ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: materiaalne küllus, idioodi mänguasi

Juku-Kalle Raid Foto: arhiiv

Sirvime teost külluseühiskonnast ning tuletab meelde, et idee küllus lolli kätte anda on ohtlik kõigile. Raamat küllusest, mis peaks kõigile huvi pakkuma, on John Kenneth Galbraith "Külluseühiskond" (Kirjastus Ilmamaa. Inglise keelest Järvi Kotkas).

Külluseühiskond kujutab endast teemat, mida inimkond veab oma soomukiroomikul kaasa justkui sitta ratta küljes. Nagu sedastas kunagi poeet Asko Künnap – võidab see, kellel on surres rohkem asju.

Põgus ekskursioon ajalukku aitab mõista, et muutunud pole mitte persetki, ikka meelisklevad kodanikud oma orgastilistes heiastustes sellest, kuidas soetada endale kuuetonnine kastiratas või mingi suurem paat, kus kadestavaid klassikaaslasi teenendavad küllusest pakatava uusrikka poolt palgatud valgetes frakkides neegrid ja liibuvates trussikutes poisikesed, kus ojadena voolab kahtlane jook, mürgitatud limonaad, mida lollistunud asjomased "šampanjaks" kutsuvad.

Labased on meie unistused, labased.

Teos "Külluseühiskond" – igati õpetlik lugemine Foto: Raamaturiiul

Unistused lõputust küllusest pole lihtsalt tõesed

Marie Antoinette soovitas revolutsiooniliselt meelestatud talupoegadel vähem pläägutada, laamendada ning lõhkuda, vaid haugata selle asemel tükike maitsvat kooki. Aga see tundus küllusest unistavatele külatolvanitele liig, see vajutas neile nagu elevandi jalg konnasilmale ning Antoinette avastas end ühtäkki seisust, kus ta oli enne vihiseva giljotiini raksatust oma kaelal sunnitud oma peanupule: "Tšao kakao!" hõikama.

Vaesed levitasid lugusid õitsvast Californiast, kus puude otsas kasvavad lambasuurused apelsinid, mida iga mööduja endale volilt noppida võib.

Traagilisi asju põhjustavad mõttelõimed külluseühiskonnast. Inimesed unelevad ja hakkavad uskuma igasuguseid totrusi. John Steinbeck kirjeldas "Vihakobarates", kuidas puuvillakasvatajatest vaesed ja nupust nikastanud kehvikud kukkusid ise levitama rumalaid lugusid õitsvast Californiast, kus puude otsas kasvavad lambasuurused apelsinid, mida iga mööduja endale volilt noppida võib.

Küllus ajab kreeni ka normaalsemaid tegelasi, ühes teises Steinbecki raamatus – pean silmas "Tortilla Flati agulit – unistasid viledate pükstega paisaanod (kohalikud talupojad) küll palju tagasihoidlikumalt, enamasti mõtlesid nad igal õhtul vaid sellest, kuidas tuua õnnena õuele järjekordne gallon (umbes 4,7 liitrit) veini, aga isegi see tagasihoidlik mõtteke küllusest keeras kõik pekki, peategelase Danny maja läks põlema ning ta lendas ise kaljult alla ja lömastus viivitamatult.

Küllus – muinasjutt lollidele

Eestlasedki paistavad oma mõtisklustega külluse üle eesrindlikult silma; pole paremat ametit kui kupja oma, saab kahekordse portsjoni aganaleiba ning võimaluse nüpeldada kaikaga oma lapsepõlvesõpru.

Teistest üleolek – see on õige külluse mõõdupuu ja see tingis ka "kadakasaksluseks" kutsutava ilmingu. Kohe kui keegi puhtad püksid jalga sai, asus ta teostama oma hägust kuvandit mõisniku ja ärrana (h-tähte ei teeni nad ära), aga et kõik teised sellest aru saaksid, et tegemist on nüüdsest saati kõvema järgu indiviidiga, pidi rääkima puist saksa keelt, sest see oli staatuse sümbol, umbes nagu vene seapeedist soldatil seitse käekella korraga randmel – mida oli 1945. aastal hea korjata ära tapetud sakslaste käekestelt. Neil päevil sümboliseeris küllust ka kõik ettejuhtuvad naised ära vägistada, kuna 100 läbikepitud naist päevas viitavad täiesti kindlasti situatsioonile, kus ollakse lugupeetavad.

Ei ole kerge idiootidel ja ei peagi olema. Õnnistatud paradiisi asemel surid Nõukogude Liidus elavad laiad naiivsed massid hoopis nälga.

Vene revolutsioon tegeles samuti küllusega: Lenin mõtles välja muinasjutu idiootidele, mille üht varianti tunti Venemaal juba sajandeid. See on stoori loll-Ivanist, perekonna kõige soodamast pojast, kes saab ootamatult rikkaks, sõidab lendava ahjuga ringi ja joob mett ning sularasva. Sealjuures suudab ta kinnipüütud kuldkala lolli peaga ära süüa, selle asemel, et kolm mingit mõistlikku soovi välja haududa.

Ei ole kerge idiootidel ja ei peagi olema. Õnnistatud töörahva paradiisi asemel surid Nõukogude Liidus elavad laiad naiivsed massid hoopis nälga, langetasid vangilaagris kuuski või kohtusid vanglaseina ääres neile eraldatud kuuliga.

Andrus Ansip, mees , kes lubas teha meist kõigist Euroopa külluslikumad inimesed Foto: Ahto Muld

Küllus on ohtlik asi

1950ndate lõpu ja 60ndate USA-s võtsid meelastused küllusest samuti veidraid vorme. Auto pidi olema laiem kui tänav, sel ajal kui kodus rahmeldab ringi seaduslik abikaasa, kes topib kõik asjad nõudepesumasinasse, seksikasse külmkappi või mängib hommikust õhtuni tolmuimejaga.

Jõuame Andrus Ansipini, kes ajas märjaks kogu eesti rahav, lubades neile, et viie aastaga saavad neist Euroopa kõige külluslikumad inimesed.

Muuseas, juba eelkirjeldatud "Tortilla Flati agulis" leidub samuti külluslik tolmuimeja-episood. Seal laseb oma lagunevas onnis tolmuimejaga ringi keegi – tolmuimeja tõttu – kõrgemasse staatusesse tõusnud lits. Tolmuimejal pole küll mootorit, häält tuleb suuga ise teha, aga visuaalselt ning ühiskondlikus plaanis on küllus lõksu püütud ja majja kupatatud.

Ja lõpuks jõuame me ka Andrus Ansipini, kes ajas märjaks kogu eesti rahav, lubades neile, et viie aastaga saavad neist Euroopa kõige külluslikumad inimesed. Meie tolvanid ostsid unistuse rikkuse meelitavatest perspektiivist ühe sekundiga ära ja nüüd tatistavad ja vinguvad siiamaani ning käivad soomes telliseid varastamas või pellereid puhastamas.

Küllus on ohtlik asi, eriti kui rumal riigialam hakkab tõsimeelselt oma ideed sellest ellu viima