ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Eurovalimiste valguses. Jaan Rannap "Agitbrigaad suuskadel". Lõbusaid hetki ajaloost 1

Juku-Kalle Raid Eesti ringsõidul Foto: arhiiv

Europarlamendi valimistel käib reeglina alla 40% inimesi. Aga etendust ja mäsu leidub kõvasti. Juku-Kalle Raidile toob näiteid kirjandusest läbi sajandi, kus valimistest pajatatakse ja mis omakorda meenutavad vahvaid eurovalimisi. Kõigepealt räägime Jaan Rannapit meenutades agitbrigaadist suuskadel.

Johhaidii, telgid on jälle püsti, inimesed jooksevad mööda maad ringi ning tahavad Eestit Euroopas esindada. Täitsa mõistlik värk, igasugust nänni saab, kahjuks jälle enemasti nüri ilmega pastakaid, ainult Jutu Ratas jagab päikeseprille. Oluline osa jääb ka igavatele debattidele ning omavahelistele vaidlustele: milline kollektiiv koosneb sigadest ja milline õilsast ilmarahvast. Rahvasport on väga populaarne.

Midagi pole parata, kohe meenuvad kirjanduslikud näited Eesti kultuurist, valimisteemasid on ikka käsitletud – juba esimese vabariigi ajal, rääkimata nõuka-perioodist või tänasest ajast.

Valimiste inim-auruvedurid

Niisiis: tuleme valmisbusside ja valimispropaganda inim-auruvedurite juurde. Nüüd peabki tuletama meelde Jaan Rannapi vinge valimisloo "Agitbrigaad suuskadel" (selleks puhuks haarasin riiulist autori raamatu "Salu Juhan ja tema sõbrad"). Siin on aktiviste jalaga segada!

"Agitbrigaad suuskadel" algab nagu võiks alata tänane parteikoosolek eurovalimiste asjus.

Salu-Juhani raamat ilmus Jaan Rannapil 1962. aastal ja Juhani-poiss tegi Rannapi-poisi (kes oli sel ajal 26-aastane) paugupealt populaarseks. Rannapi pioneeridest tegelased polnud "nõukogude kangelased", vaid üsna tavalised internaatkoolis käivad tüübid, kes alatasa mingitesse sekeldustesse satuvad. Mõnes mõttes kujunes Salu-Juhani järjeks "Agu Sihvka annab aru", kus peategelane läbi seletuskirjade "Et kõik ausalt ära rääkida..." enda ja oma sõbra Kiilikese ning teiste kaaslaste toona vägagi ebakorrektseid sekeldusi üles tunnistab – kas pioneerijuhile, kooli direktorile, kehalise kasvatuse õpsile või ükskõik millisele muule ülemusele.

Lõige Rannapi raamatust. Edgar Valteri pilt Foto: arhiiv

Kui üritusele kaasa ei aita, ekskursioonile ei saa!

"Agitbrigaad suuskadel" algab nagu võiks alata tänane parteikoosolek eurovalimiste asjus, kus pioneeridele-aktivistidele kõneleb Ilmar Kiibits, malevanõukogu esimees: "Aga seda ma ütlen küll, et need, kes valimiste üritusele kaasa ei aita, pühkigu kevadel ekskursioonist Saaremaale suu puhtaks."

See ajas poistele jalad alla ning neile oli kohe selge, et valimiste agitatsioonist ei pääse, tuleb toime panna. Niisiis – kõigepealt maalisid kutid endale loosungid rinda. Turts kui kõige pikem sai kõhule sõna "Kõik". Enda jaoks maalis Eimar "12. veebruaril". Mürgel kui pikkuselt kolmas võttis vastu "Eesti NSV", Salu Juhan sidus kampsunile "Ülemnõukogu", aga tehnikamees Tammekänd sikutas oma pluusil pingule "valimistele"-sõna.

Kõnemeheks võeti õpilane Kusti, nõukogude kuldsuu, kes suutis rääkida millest iganes.

Kui tüübid pikkuse järjekorras ritta võtsid, moodustuski agitatsioonilause. Ja siis avastati, et on unustatud kõige tähtsam – entusiastlik kõnemees ning hüüumärk.

Kõnemeheks võeti õpilane Kusti, nõukogude kuldsuu, kes käis kõikjal patramas: kokkutulekute ja lahkuminekute puhul, pidas loenguid mehhanisaatorite nõupidamisel või loomakasvatajate kogemustevahetamisel. Ühesõnaga – suutis rääkida millest iganes.

Nagu tänagi, algab kõik süütust valest

Nagu tänagi, kiputi kampaanias esimese asjana kohe liialdama. Jama algas aga siis, kui brigaadist ajalehte foto lasti teha ning sinna juurde väljamõeldisega kiideldi, et käidud on juba 400 valija juures.

Teade ilmus rajoonilehes, aga mitte keegi polnud oma ihusilmaga agitbrigaadi näinud.

"Kui direktor pilti ajalehes näeb," hädaldas Eimar. "Kui ta küll näeb! Kas sa oskad ette kujutada, mis siis saab?"

Meie oleme harjunud, et kandidaadid jaotavad profilt žongleerides pastakaid, bülletääne ja kõike muud ebavajalikku, aga Rannapi jutus otsustati viga parandada nii, et kinnitatakse suusad alla ja hakatakse meeleheitlikult mööda rajooni paarutama ning agitatsiooni tegema, enne kui vale välja libiseb.

"Kõigepealt laseme paar korda alevi vahelt läbi," ütles Eimar, kui agitatsioonimundrid selga aeti. "Siis nad näevad, et brigaad on tõesti olemas."

Mitu tundi sama kõne

Edasi kiskus asi jälle pekki, kuna kõnemees Kusti oli liiga hea. Juba esimese peatuse ajal, kus seltskond oli ükshaaval oma rinnale kinnitatud sõnad ära möiranud ja koostanud sellega röögatuse "Kõik 12. veebruaril ENSV ülemnõukogu valimistele", kukkus Kõne-Kusti ohjeldamatult mölisema ja jahvatas küll ülemnõukogu saadikukandidaatidest, küll ülemnõukogu töö korraldusest, küll valimistest nüüd ja varem.

Juba esimese peatuse ajal, kus seltskond oli oma rinnale kinnitatud loosungi ära näidanud, kukkus Kõne-Kusti ohjeldamatult mölisema.

Majaperemees kiitis valimisplära kuulates ja piipu luristades: "Einoh! Selle poisi kooliraha pole kaduma läinud. Justament."

Esimeses majas kulus tund ja 20 minutit, mis tähendas, et 400 inimese agiteerimisest tõotab saada suur probleem. Edasi piirdusid posid sellega, et suusatasid majast majja ja karjusid lihtsalt ""Kõik 12. veebruaril ENSV ülemnõukogu valimistele" – ning lendasid kiirelt edasi.

Rannapi loo moraal oli selles, et direktor sai valele ikkagi jälile, aga kuna kutid lubasid hoolsalt hommikust õhtuni agiteerides mööda rajooni suusatada, siis nad karistada ei saanud.

Neile muudkui räägiti: "Ega siin majas oleks niigi valimiste päeva unustatud, aga eks ta nüüd seisa veel paremini meeles."

Meie kandidaadid on ilmselt kõik Rannapit lugenud, selge see. Valimisnädalal suusatatakse mööda kodumaad ringi ennast, jõudu ja tervet mõistust säästmata.

Tõsi, kedagi meie tänastel kandidaatidel karta pole, aga ikkagi meenutab toimuv Rannapi lugu "Agitbrigaad suuskadel", mis kõigile rajoonielanikele valimissõnumi koju kätte tõi.