Hiljaaegu tähistas Heelia koos perega Oiu sadamas oma õe doktorikraadi saamist. Sotsiaalmeedias jagas ta jälgijatele isiklikku aastatetagust lugu oma õe vähivõitlusest.
«Kui ma olin 14-aastane, avastati minu õel vähk,» räägib Heelia. «Elasime pikalt teadmata, kas ta sureb homme, ülehomme või järgmisel kuul. Aga Sirelin on kõige põikpäisem inimene, keda ma tean. Ta keeldus vähil laskmast oma plaane segada. Ta teadis, et ta on suremas, aga ta tahtis saada arstiks või teadlaseks.»
Heelia sõnul läbis tänaseks doktorikraadiga õde toona põhikooli viimase klassi haiglavoodis. «Minu vanemad viisid ta arstide teadmata salaja eksamitele. Mis sest, et nad oleks eelistanud isegi, kui ta oleks voodis püsinud, aga me kõik teadsime, et temaga on võimatu vaielda.»
Vähist sai ta võitu ning sel nädalal kaitses Heelia õde Sirelin doktoritöö. «Minu õde on päris teadlane! Ja mina ei ole kunagi varem elus kellegi üle nii suurt uhkust tundnud!»