ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: venelased segavad internetti küll, aga Uusvada kultuurimaja sai piiri äärde püsti. VAATA VIDEOT!

Piiriäärset elu Setomaal segavad venkud, kes oma signaalimanipulatsiooniga kõiki raadio teel töötavaid asju härivad. Aga elu keeb ikkagi. Uusvada küla- ja kultuurimaja sai püsti, kirjutab Juku-Kalle Raid. Lisatud meeleolukas video.

Uusvada küla asub Eesti kagupiiril, Venemaale on siit kiviga visata, kui keegi jõuab kilomeetripikkuse kiviviske teha. Küla on pea tuhat aastat vana ja väga pisike. Ometi elavad just selles külas inimesed, kelle juhtmõtteks on sellest külast teha avalik kultuuriküla. Siin elab muude kaunishingede hulgas ka Setomaa sootska Rein Järvelill. Kultuurimaja taastamine on kestnud pea 5 aastat, kõikvõimalike entusiastide ja annetajate ja sõprade abiga on maja nagu vaja.

Maja ehitati 60 aastat tagasi, aga kolhoosiaja lõpul lagunes see kätte ära. Nüüd on maja uuesti taastatud ja sisse õnnistatud.

Aga seto arhitektuuril võiks samuti väheke peatuda.

Esimesed kirjapanekud seto arhitektuurist on põgusad ja jäävad alles paari aastasaja taha. Arvatavalt esimesed kirjalikud materjalid on toodud Chr. H. J. Schlegeli 10-köitelise reisikirja „Reise über Oberund, Nieder-Sachsen und die Ostsee nach Estland im Jahre 178*, 1801, 1807, 1815 und 1830” kuuendas köites, mis kajastab huvitavat reisi Pihkva kubermangus Irboska ja Petseri vahelisel seto asualal asuvasse S*** (arvatavasti Zalesja) mõisa juunis– juulis 1815. Seal märgib Chr. H. J. Schlegel, et seto külad on pisikesed, mitmes vaid 5-10 meeshinge. Elamud ja kõrvalhooned on eesti kombe kohaselt paigutatud ebareeglipäraselt, mitte ühte tänavasse nagu puhtvene külades. Hoonete kõrval on väike juurviljaaed ja kartulipeenrad. Kõike ümbritseb tara (Schlegel 1831: 116–119, 127–128). Enamasti on külas ühissaun, kuid mõnel perel on saun ka omaette.

Seejärel tuleb kirjalikes allikates sel teemal tükk tühja maad (või pole see uurijatele teada), kuni Setomaa vastu hakkab huvi tundma suurmeister Jakob Hurt. Kes peamiselt uuris ja talletas küll setode suulist pärimust, uuris rahvastiku paiknemist ja koostas nende põhjal setode asualade kaarte. Siiski peale selle tõi ta oma ülevaadetes ära ka setode materiaalse kultuuri iseärasusi ja eripärasid – näiteks 1904. aastal Helsingis ilmunud teoses ,,Über die pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen“ toob ta muu jutu seas ära ka setode ehitiste iseloomulikud jooned. Nendeks on näiteks see, et eluhoone mõlemates otstes on elutare ja vahel eeskoda - seenine. Viimane olevat märksa suurem kui eeskojad mujal Läänemere maades ja tarvitatavat seda üldiselt kolikambrina ehk suve ajal ka magamiseks. Talvel on ta külm. Peale selle nimetab Hurt eluhoonet, millesse kuulub ainult üks elutare ja selle ees seenine. Harva tulevat ette rehetubasid elutubadena. Rehi ja saun on mõlemad tavalisesti eluhoonest eraldi ja sellest eemal. Väikestel ja jõuetumail perekondadel on sagedasti ühised rehed ja saunad. Tare põranda alla tehakse kelder. Eluhoone vastu ja neljanurgelise hoovi teisel küljel asuvad väikesed hooned, nagu aidad, tallid ja küünid. Hoov olevat harilikult suurem ja erihooned kaugemal üksteisest kui venelastel.

Setode majaehitamisest on pikalt kirjutanud ka sootska Ahto Raudoja.

Uusvada kultuuriküla uus lipp – kultuurimaja! – lehvib ning just need on kohad, kus saab alguse ääremaade uus hingamine.

Keda teema huvitab ja kes õla alla tahavad panna, vaadaku lähemalt

www.uusvada.ee

[e-mail]