ELU25 Juku-Kalle Raid: Rahvusvaheliste õiguste järgi võiksid Eesti ja Soome soome lahe koridori Venele sulgeda (2)

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, riigikogu väliskomisjoni liige
Uuendatud 25. mai 2024, 00:06
Copy
Juku-Kalle Raid Murrus Kaitseliidu õppustel
Juku-Kalle Raid Murrus Kaitseliidu õppustel Foto: arhiiv

Venemaa möllab merepiiriga Soome, Leedu ja Poola lähistel, aga koristas ära ka talle "mitte sobivad" piiripoid Narva jõelt. See on üks õpetlik, aga väga pika ajaloo ning üsna morni tulevikuga lugu, kui me üldse ei reageeri, kirjutab Juku-Kalle Raid. Tegelikult saaks rahvusvaheliste õiguste järgi suurendada merepiiri Soome ja Eesti korraga ning sulgeda soome lahe. Venemaaga ON vaja sõidelda läbi rahvusvahelise õiguse. Kuni see kehtib. Vastasel korral surume me kõik ühel päeval teineteisel kätt ja ütleme – nägemist, tore oli see üürike vabadus.

Igal mereäärsel riigil on õigus deklareerida oma territooriumiks 12 miili laiune riba, mida mõõdetakse selle riigi lihtsustatud kaldajoonest (nn baasjoonest). Nendes kohtades, kus kahe mereäärse riigi kallaste vahekaugus on vähem kui 24 miili – nii, nagu see on mitmel pool Soome ja Eesti vahel – võib riik deklareerida oma territooriumiks mere kuni nende kahe riigi vahelise keskjooneni, nn mediaanini. Sellest teemast oleme rääkinud ajakirjanduses alates 1994. aastast. Aga Soome ja Eesti loobusid oma seaduslikust vahendist, mis maksab praegu rajult kätte. 

Soome ja Eesti loobuvad

Piiriloomest tean ma mõndagi. Kõik eeloodu alustub Soome Vabariigi ja NSV Liidu (st Eesti NSV) ja hiljem – Soome Vabariigi ja Eesti Vabariigi lepingu vahel kuni aastani 1993. Mil mingil hetkel otsustasid kaks riiki, Soome ja Eesti, “tõmmata” oma territooriumi “tagasi” – 3 miili võrra keskjoonest, tekitades eneste vahele 6-miililise vabamere koridori.

Vaadates tänast olukorda, tuletan meelde: Eesti ja Soome võimalus on siiani laiendada rahvusvaheliste õiguste järgi oma merepiiri meie ja Soome vahelise keskjooneni.

Minu mälu järgi kiskusid selle võimaluse ning teema eriti tugevalt lauale Igor Gräzin ja Hardo Aasmäe aastal 2007. Ja mu mälu ei eksi.

Igal mereäärsel riigil on õigus deklareerida oma territooriumiks 12 miili laiune riba, mida mõõdetakse selle riigi lihtsustatud kaldajoonest.

Kordame. Laias laastus käivad asjad rahvusvahelises mereõiguses nõnda (Seda sätestab ÜRO 1982. aasta Merekonventsioon), igale inimesele kättesaadav dokument, vaevutagu vaid seirama:

igal mereäärsel riigil on õigus deklareerida oma territooriumiks 12 miili laiune riba, mida mõõdetakse selle riigi lihtsustatud kaldajoonest (nn baasjoonest). (Art 3)

Nendes kohtades, kus kahe mereäärse riigi kallaste vahekaugus on vähem kui 24 miili – nii, nagu see on mitmel pool Soome ja Eesti vahel – võib riik deklareerida oma territooriumiks mere kuni nende kahe riigi vahelise keskjooneni, nn mediaanini. (Konventsiooni art 15)

Oluline on teada: mere-territooriume kehtestatakse nimetatud ulatustes ühepoolses korras, riikide tahteavaldusena ja selleks pole vaja pidada mitte mingisuguseid läbirääkimisi ega küsida kelleltki miskit luba.

Piiriküsimus
Piiriküsimus Foto: Postimees 2005

Venemaa ei "küsinud" midagi

Sel hetkel, aastal 1993, arvasid päris mitmed poliitikud, et piiri "tagasi tõmmates" anname me Venemaale kontrollimatu võimaluse soome lahes tegutseda.

Miks ülldse tagasi tõmbamine vajalik oli – seda ei tea praegustest aparaaditöötajatest ilmselt keegi, või kui teavad, siis ei räägi.

Pangem tähele:

a) Venemaa seda “läbipääsu” ei küsinud (sest lihtsalt normaalne, rahumeelne läbisõit ilma mistahes sigatsemisteta oli tal õiguse järgi niigi olemas – Konventsiooni art 17);

b) miskit seletust Eesti territooriumist loobumisele pole asjaosalised andnud ja

c) ei Eesti ega Soome pole selle priitahtliku loovutuse eest mitte kunagi mitte midagi vastu saanud.

Dokumendiks, milles nimetatud loovutus tehti (ja mis hiljem fikseeriti ka mitmes järgnevas aktis) oli Eesti ja Soome vahel sõlmitud leping, mis vormistati 4. mail 1994. aastal riikidevahelise nootide vahetusena. St ilma selleta, et vastav territooriumi muutus oleks läbinud Riigikogu hääletuse, nagu seda nõuab EV Põhiseaduse § 121 (“Riigikogu ratifitseerib? Eesti Vabariigi lepingud, mis muudavad riigipiire”).

Ränk vastuolu

Tsiteerime. Tartu Ülikooli õigusinstituudi direktori, mereõiguse professori Heiki Lindpere sõnul ei peaks Eesti oma merepiiri Soome lahe keskele nihutama mitte vastuseisuks Saksa-Vene gaasijuhtmele, vaid riigi julgeoleku pärast. See lugu ilmus Postimehes aastal 2005.

Igor Gräzin meenutas koos Aasmäega toona – tegime sellest sedastusest mõnedki artiklid ning saated nii ERR-is, Postimehes kui ka raadios, kogu tekst on alles –: "Hullemgi veel: nimetatud noodis eneses on sõnastatud ränk loogiline vastuolu. Väidetakse, et kui piir jääks endiseks (st Soome ja Eesti merepiirid puutuksid kokku), “sulguks rahvusvaheline laevasõidutee Soome lahel täielikult” (juriidiliselt jabur väide!, läbi Taani ja Türgi väinade, Gibraltari ja sadades kohtades üle maailma) sõidavad maailmalaevad sama vabalt nagu Nõukogude ajal läbi Soome lahe).

Tegemist oli Eesti selja taga loodud gaasitoru-projektiga Venemaalt Saksamaale, mille ehitamise olid Putin ja Schröder omavahel otsustanud.

Kohe järgmises (!) lauses aga seatakse eesmärgiks “vaba läbipääsu alalhoidmine Soome lahes”. Seega jäetakse kõrvale asjaolu, et mere “suletuse” ja “avatuse” vahepeale jääb veel terve spekter võimalusi, milles meri on avatud “osaliselt”, st mille puhul meres sõitmine, ehitamine ja majandamine on rannariigi poolt juriidiliselt kontrollitud ja reguleeritud ega saa kujuneda mistahes kolmanda riigi anarhia tallermaaks.

Tänane situatsioon on lausa ohtlik

Tänases situatsioonis tekitab ülaltoodu hulgaliselt küsimusi. Kas ülalnimetatud 3-miililine tsoon on meie majandusvöönd (nagu täna) või meie territoriaalmeri on oluline vahe (muuhulgas ka sõjaline), ja seda ta oli ka siis, kui igasugused Schröderid soomlaste abiga gaasitoru ehitasid.

Tegelikult ei märgatud midagi kunagi. Siis korraks märgati, kui hakkas jooksma sündmuste rida, mille vallandas Saksamaa endise Liidukantsleri Gerhard Schröderi töölepalkamine Venemaa sisulise valitsuse – gaasikontserni Gazprom teenistusse.

Niisiis – tegemist oli Eesti selja taga loodud gaasitoru-projektiga Venemaalt Saksamaale, mille ehitamise olid Putin ja Schröder omavahel otsustanud. Me oleme süüdi lauslolluses oma piiride koha pealt ja meie lauslollust on hästi ära tarvitatud.

Praegu oleme Narva jõe ja poide juures.

Kaevasin praegu üles kõik merepiiri ja konventsioone puudutavad dokumendid ning sedastan – Eestil ja Soomel on siiani õigus oma merepiiri laiendamiseks.

Kas see oleks hea mõte, seda ma öelda kohe ei oska, aga selle kaalutlemata jätmine paneb meid uuesti lolli olukorda.

Venemaaga ON vaja sõidelda läbi rahvusvahelise õiguse. Kuni see kehtib. Vastasel korral surume me kõik ühel päeval teineteisel kätt ja ütleme – nägemist, tore oli see üürike vabadus.

Tagasi üles