ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Karupoeg Puhh on eestlane, kes tahab kõike ning korraga!

Karupoeg Puhh Foto: Alissa Poret

Eurovalimised on läbi. Siinse lugudesarja viimane pajatus räägib valimistest läbi sajandi kirjanduse. Juku-Kalle Raid on käsitlenud varasemalt kirjatükke: Jaan Rannapi "Agiitbrigaad suuskadel" (1962), Oskar Luts "Murtud number" (1928),k Teet Kallase välja mõeldud koondparteilst Raik Daumet (1988), Stalini kõne omanimelises valimisjaoskonnas (1938). Nüüd räägime Karupoeg Puhhi valimismootorist.

Karupoeg Puhhi mõtles väja kirjanik Alan Alexander Milne, kes kinkis 1921. aastal oma pojale Christopher Milne'ile sünnipäevaks vahva mängukaru. Nime, mis originaalis on Winnie-the-Pooh, sai karupoeg alles kolm aastat hiljem, seni kutsuti mängukaru Edwardiks. Mängukaru omakorda on saanud nime Winnie Londoni loomaaiaselanud baribali Winnipegi järgi.

Taustateadmiseks: Puhhist hakkas Milne kirjutama lugusid 1924. aastal ja see plahvatas! Eesti keelde tõlkis Puhhi lood Valter Rummel, aga Puhhi laulukesed sõnastas imepäraselt Harald Rajamets. Meile tuntud Puhhi joonistas valmis Alissa Poret.

Taskufilosoofide Karupoeg

Karupoeg Puhh on ilmselt maailmas kõige enam ärapilastatud karupoeg – kui Alane Milne'il olnuks aimugi, mida ta karuke veel sajand hiljem toimetab ja milliseid "tõdesid" räägib, jätnuks autor karupoja ainult enda ajukurdude vahele. Võibolla?

Ja kõik lollakad, kes arvavad, et jutlustavad "rahu" ja "armastust" haaravad karupoja koivast vilkalt kinni.

Karupoeg Puhh on planeedi targutajatele lihtne saak: ta võimaldab – olles segaduses ning mõtlik mänguasi – ka idikatel filosofeerida, ta võimaldab tuhandetel zenidel, rohelistel, roosadel, hipidel, puudekallistajail, maailmaparandajail ajada nii lolli vahtu, et see ei mahu kuhugi ära. Kõikvõimalikud Karupoeg Puhhi tähendamissõnad on levinud üle planeedi kiiremalt kui raketid Belka, Laika ja Strelkaga.

Kõige šefim on aga see, et Puhhi autor pole neid sinna sisse kirjutanud, vaid Puhh on taskufilosoofide poolt ära varastatud ning alatult ilma nõusolekut küsimata läbi seksitud. Igal võimalikul moel

Ja kõik lollakad, kes arvavad, et jutlustavad "rahu" ja "armastust" haaravad karupoja koivast vilkalt kinni ning vehivad selle kui lipuga, mis kutsub "katkestama konflikte".

No faking Nursipalu rahvas ja Inga Raitari õhkulastud kuivpeldik meenuvad kohe. Mölisevad nagu pilastatud Puhh. Raitar on ju hea?

Jänese urgu kinni jäänud Puhh Foto: Alissa Poret

Karupoeg kui loll

Tegelikult oli Karupoeg Puhh aga puhas lollakas, seda on isegi ta autor sõnanud.

Praegu said just läbi eurovalimised, inimeste aktiivsus oli Karupoeg Puhhi oma – mul on Puhhui, ma ei viitsi. Ja lisaks loomupärasele laiskusele evib Puhh veel üht reaalelus võimatut hoiakut – ta tahab kõike ja korraga.

Kas te mäletate, kuidas Karupoeg Puhh valimiste tõttu Jänese urgu kinni jäi, nii et edasi- ega tagasi ei liikunud? Muidugi mäletate.

Aga võtame juhtumi siiski kokku: Puhh siirdus jänesele külla ning kui Jänes küsis, mida Puhh leiva peale valib, kas kondentspiima või mett, elavnes ebaratsionaalne mänguasi viivitamatult ning teatas: "mõlemat!"

No faking Nursipalu rahvas ja Inga Raitari õhkulastud kuivpeldik meenuvad kohe. Mölisevad nagu pilastatud Puhh. Raitar on ju hea?

Jänes, küll väheke ihne tüüp, täitis totra Karupoja soovi, kes kõiki asju korraga rtahab ning karupoeg ei mahtunud tema urust pärast enam välja. Jäi kinni nagu Inga Raitar kuivpeldikusse. Aga okei, kui karukoeg on raamatufilosoofia, siis meie valimised – kogu maailmas – näitavad päris elu, mille uruavaustes me ise pidevalt kinni istume, kuna tahame "mõlemat". – see tähendab, valida kõike

"Kõik see tuleb sellest, kui uksed nii hirmus kitsad tehakse", lausus Puhh pahuralt, kui oli ennast ülimalt lühikese ajaga paksuks puginud ning ei mahtunud Jänese toast enam välja.

"Kõik see tuleb sellest, kui liiga palju süüakse," vastas Jänes teravalt. "Ma juba laua taga mõtlesin, et üks meist teeb oma khule liiga, aga viisakuse pärast ei tahtnud ütelda. Ja et see üks mitte mina polnud, teadsin ma kah," lausus Jänes. "Noh, mis seal' s ikka, tuleb Christopher Robini järele minna."

Päris maailmas muidugi pole kahjuks kusagil mingit Christopher Robinit, kelle järgi siirduda.

Kõike korraga ei saa

Sellel raamatumeenutusel on mitu moraali: Puhh oli valijana ahne ja tahtis kõike, ta ei osanud valida näiteks sinise või rohelise õhupalli vahel, kui proovis mesilastelt mett varastada, kuna langes mõtiskelu küüsi, et kas näha rohelise õhupalli küljes rohkem puu moodi välja, kus mesilased mett tootsid, või sinise õhupalliga rippudes nagu tükike taevast, mis kannab teda, Puhhi, meeni väikese pahura pilvena.

Sõja ajal ei saa paraku valida sõda ja rahu korraga, isegi isake Tolstoi ei proovinud niimoodi mõelda.

Jänese juures valis ta kõik sobivad variandid korraga ning jäi lõksu.

Aga kolmas moraal: kui sa oled loll ja tahad kõike korraga, oled sa Karupoeg Puhh. Võtame nursipalu tuutud: kõik nad on rahu poolt, aga sõja ajal ei saa paraku valida sõda ja rahu korraga, isegi isake Tolstoi ei proovinud niimoodi mõelda, hoolimata oma klassiktellise pealkirjast ning sisust. See pole võimalik.

Sõja ajal ei saavutata rahu nii, et tehakse väike filosoofiapooltund kuivpeldikus. Valida tuleb. Kui tahad rahu, peab õelusele peksa tegema.

Kui sa oled Puhhist veel palju lollim, ei vali sa üldse midagi.

Ja siis ei saa ka üldse midagi, vähemalt rahu küll mitte.