ELU25 ⟩ Kurt Walter jr: olümpiavorm, mis muutis kogu Eesti rahva moekunstnikeks

Kohe, kui eestlased Reet Ausi disainitud rõivaid nägid, muutusid nad kõik kohe hulludeks moespetsialistideks. Foto: arhiiv

Enneolematu Gelepegose riigi kodanik Kurt Walter jr. uurib asja. Kuidas suutis Reet Ausi disainitud kepsakas olümpiavorm muuta suure osa eestlastest moegurudeks ja absoluutseteks selle ala spetsialistideks?

Kord elas väikeses riigis rahvas, kes kippus iga pisiasja pärast riidu minema. Nende kirglikkus pidevalt vaielda kippus sihti silmist kaotama.

Ühel päeval toimus suur spordivõistlus, mis pidi sümboliseerima ka väikese riigi ühtsust, kuid muutus hoopis lahkhelide algeks, kui platsile astusid selle riigi sportlased.

"Need riided ei sobi meie kultuuripärandiga! Kuidas saab meie auväärsed sportlased kanda midagi nii maitsetut?"

Sportlaste riietus oli midagi enneolematut.

Rõivaste materjal oli uuenduslik, valmistatud 100% taaskasutatud plastikpudelitest, mille sportlased isiklikult olid kogukonna prügikastidest korjanud. Ülerõivaste disainer oli riietusele lisanud minimalistlikke pilte vabadusest ja linnulennuteest. See kombinatsioon pidi sümboliseerima jätkusuutlikkust ja kaasaegsust, kuid selle asemel sütitas see elava arutelu.

Esimesed, keda võiks nimetada "Traditsionalistideks", pidasid riietust täielikuks pühaduseteotuseks. "Need riided ei sobi meie kultuuripärandiga! Kuidas saab meie auväärsed sportlased kanda midagi nii maitsetut?" pärisid nad pahameelega. "See ei ole midagi muud kui kaasaegne orjarüü!"

Nende silmis oli sportlaste riietus alandav ja ajalooliselt sobimatu, meenutades neile tumedamaid aegu, kui inimesi sunniti kandma, mis ette antud või ette juhtus.

Teisalt olid "Uuendajad", kes nägid sportlaste riietuses progressiivsust ja innovatsiooni. Nad aplodeerisid materjalide taaskasutusele ja disainile, mis tõstis esile keskkonnateadlikkust.

"See on spordirõivaste tulevik!" hüüatasid nad entusiastlikult. "Sportlased ei ole lihtsalt sportlased, vaid ka keskkonnasäästlikkuse saadikud! See on sportlik revolutsioon - sportlane mitte ainult ei võistle, vaid teeb seda säästvalt," kuulutasid nad.

Arutelu paisus selliseks, et kohalikes lehtedes ja portaalides korraldati võidu küsitlusi, et teada saada, kumb vaade on populaarsem. Kommentaarium muutus lahinguväljaks, kus mõlemad pooled heitsid teineteisele ette nii maitsetust, ajalootundmatust kui ka progressi pelgamist.

Teisalt olid "Uuendajad", kes nägid sportlaste riietuses progressiivsust ja innovatsiooni.

Lõpuks, peale pikki vaidlusi ja terve riigi kaasamist, jõudis rahvas järeldusele, et ehk polegi riietuse vaidlustamine nii oluline. Sportlased, kes oli seni vaikselt treeninud ja võistlusteks valmistunud, astusid lõpuks avalikkuse ette ning ütlesid: "Kas te tõesti arvate, et meie püksid ja sokid on kõige tähtsam asi siin? Võiksite pigem vaadata, kuidas me võistleme!"

Ja tõepoolest, kui sportlased stardipakult minema sööstsid, jäid nii “Traditsionalistid” kui “Uuendajad” vaikseks, imetledes sportlaste kiirust ja osavust, mis tõestas, et tegelikult ei määra riietus seda, kes sa oled või kui hästi sa midagi teed.

Niisiis vaibus vaidlus riiete üle, kuid kogemus jättis kogukonnale olulise õppetunni: mõnikord on targem keskenduda tegudele, mitte rõivastele. Sportlane on niikuinii pärast igat võistlust "alasti", olgu see siis au või häbiga. Kasvõi duši all.