:format(webp)/nginx/o/2024/06/05/16125091t1h2657.jpg)
Europarlamendi valimistel käib reeglina alla 40% inimesi. Aga etendust ja mäsu leidub kõvasti. Juku-Kalle Raidile toob näiteid kirjandusest läbi sajandi, kus valimistest pajatatakse ja mis omakorda meenutavad vahvaid eurovalimisi. Minisarja teine lugu. Täna uurime Oskar Lutsu följetoni "Murtud number". Siin sekeldab ringi terve hulk 1928. aasta suunamudijaid.
Oskar Luts ei seostu vist peaaegu kellelegi inimesena, kes poliitikast võinuks kirjutada. Pigem ikka humoorikad tükid pluss ajatu klassika. Aga asjata arvate, et Oskar poliitikaga rinda ei pistnud! Pistis küll – ja kuidas veel!
Lutsu poliit-flirdi ilmselt muidugi päevakajaliste lugude tellimused mitmetelt ajalehtedelt, sest Luts annab mõneski oma teoses mõista oma mitte kõige helgemat rahalist seisukorda. Lisaks oli ta ka ühiskondlikult uudishimulik inimene, mis siis, et mitte mingi hüpersuhtleja. Ümbritsevat jälgis ta kirjanikule omasel teraval pilgul.
Poliitikud on ise tikktokkerid, aga kogu sotsiaalmeedia kihab soovitustest, muietest ning sajatustest. Nii toimus see ka 1928. aastal.
Kui Lutsu följetonid läbi lappame, siis kohtame seal poliitikat õige tihti. Eurovalimiste kampaania aga sunnib neist eriti ühte esile tõstma ja see kirjatükk on 1928. aastal paberile pandud "Murtud number". Kiikame korraks raamatusse ja veendume, et selle tegevustik meenutab mitmeski kohast tänapäeva. Praegu mõjutatakse üksteist sotsiaalmeedias; kõik teevad kõigile selgeks, keda on ilus valida ja keda valida pole üldse nii ilus. Poliitikud on ise tikktokkerid, aga kogu sotsiaalmeedia kihab soovitustest, muietest, arvamustest ning sajatustest. Nii toimus see ka 1928. aastal.
/nginx/o/2024/06/05/16125095t1h7ee0.heic)
Niisiis. Oskar Lutsu "Murtud numbris" sibab viimasel minutil valimisjaoskonna poole Georg Aadniel Õlipuu, kes on "natukene kergemeelne, natukene raskemeelne noormees".
Muuseas on tal oma kindel poliitiline vaade, sellepärast teebki ta minnes umbes niisuguse näo: "Kõnelge n'd kõnelge, mis te tahate, küllap mina tean, mis mina teen." Õlipuu kinnitab endale, et tahab oma poliitilist rada käia ühes A-parteiga. "Tehtud! Jätke mind rahule!"
Muidugi kisub asi kohe käest ära, muidu poleks see mingi följeton, muidu poleks Oskar Luts mingi Oskar Luts.
Esimene suunamudija tabab Õlipuud üsna pea ja see on isand Mahlapuu.
Mahlapuu: "Nonoh! Härra Õlipuu, kas te siis ajast tõesti niivõrd maha olete jäänud, et A-partei poolt hääletate? A-partei on... Selle asemel vaadake kord lähemalt B-partei programmi..."
Kolm ja pool minutit kibedat tööd isand Õlipuu kallal ja Mahlapuu sibab minema.
Õlipuu aga mõtlema: "Jah, kuramus, jah, peaaegu et ongi õigus Mahlapuul. Vaja seekord tõesti hääletada B-partei poolt."
Ent juba ligineb uus suunamudija – habemeajaja juurest veereb välja härra Paakspuu. Paakspuu pajatab kõigepealt, et haige on, kuna jättis sõrme kemmergu ukse vahele, aga kuuleb siis, et Õlipuu B-partei poolt hääletama läheb, unustab sõrme kus seda ja teist.
Bää? Ärge jumalapärast seda tehke! B-partei on... Kui juba üldse hääletada, siis igatahes D-partei poolt. Vaadake...
Paakspuu (ehmunult, otsekui oleks sõrm jälle kuhugi vahele jäänud): "Bää? Ärge jumalapärast seda tehke! B-partei on... Kui juba üldse hääletada, siis igatahes D-partei poolt. Vaadake..."
Ja Luts kirjeldab: "Kolm ja kolmveerand minutit kibedat misjonitööd isand Õlipuu kallal, siis hakkab värske kanamuna jälle veerema ning jätab Õlipuu lihunik Sahkerpilli maja juurde seisma".
Õlipuu aga mõtlema, et Paakspuu on tark mees, ega ta ilmaaegu ei räägi. "Kui võtaks õige kätte ja hääletakski D-partei eest? Tehtud! Hääletame seekord D-partei eest."
Vahepeal tuleb vastu isand Okaspuu – saunast, viht kaenlas, vunts sorgus. Nüüd hakkab suunamudijaks Õlipuu ise ja peab tungiva loengu, et Okaspuu ühes oma prouaga ilmtingimata D-partei poolt valiks.
Aga nüüd tipib majandusmees Tannenbaumi 57-kordsest majast välja preili Mesipuu, kes teeb vahetpidamata häält "Piiks-piiks! Piiks!"
"Piiks! Kuhu te lähete! Kelle poolt hääletate? Piiks!"
Kuuldes, et kõne all on D-partei, asub preili Mesipuu ärevalt piiksuma: "Piiks-piiks-piiks! Mis te arus on! Te peate ainult, ainult E-partei poolt hääletama."
Võidab arm. Õlipuu annab pühaliku lubaduse, et valib E-parteid.
/nginx/o/2024/06/05/16125097t1hb9d4.jpg)
Nüüd lendab peale suunamudija Kuusepuu, Õlipuu majaperemees ja asub hurjutama: "E? Või E! No kas sa seda ei tea, et sa Ehvi eest pead andma?"
Ja laseb lendu ähvarduse, et niipea kui Õlipuu seda teeb, siis...
Lähema maja nurga tagant piilub neiu Mesipuu ja teeb "piiks, piiks!"
Õlipuu on segaduses, vaese Õlipuu pea tahab suunamudijate järjekindla tegevuse tagajärjel lõhkeda, aga siis lööb kell ja valimisjaoskonna uks keeratakse lukku.
Õlipuu lõhub ust nagu ahvide Tarzan, purustab selle ukse nagu pilpa, astub sisse, askeldab, sekeldab – ühesõnaga – valib.
Nüüd muutub Oskar Luts hasartseks ning kirjeldab, kuidas härra Õlipuu kõigest hoolimata ikka valima läheb:
"Õlipuu lõhub ust nagu ahvide Tarzan, purustab selle ukse nagu pilpa, astub sisse, askeldab, sekeldab – ühesõnaga – valib; parteide nimistikud aina tantsivad ta silme ees."
Ja Luts lõpetab jutu sellega, et suunamudijate poolt ärapööratud Õlipuu kogemata hoopis Z-partei poolt hääletab.
Niisiis – suunamudijad on valimistel alati eksisteerinud, kõige targem on nad kukele saata. Võtta Jutu Ratta käest vastu pakutavad päikeseprillid ning teha justament seda, mida ise tahad.
Muuseas, Lutsul on valimistest veel lugusid. Ja ühes loos asutab peategelane koguni oma partei, ainult et uusi liikmeid kuidagi kokku ei saa, sest kõikidel Tartu elanikel juba on oma partei. Poliitikast on otse või kaude juttu veel mitmetes Lutsu kirjatöödes.
Vot selline naljakas poliitiline vestmismeister oli Kevade autor.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)