ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: ühest erakordselt jälgist, aga kahjuks kuulikindlast parteilasest

Vastik parteilane. Pilt on illustratiivne, kassid pole süüdi. Foto: arhiiv

Europarlamendi valimistel käib reeglina alla 40% inimesi. Aga etendust ja mäsu leidub kõvasti. Juku-Kalle Raidile toob näiteid kirjandusest läbi sajandi, kus valimistest pajatatakse. Eelmistes lugudes oli juttu Jaan Rannapi ja Oskar Lutsu valimisnägemustest, täna aga räägime kõige vastikumast parteilasest, kelle mõtles välja kirjanik Teet Kallas.

Parteilasi on kujutatud mitut moodi, tavaliselt muidugi aasides. Poliitikute üle viskas villast juba Mark Twain, aga olgem ausad, sellega on hakkama saanud peaaegu kõik kirjandusklassikud.

Ühte erandlikku kohta, kus parteilane on püha, kujutab endast muidugi Venemaa. Nii oli see nõuka-ajal, nii on ka nüüd. Õige Parteilane oli Alati Õilis ja ei eksinud kunagi. Peaaegu. Parteilasele oli lubatud tuhat korda rohkem kui reakodanikule, ta sai teha igasuguseid sigadusi. Huvitav, kas nii on ka täna?

Ta arvas, et on ühiskonna alustala

Meisterliku sulega Teet Kallasel õnnestus maalida meisterlik portree, niiöelda koondpilt ilgelt jälgist, vastikust, upsakast, ülbest – ning ometi talumatult lollist parteilasest. Selle nõmediku nimeks pani Kallas Raik Daume ning Raik Daume astus lugeja ette 1988. aastal raamatus "Kes tõttab öisele rongile".

Tema nägu tunti, teda lasti sisse kõigisse restoranidesse – ilma nüri järjekorras passimiseta.

Teada puha, sel ajal oli käimas perestroika ning täispuhutud parteilane ei saanud enam ennast väga kindlalt tunda, sest ühiskonda sigines tema jaoks arusaamatu ja ekslik mõte, et ülemusi on võimalik ääriveeri kritiseerida. Seda ei tohtinud olla!

Kogu oma elu kujutas parteilane Daume endale ette, et on ühiskonnale äärmiselt vajalik, et temasuguste meesteta asju ei aeta ja midagi ei otsustata. Ta kuulus nomenklatuuri, oli ajalehe "Reibas sõna" asetoimetaja, sai kasutada pruuni ametiautot Volga, mis eemalt (ja eriti fotolt) paistis nagu must, mis aga tähendas kõrge ülemuse kaarikuvärvi.

Tal olid olemas kõide tähtsamate klubide magnetkaardid, tema nägu tunti, teda lasti sisse kõigisse restoranidesse – ilma nüri järjekorras passimata. Daume arvas, et ta on ühiskonna alustala.

Sonistunud Teet Kallas ja Juku-Kalle Raid Foto: arhiiv

Pidulik parteipilet

Temasugusest inimesest sõltus kõik, ta oli teistest märksa kõrgemal – hierarhiliselt, aga ka kõigis muudes aspektides, nagu näiteks olme. Alati kangi defitsiitse vorsti ja tšehhi õllega külmkapis, alati raha taskus, sest "täismehel pole viimasel ajal enam mõtet ilma sajakata välja minnagi".

(Ääremärkusena olgu öeldud, et 1980ndate lõpul kui Raik Daume kirjanduslik, aga ometi elust maha visandatud kuju raamatus ringi toimetas, said "tavalised inimesed" palka umbes 100 rubla või mõnikümmend peale. Vähemalt minu ema).

Daume jaoks koosnes elu hüüdlausetest. Ja parteilane Daume oli vaatamata oma sigadustele ühiskondlikult kuulikindel. Talle ei saanud keegi midagi teha.

Otse loomulikult kandis ta alati pidulikult taskus punaste kaantega parteipiletit, otse loomulikult käis ta alati valimas, otse loomulikult teadis ta, milliseid kommuniste valida. Eks ikka neid kõige võimekamaid, neid kellele isegi temasugune alt üles vaatas ja hea meelega kaenla alla puges.

Vana hea kogupauk

Teet Kallas joonistab parteilase koondportreed: "Daume hindas kõrgelt oma kõneoskust. Mis oskust! See oli talent. Talenti polnud mõtet maha salata. Kas rääkida või vaikida? Mida rääkida või kuidas vaikida? Enamasti lahendas need probleemid intuitiivselt ja täpselt. Daume oskas erinevates helistikes lobiseda, mõistis mitmes skaalas vaikimistki."

Ta oskas hirmutada nii et teistel püksi tuli, ta oskas tähendusrikkalt ning ähvardavalt vaikida, nii et teised hirmust võdisema hakkasid.

Daume oskas kasutada ka vana head kogupauku ("Kas sulle ei meeldi nõukogude võim???") ning ähvardada, et teatab ühest või teisest asjast "kuhu vaja"; ta oskas hirmutada nii et teistel püksi tuli, ta oskas tähendusrikkalt ning ähvardavalt vaikida, nii et teised hirmust võdisema hakkasid. Ta valdas täiuslikult sisutühja ent ometi õõva ja kartust äratavat nõukogulikku leksikat.

Ta suutis ajalehte kirjutada ja kõnedes kasutada täiesti mõttetut plära, mis mõjus ometi riigimehelikult, Tähendusrikkalt, Oluliselt. Näiteks kirjutas ta ühest "eesrindlikust ABC kauplusest", kus "ostja tunneb ennast palju hubasemalt kui mujal.

"Milles siis küsimus" – päris vilunud parteilane rõhutatud retoorikaga Ja vastas kindlalt: "Selles, et kaupluses töötab internatsionaalne noortekollektiiv T.Karjagina juhatusel. Kauplus täidab alati plaani ja kaebusi pole peaaegu üldse."

Ülemuse must Volga, millest enamus ainult und võisid näha Foto: arhiiv

Kõige suuremad sõnad

Ühel õhtul hakkas parteilane meenutama sõnu, mida ta kõige usinamalt oli teeninud.

Nimisõnad: plaan, üritus, kongress, demonstratsioon, hooaeg, viisaastak, traktor, kombain, põllumajandus, kommunism, sotialism, jõud, tempo, partei, kaader...

Miskipärast tuli see raamat meelde just valimiste ajal. Ma ei hakka paralleele tooma, aga... Raik Daume on visa, ta elab edasi.

Omadussõnad: vääramatu, võimas, parim, hoogne, suur, särav, edukas, üksmeelne, enneolematu, töökas, reibas, kodumaine...

Tegusõnad: ületama, täitma, sammuma, marssima, usaldust õigustama, innustama, võistlema, hoogustama...

Tegelikult oli Õilis Parteilane, seltsimees Raik Daume aga eelkõige lihtne intrigaan, si...akeeraja, üsna alatu tegelane, empaatiavõimetu töllmokk.

Ta lihtsalt arvas, et on asendamatu ning toona, 1980ndate lõpuaastail toimetades, kuhu Teet Kallas ta asetanud oli, ei olnud ta absoluutselt võimeline aru saama, et on tegelikult tühi koht, mõttetut sõnakõminat esitav jahupea.

Miskipärast tuli see raamat (ja on tihti varemgi tulnud) meelde just valimiste ajal.

Ma ei hakka paralleele tooma, aga... Raik Daume on visa, ta elab edasi.