/nginx/o/2020/08/28/13304461t1h6e66.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/05/16124212t1h1e76.jpg)
«Kulla Katrin, mõtle nüüd ise, sa oled 40 aastat mehega koos elanud, teda aidanud ja teda elu viimastel päevadel põetanud ja temaga kõike jaganud ja peale tema surma ilmub välja tema poeg, kes tahab, et sa kodutuks jääksid,» räägib Ester Jörberg aeglasel väriseval noodil. «Kuigi mu pojad maksid selle eest, et mulle jääks mu kodu alles, lõppes see kõik minu jaoks sellega, et mu tervis ei pidanud kohtuvaidlusele vastu ja ma sain insuldi. Ma vajan liikumisel abi ja mul on hooldaja, kes mind iga päev aitab.»
Olen Ester Jörbergiga (78) aastate jooksul suhelnud mitmeid kordi. Tavaliselt oli just Ester see, kes organiseeris tuntud laulja Üllar Jörbergi intervjuusid. Mäletan nii eredalt, kuidas ta ühel korral helistas mulle veel üle, et küsida, kas Üllar jõudis ikka intervjuule ja kas mehel oli kaasas õige särk ja pintsak. Et Üllari tähelepanu saada, pidingi tavaliselt asju ajama just särtsaka Esteriga.
Kui ma täna hommikul Ester Jörbergi toru otsa saan, ehmatan, sest tema hääl on katkendlik ja laused koosnevad pikkadest pausidest. Ester mäletab mind hästi ja ütleb, et vaatab igal esmaspäeval «Kuuuurijat» ja elab mulle endiselt kaasa, aga muidu on tal elus väga kehvasti.
«Ma sain insuldi. Tervis ei pidanud vastu sellele kohtujamale. Mul lõhkes peas veresoon ja mu mõistus pole enam nii terav ja selge. Mul on ka liikumisraskused,» räägib ta muserdatud noodil. Ester saab nüüd enda sõnul hakkama ainult tänu endisele töökaaslasele Piiale, kellest on saanud tema hooldaja. «Ta toob mulle kõik vajalikud asjad ja viib mind õue jalutama. Ilma temata ma üksi enam hakkama ei saaks...»
Ei pidanud pingele vastu
Ester on üllatunud, et Kroonika on täna tema kohtusaagast loo teinud. Ta palub, et ma loeksin sellest ette katkendeid. «Jah, see vastab tõele, et mu pojad maksid minu korteri osa kinni, mida Üllari poeg Sven kohtu kaudu minult nõudis. Ilma nende abita oleksin ma tänaval,» on ta oma lastele taevani tänulik.
«Aga mõtle ise, kulla Katrin, et sa käid kohtus ja ei tea, kas sul on enne surma oma kodu või jääd sa kuskile tänavale ripakile. Ma olen vana inimene. Mul ei ole sukasääres sääste. See kõik oli nii kohutav, et ma lihtsalt sain insuldi. Mu tervis ei pidanud sellele pingele vastu. Ma ei suutnud süüa ega magada,» räägib Ester keerulisest kohtusaagast Üllari poja Sven Jörbergiga, mis kestis mitu aastat.
:format(webp)/nginx/o/2022/11/23/14979715t1haa48.jpg)
«Kui Üllar elas, siis ei olnud seda poega mitte kuskil. Ta ju teadis, et isa oli lõpus väga haige. Mina põetasin Üllarit. Vaatasin, et ta sööks õigel ajal õigeid asju... Tegin kõike. Kus ta siis oli? Miks ta ei tulnud teda vaatama? Miks ta ei tundnud huvi?» küsib Ester. «Ja siis, kui isa on surnud, hakkab ta nõudma tema asju, korterit ja vara. Ma hoolitsesin tema isa eest 40 aastat parimal võimalikul moel!»
Sven rääkis Kroonikale, et Ester ei andnud talle tagasi isa asju ning ainus, mis ta Esterilt sai, oli kilekotitäis puruks rebitud pilte. Poeg oleks tahtnud aga saada ka isa raamatuid ja isiklikumat laadi mälestusesemeid.
«Mis raamatutest ta räägib? Üllaril ei olnudki mingeid raamatuid. Ta sai kõik isa riided, jalanõud, sporditarbed ja muu. Pildid olid nagu nad olid. Osa olidki vanad ja räbaldunud. Mina neid puruks küll rebinud pole,» väidab Ester. «Kõik, mis Üllaril siin korteris oli, need ta ka sai.»
Ester ütleb, et kui Üllar oleks elus, siis oleks ta kindlasti naisele appi tulnud.
Pojad päästsid ema
«Me kohtusime, kui Üllaril ei olnud mitte midagi. Mul oli Elvas korter. Hiljem ostsin korteri Tartus Turu tänaval. Selle ma müüsin maha, et kolida Annelinna kahetoalisse. Üllar sai siin vast pool aastat elada, enne kui ta suri. Ma vaatasin kõiki ta rahaasju. Üllar oli kunstiinimene ja mina vaatasin, et saaksime majanduslikult hakkama. Korteri ju ostsime raha eest, mille ma sain oma Turu tänava korteri eest,» selgitab Ester.
:format(webp)/nginx/o/2024/06/05/16124234t1h6b45.jpg)
«Nüüd pidin korteri eest topelt maksma. Mille eest? Aga näed, Svenil oli seadusest tingituna õigus seda raha nõuda ja muud ei jäänud üle. Poleks mul poegi, oleksin lõpetanud insuldiga kuskil hooldekodus.»
Ester ütleb, et see, kuidas Üllari poeg on temaga käitunud, on karjuv ülekohus.
«Ta nõudis minult isegi 30 eurot sisse, et Üllari urn transportida Pauluse kiriku all asuvasse kolumbaariumisse. Kas tõesti ka seda ei saanud isa heaks välja käia?!» on Ester hämmingus. Ta selgitab, et raha nõudis Üllari poeg Sven täpsemalt selle eest, et sõidutas isa urni taksoga Pauluse kiriku juurde, kus kolumbaarium asub, kuhu urn asetati.
«Kas see on hooliv inimene!? Ma olin ju ikkagi tema isa kaaslane, kellega me olime koos 40 aastat. Ma olin ta isa kõrval viimse hetkeni...» hakkab Ester nutma. «See, millest ma olen pidanud läbi käima, on põrgu!»
:format(webp)/nginx/o/2023/02/09/15129872t1h5cc4.jpg)
Esterile ei mahu pähe, kuidas saab üks laps niimoodi käituda. «Mina andsin ta isale kodu, kui me kohtusime, mitte ei võtnud temalt seda ära! Tegin kõik, et ta saaks end pühendada asjadele, mida armastas!»
Naise sõnul sai poeg Sven endale ka Üllari viimase auto. «Tal oli elus viis autot. Viimase Mercedes-Benzi, selle sai ka Sven endale, aga näed, ikka oli vähe. Kõike on vähe...»
Kohtusaaga lahendust ei teagi...
Ester ei tea, missugusel moel kohtusaaga lõppes. «Ma ei teagi, mis sellest sai, sest ma jäin väga haigeks ja mu pojad võtsid selle asja enda kätte. Nad maksid mingi summa Svenile, aga ma ei tea, kui suur see oli või kas nad tegid kompromissi. Nad lõpus lihtsalt tahtsid mind säästa, sest nad nägid, et see kohtuasi võib mu maha tappa. Olen neile südamest tänulik. Saan nüüd vähemalt surmani omas kodus elada!»
Me võtsime ühendust ka Üllar Jörbergi poja Sven Jörbergiga, et küsida tema versiooni kõnealusest loost. «Ma ei soovi teiega rääkida ja ühtegi kommentaari anda!» vastas mees ja pani toru ära.
Vaidlus pärandi üle algas 2021. aastal
Estraadilegend Üllar Jörbergi surm 26. detsembril 2018. aastal tuli suure šokina nii Üllari perele kui kogu Eestile. Pärast laulja surma alanud päranduse jagamine ei läinud nii, nagu Ester soovis, ning ta esitas 2021. aasta märtsis hagi Üllari poja Sven Jörbergi vastu. «See oli väga kurb, et asi nii kaugele läks ja Ester mind kohtusse andis,» ütles Sven mullu veebruaris toimunud kohtuistungil.
Üllari eluajal said Ester ja Sven omavahel hästi läbi. Esteri suhtumine temasse muutuski Sveni sõnul siis, kui notarisse vara jagama mindi ja selgus, et ka Svenil on õigus osale Üllari varast.
Pärast notaris käimist otsustas Ester Sveni kohtusse kaevata. «Küllap ta kartis, et ma hakkan temalt midagi nõudma. Isa soov oli, et ka mina saan osa tema varast, sellest oli konkreetselt juttu Üllari ja Esteriga, see oli neil omavahel kokku lepitud. Mina ei oleks Esteri eluajal küll midagi nõudma hakanud. Kohtuteed alustas Ester,» selgitas Sven Jörberg mullu talvel.