane Vene ametlik poliitika.
Ja sõda, mida venelased heast südamest küll ära ei lõpeta.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)