:format(webp)/nginx/o/2024/06/27/16184335t1h4980.jpg)
Saarlasest Ivo Linna perekonnas hoolitses muusikatraditsioonide eest isa, kes oma hariduse oli saanud Petseri vaimulikus seminaris. Tenorist isa oli seal eeslauljaks. Ivo Linna: “Kõrge hääl säilis tal kõrge eani". Juku-Kalle Raid kogus kokku juunis 75-aastaseks saanud Iffi suvelugude kaleidoskoobi.
“Mind visati pärast teist klassi muusikakoolist välja,” meenutab Ivo Linna oma vaevarikkaid klaveriõpinguid. Tänini kahetseb ta oma tollast põikpäisust. “Aga pane jõmpsikas mõistma, et millegi saavutamine vaeva nõuab!” See kõik toimus kusagil kuuekümnendate alguses kui Linna suurimaks iidoliks oli juba Louis Armstrong. Mis omakorda viis ta pioneeride maja juures tegutsenud orkestrisse paariks aastaks teist trompetit puhuma. “Trompetimängu omakorda lõpetas peale tulnud kitarrismus.”
/nginx/o/2024/06/27/16184336t1h5b54.jpg)
Lauljaist oli Ivo Linna esimeseks lemmikuks Georg Ots. Kui kusagil 55-nda aasta paiku tuli raadiost Otsa laul hõbedaselt helkivast juuksekullast, tundus kuueaastasele Ivole, et tegu on mingi hiiglasega, kolmemeetrisega vähemalt.
Kel võimalust neid muul moel hankida polnud, kleepisid Kommunaari kingale toorkummi alla ning lõikasid noaga sakid äärde.
Ent ka välismõjud olid varajased. “Saaremaal oli paljudel välismaal sugulasi ning liikus ka sealt tulnud heliplaate,” meenutab Linna. “Minu vanema venna klassivennal peaks tänini olema alles Bill Haley autogrammiga heliplaat kellarokiga. See kellarokk võeti kooli tohutu suure magnetofoni peale ja seda lasti alati kooli spordipäevadel. Minu tulemused jäid väga nõrkadeks, sest niipea kui see lugu tuli, lidusin sekretariaadi poole seda kuulama!” Ivole tundus, et sellest midagi suuremat pole olnud ega tulegi.
“Kuressaare linn oli kuuekümnendate algul väga kummaline koht. Seal oli väga huvitavaid inimesi ning teiste seas ka terve kildkond sääraseid, keda nimetati lõngusteks. Paljudel olid sugulased läänes ja neile saadeti sealt igasuguseid hilpe. Paljusid neist nähti Saaremaal esimest korda – T-särke, teksaseid ja muidugi – nn bata-kingi. Kel võimalust neid muul moel hankida polnud, kleepisid Kommunaari kingale toorkummi alla ning lõikasid noaga sakid äärde. Kuressaares on paik nimega Holostovi nurk, säärane kaubanduslik nelinurk, kus akende ees olid raudtorud. Nende torude vastu lõngused siis toetusidki. Triibulised sokid, bata-kingad, kitsad püksid, ahvidega lipsud, soengud, teddy-boy pintsakud – kõik nii, nagu olema pidi!” Kogu konservatiivne ümbrus oli ametis lõnguste hurjutamisega.
“Ühest küljest on kena, et tänane Kuressaare on nii korda tehtud ja kena. Ent ometi on tuline kahju, et viie-kuuekümnendate aastate atmosfäär on jäädavalt läinud. Sest selline räämas keskkond on näiteks poisikestele hoopis sobivam. Tänu miljööle arvan, et mu lapsepõlv oli väga õnnelik.”
/nginx/o/2024/06/27/16184337t1h7cfb.jpg)
“Niipea kui biitlomaania lahti läks, olin kohe müüdud mees. Käima läks asi päriselt siis, kui vend tuli 1964. aastal sõjaväest ning lõi kunstiinstituudis ansambli Peoleo.” Siis käis Ivo vennaga ehitusel tööl, et osta magnetofon Aidas-9M. “See oli tõeliselt suur asi. Ja oh sa püha müristus, kuidas me seda makki vaevasime! Nii kui vanameest kodus polnud, sai nupp põhja keeratud. Lindid kippusid muudkui purunema kui ühe lindi pealt lugusid teise peale lastud sai. Maki juurde kuulus seebikarbi taoline mikrofon, mille ees püüdsime kitarri tinistada ja laulda.” Esimese tuure õppis Ivo vanema venna abiga kitarril mängima 1965. aastal.
"Mängisime vist äärmiselt koledasti aga olime hirmus popid,” mainib Ivo Linna.
Esimene “punt” pandi Kuressaares kokku 1966. aastal. Selleks ajaks oldi nähtud kaht tõelist eesti punti – Rütmikuid, kus laulis Tõnis Mägi ja Optimiste.
Ivo Linna mäletab, et 1966. aastal andis Melodija välja plaadi kus oli peal biitlite "Girl". Juures kiri: "slova i muzõka narodnõje". Et rahvaviis- ja sõnad.
“See osteti viimseni ära! Mina jäin sellest ilma. Nüüd, kus ma olen The Beatlesi plaate korjanud juba umbes pool sajandit aastat, õnnestus mul too nõukogude väljaanne saada.”
/nginx/o/2024/06/27/16184339t1hbec5.jpg)
Tänu kooli direktorile Boriss Kivile saadi Ühenduse nime kandnud firmast kidrad tellitud. “Äärmiselt kehvad kidrad olid,” seletab Ivo Linna, “ei püsinud hääles. Sealtsamast saadi ka võimendus ning Läti trummid.” Julge ja progressiivne direktor avaldas müstikutele kiitust uue muusika juurutamise eest! “Oli äärmiselt mõistev mees,” kiidab Ivo oma kunagist koolijuhti.
1967. aastal sai kool läbi ja punt läks laiali. “Mängisime vist äärmiselt koledasti aga olime hirmus popid,” mainib Ivo Linna.
Saksa keele mees Ivo Linna ei jaganud oma sõnul popmuusika keelest ehk inglise omast mitte mõhkugi. “Sõnad kirjutati kuulmise järgi maha nii nagu neid hääldati. Eks kõik eesti kidrapundid teinud kuuekümnendatel säärast värki. Kes siis neid õigeid sõnu kusagilt sai,” naerab Linna.
60-ndad polnud murrangulised mitte ainult muusikas, vaid ka elulaadis ja -viisis.
“Minu maailmapilt avardus, kui astusin 1967-nda sügisel Tartu Ülikooli eesti keelt õppima, ” räägib Ivo Linna. Tartu ja Kuressaare õhkkonna vahel oli loomulikult ilmatu vahe. “Kuressaare oli ikkagi sumbunud provintsilinnake, kena, armas ja vaikne küll, aga kolgas mis kolgas.”
Too oli sihuke jopski, sageli olid tal tunniski lõhnad juures. Käskis mõnikord teha vaid kümme kätekõverdust ja saatis siis minema.
Algul oli Ivo hirmus uje, ei julenud ülikooli klubissegi minna. Kursusel valitses aga ülimalt vaimne õhkkond.
Leningradi maantee intris sai Iff heaks sõbraks oma vana koolivenna Lauri Leesiga. Õhtuti luges Lauri Leesi poistele ette "Shveijki".
“Naljakamalt pole minu teada seda keegi teinud. See sai Tartus lausa legendaarseks, see oli otsekui mingi lugemistuba. Temast oleks võinud saada suurepärane näitleja.”
Tartus sai Ivo ka teada, mida hipindus endast kujutada võiks. Käidi tol ajal kuulsatel luuleõhtutel, kus Mülleri Sass bluusi laulis ning joodi kõvasti õlut ja viina sekka. Juukseid hipilikuks kasvatamast takistas ülikooli sõjaline õpetus.
“Õppimine mul nii kolme-nelja vahel oli,” meenutab Ivo Linna ülikoolist väljakukkumist. “Häda tekkis üldkehalise õpetajaga. Too oli sihuke jopski, sageli olid tal tunniski lõhnad juures. Käskis mõnikord teha vaid kümme kätekõverdust ja saatis siis minema. Siis ma ei käinudki seal oma kolm kuud. See teda ilmselt vihastas. Dekanaati saabus esildis rängast distsipliinirikkumisest. Ja oligi kõik – eksmatt.”
Ent ega Ivo seda nii väga kahetsegi. “Mulle oli tähtis et saaks pilli mängida ja laulda ning naistele meeldida,” tunnistab ta ausalt.
/nginx/o/2024/06/27/16184340t1hfb9b.jpg)
1969. aastal korraldati Tartus neli korda üritust nimega Pop-kaleidoskoop. “Žüriis istus näiteks Mati Unt, lavakujunduse tegi Peeter Urbla. See oli selline psühhedeeliline ja underground värk. Viimasel kaleidoskoobil ohvitseride klubis tuli hirmus hulk rahvast kokku – kumu oli levinud üle Eesti ja kusagilt ka Riiga. Ma jäin hiljaks ning sain kuidagi sisse teise korruse aknast. Kui me laval olime, seisid ümber maja soldatid, aga ometi murdis rahvas kusagilt tagauksest sisse. Mingi vanamutt, klubi teenistuja, haaras kapist tuletõrje vooliku, et veejuga rahva peale suunata. Tänu nõukogude tehnikale sealt õnneks vett ei tulnud.”
Ma polnud kunagi oma häält sel moel veel kuulnud. See oli nii jube, nii õudne, et ma ehmatasin põhjalikult ära.
Millal jõudis Ivo Linna esmakordselt kogu Eesti kuulajaskonna ette?
“Igavesed üliõpilased Mati Talvik ja Leo Karpin käisid Tartus. Nemad siis ütlesidki, et ETV-s hakkab sügisel peale uus saade Kanal 13. Ning kutsusid mind sinna laulma. Peale minu kutsuti Tartust sinna veel Maarja-Liis Ilusa ema Marje Ambre. Väga hea laulja muuseas. Laulsin siis seal just Tom Jonesi superhitti "I’ll never falling love again".
Ma polnud kunagi oma häält sel moel veel kuulnud. See oli nii jube, nii õudne, et ma ehmatasin põhjalikult ära. Ja sain aru, et ma üldse laulda ei oska. Järgmine lugu oli juba Olev Ehala arranžeeringus, biitlite "Hey Jude’i" järgi tehtud "Hei, Liis". See on kõige parem biitlite paroodia, mis üldse tehtud on. Aga meie võtsime seda tõsiselt!
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)