ELU 25 ⟩ Juku-Kalle Raid: millest pajatas valimistel seltsimees Stalin, tõeline staar ja muunasudija?

Lusika nurka visanud "tagasihoidlik juht" 1953 Foto: arhiiv

Europarlamendi valimistel käib reeglina alla 40% inimesi. Aga etendust leidub kõvasti. Juku-Kalle Raid toob näiteid raamatutest, kus valimistest pajatatakse. Eelmistes lugudes oli juttu Jaan Rannapi ja Oskar Lutsu valimisnägemustest ning Teet Kallase loodud õudsest parteilasest Raik Daumest. Täna aga uurime raamatust, mida ütles nõukogude kodanikele valimiste puhul sm Stalin. See on väga õpetlik.

Seltsimees Stalinit kuidagi "valimistega" seostada on üldiselt naeruväärne. Vähemalt selliste valimistega, mida meie siin valimisteks peame. Ometi need justkui "toimusid". Ja otse loomulikult sai "hääletada" ainult "kommunistliku partei liikmeid ning parteitute blokki". Viimane oli puhas väljamõeldis, kontrollitud valimiste tingimustes võitsid alati kommunistid, umbes 99,8 % tulemusega. Seda mäletavad kindlasti isegi enamus selle teksti lugejaist.

"Ma ei tahtnud üldse kõnet pidada!"

Miks aga korraga valimised, kirjandus ja Stalin? Kohe selgitan.

1945. aastal, üsna vahetult peale sõja lõppu, ilmus Eestis "Poliitilise kirjastuse" välja antuna kahest osast koosnev duubeltellis "V.I. Lenini valitud teosed". Kiiremini ja rohkem ei jõutud piisavalt nobedalt tõlkida, aga eriti just trükkida, mis arvestades toonast ladumistehnikat oligi aeganõudev protsess.

"Seltsimehed!" hüüab Stalin Moskva suures teatris, "tegelikult ei tahtnud ma üldse siia tulla ja kõnet pidada!"

Tähelepanuväärne on aga see, et Lenini teoste esimene köide algab Stalini kõnega, mille ta pidas 1938. aastal omanimelises valimisringkonnas Moskvas. Kõne on stenografeeritud ning seda trükiti Venemaal brošüüride ja raamatutena sadades tuhandetes eksemplarides. Meil, Eestis, siis Uljanovi eessõnana.

Eelkõige pidi see kõne ja trükis Rahvaste Isast jätma mulje kui erakordselt tagasihoidlikust inimesest, kes püünele ei trügi, vaid rügab, sõjaväefrentš seljas, igapäevaselt rahva hüvanguks iseendaga koostööd teha.

"Seltsimehed!" hüüab Stalin Moskva suures teatris, kus temanimeline valimisringkond asus, "tegelikult ei tahtnud ma üldse siia tulla ja kõnet pidada!"

Ning jätkab justkui vabandades: "Aga seltsimees Nikita Hruštšov, võib öelda, tassis mind siia lausa vägisi ning ütles, et pea üks hea kõne."

Kujutluspilt Stalinit "vägisi tassivast" Hruštšovist on muidugi meeliülendav ning, mis seal salata, äärmiselt totter. Sest tegelikult lasid kõik juhi lähedalolekul endal lihtsalt püksid täis.

Nõukogude inimese Biitlid Suure teatri küljes Foto: arhiiv

Läänlased, kes ennast lüpsta lasid

Huvitaval kombel uskusid Stalini ennast tahaplaanile jätvasse ujedusse paljud inimesed. Ma ei räägigi nõukogude kodanikest – Päikeselise Isa isetus aitas tema jumalikustamisele tublisti kaasa, ent Stalinit kui "läbitungiva mõistusega, ent lihtsat ja luksusest mitte hoolivat ja arukat meest" kirjeldasid kümned lääne kirjanikud. Peaaegu kõik, kes temaga Moskvas trehvasid. Ja lausa nii õhinal, et lugedes hakkab piinlik.

Kui Lion Feuchtwanger kohtus Staliniga – jaanuaris 1937 – langes ta kohe Suure Juhi lummusesse ning ilmutas mõni aeg hiljem nõukogudemaad ja Stalinit ülistava teose "Moskva 1937".

Peagi lakkas Stalin olemast parteijuht ja temast sai isik, vahel vastuoluline, kuid alati tagasihoidlik ja siiras.

Ma ei hakka seda kohutavat ülistavat seepi siin ümber jutustama, aga mõni episood vääriks esiletõstmist. Feuchtwanger heietab: "Rääkisime sõnavabadusest, demokraatiast ja, nagu ma juba mainisin, Stalini-jumaldamisest. Vestluse alguses väljendas Stalin end üldsõnaliselt, kasutades partei sõnavarast erinevaid hakitud väljendeid. Peagi lakkas ta olemast parteijuht ja temast sai isik, vahel vastuoluline, kuid alati tagasihoidlik ja siiras."

Kirjanik jäi lõksu. Jutuajamise käigus, mil teemaks tuli, et miks maailma kunsti käsitleval näitusel Moskvas ripuvad juba sissepääsu juures, aga ka kõikjal mujal, Stalini hiidportreed, selgitas vana Joss, et "nõukogude inimesel pole kommunismiehitamise algetapil ja suurte tööde saginas olnud aega oma maitset arendada."

Ning läks seejärel veel mõtlikumaks ja filosofeeris, et tegu võib olla ka "intelligentide-vaenlaste" ettevõtmisega, kes soovivad juhti suurte pannoode kaudu diskrediteerida.

Ja Stalin pajatas, et ei soovi selliseid karistada, vaid ümber kasvatada. Seda kõike muidugi "siiralt", kohe pärast 1935-37 aasta suurt puhastust, mil humaanne Rahvaste Päike oli kuuliga pähe õnnistanud sadu tuhandeid oma imetlejaid – nii kunagisi kommunistidest kaasvõitlejaid, kui ka "lihtsaid nõukogude inimesi".

Mida teatas kehakultuuri komitee?

Ent tagasi valimisüritusele, kus Stalin omanimelises valimisringkonnas "esineda ei tahtnud". Ta jahus, et mis nüüd tema, sest kõik oluline on ju ära öeldud vastutavate seltsimeeste (järgneb loend juhtivkommunistide nimedest) poolt ning ka kehakultuuri komitee poolt!(!)

Stalini kõne on täis pikitud sulgude sees olevaid kirjeldusi, mis maalivad pildi vaimustunud kuulajaskonnast.

Ja Stalin jätkab justkui nõutult, et millest siis rääkida?

"Võiks ju pidada mingi kergesisulise kõne kõigest ja mitte millestki. Räägitakse, et selliste kõnede meistreid ei leidu ainult seal – läänes, vaid ka meil – Nõukogude Liidus. (Järgnevad "kauakestvad kiiduhüüded, mis paisuvad ovatsioonideks").

Stalini kõne on täis pikitud sulgude sees olevaid kirjeldusi, mis maalivad pildi vaimustunud kuulajaskonnast, kes skandeerivad püsti seistes oma poolehoidu.

Stalin, suurem kui tuhat inimest Foto: arhiiv

"Ma tahaks rõõmu pärast karjuda!"

Eestis ilmus esimene raamat Stalini "imepärasest isiksusest" 1938. aastal Narvas, autoriks Alfred Palgi. Palgi möönab küll ebamõistlikku kultust Stalini ümber, ent ta teksti allhoovused kannavad ometi imetlust üliinimesest juhi vastu.

Kirjanik Avdejenko, kelle sulest pärineb nõukogude spiooni- ja piirivalveromaan "Tisza kaldal", ülipõnevalt paberile sätitud seiklus, mis mullegi tatina muljet avaldas, kirjeldab aga Stalinit valimispäeval: "Kui ma kohtasin Stalinit, tundsin ma juba kaugelt tema jõudu, tema veetlust, tema suurust. Ma tahtsin laulda, kisendada, karjuda vaimustusest ja õnnest. Ja vaata, mina seisan kõnetoolil, millel seisis aasta tagasi suur Stalin. /- - -/ Ja kui minu armastatud tüdruk sünnitab mulle lapse, esimene sõna, mis õpetan talle, on – Stalin."

Meie komeedina taevasse lennanud muunasudijal ja tiktokkeril Jutu Rattal on vaja ühiskondlike ajude töötlemise suhtes veel väga palju saavutada, enne kui ta sellise poolehoiu pälvib.