Bruce The Boss on punane joon, mis kaude ja otse läbib kogu ameerika rokenrolli. Kui ta 70ndate alul tuli, mõjutus ta bluusist, gospelist, kantrist, rnb'st, rokabillist, bluegrass'ist, folgist. Tema muusikast kostis läbi roki eel- ja ajalugu Hank Williamsist ja Robert Johnsonist Jerry Lee Lewise ja Chuck Berry kaudu Dylani ja Crosby, tills, Nash & Youngini. Tema miks nendest allikatest oli ühtaegu robustne ja peen, tolmune ja uudne.
Kohe Bruce'i esimene album, "Greetings From Astbury Park, NJ" (1973) on meistriteos, mis liitis habemega rokenrolli ja tollal värske lähenemise americana'le. Bruce ei lisanud juurtemuusikale mitte mingit imet - ta on alati olnud pigem konservatiiv, masside eestkõneleja, töölisklassi oma poiss ja maatüdrukute südametemurdja, lihtsa inimese südametunnistus -, aga tema esituses sai americana uued toonid, võtame näiteks albumi "Nebraska" (1982).
Toonid väljendusid eelkõige mängulisuses, meeleoludes, õigupoolest lihtsalt lookirjutamise andekuses. Bruce tegutseb teatud piires, ta ei teeks Neil Youngi kombel elektroonika- või džässialbumeid, aga neis enda seatud raames on ta vaba ja kammitsemata nagu americana vaim, ning oma eakaaslaste-amerikanistide John Prine'i või Joe Ely kõrval kõlas Bruce ikka ülimalt novaatorlikult.