Bruce Springsteen “Working On A Dream”

Bruce Springsteen “Working On A Dream”. Foto: Plaadi esikaas

Bruce The Boss on punane joon, mis kaude ja otse läbib kogu ameerika rokenrolli. Kui ta 70ndate alul tuli, mõjutus ta bluusist, gospelist, kantrist, rnb'st, rokabillist, bluegrass'ist, folgist. Tema muusikast kostis läbi roki eel- ja ajalugu Hank Williamsist ja Robert Johnsonist Jerry Lee Lewise ja Chuck Berry kaudu Dylani ja Crosby, tills, Nash & Youngini. Tema miks nendest allikatest oli ühtaegu robustne ja peen, tolmune ja uudne.

Kohe Bruce'i esimene album, "Greetings From Astbury Park, NJ" (1973) on meistriteos, mis liitis habemega rokenrolli ja tollal värske lähenemise americana'le. Bruce ei lisanud juurtemuusikale mitte mingit imet - ta on alati olnud pigem konservatiiv, masside eestkõneleja, töölisklassi oma poiss ja maatüdrukute südametemurdja, lihtsa inimese südametunnistus -, aga tema esituses sai americana uued toonid, võtame näiteks albumi "Nebraska" (1982).

Toonid väljendusid eelkõige mängulisuses, meeleoludes, õigupoolest lihtsalt lookirjutamise andekuses. Bruce tegutseb teatud piires, ta ei teeks Neil Youngi kombel elektroonika- või džässialbumeid, aga neis enda seatud raames on ta vaba ja kammitsemata nagu americana vaim, ning oma eakaaslaste-amerikanistide John Prine'i või Joe Ely kõrval kõlas Bruce ikka ülimalt novaatorlikult.

Kuigi Bruce'i teatakse esmalt ikka rokkimas oma superalbumi "Born In The USA" (1984) hittidega "Born In The USA" ja "Dancing In The Dark", on tal ka märksa mõtlikumaid albumeid, nagu "Darkness On The Edge Of Town" (1978) või "The Ghost Of Tom Joad" (1995).

The Bossita poleks sellisel kujul The Hold Steadyt, Bright Eyesi, Drive-By-Truckersit, White Denimit, tänapäevast USA mussi, mis süstib juurterokki uut särtsu.

Midagi Bruce'is on, kas see on ehedus või osav näitlejaanne, kes seda siit kauge maa tagant teab, aga tema muusika on päris. Põhimõtteliselt on klassika ainus tunnus see, et see ei aegu, ja Springsteeni juurde jõuavad varem või hiljem kõik, kes muusikat kuulavad. Ma ise jõudsin, muide, suht hilja, sest noorena pidasin seda pässide muusikaks, ja eks nüüd mu nooremad sõbrad vahel naeravad mu Springsteeni-vaimustuse üle, normaalne ongi.

Juba teist albumit järjest teeb Bruce meloodilist, orkest-raalset, hingestatud Suurt Rokki, mis sobiks sama hästi staadionile ja kirikusse. Bruce'i 15. album "Working On A Dream" on murdja, umbes nagu sirge Arcade Fire, aga nukrat eufooriat on tänavu 60seks saavas Bruce'is rohkemgi.

Lood "Outlaw Pete", "My Lucky Day", "This Life", "Kingdom Of Days" nõretavad jõulises helikeeles esitatud tunnetest, aga kes veel võiks endale lubada piiritut sentimentaalsust, muutumata imalaks, kui mitte Springsteen.

Soovitan Springsteeni võimalusel osta CD-dena (või vinüülidena), Springsteen on jääv väärtus. Hemingwayd me ju ka ei loe peldikupaberirullile prindituna.