ELU25 Rene Satsi: budistlikud tuuled riigikogus ehk kuidas teha selfit Tiibeti presidendiga (1)

Rene Satsi
, Rändur, giid ja kuulehe KesKus kirjutaja
Copy
Vasakult dalai-laama eriesindaja Sonam Tsering Frasi, Tiibeti president Penpa Tsering, Roy Strider, Juku-Kalle Raid Pika Hermani tornis Tiibeti lipuga.
Vasakult dalai-laama eriesindaja Sonam Tsering Frasi, Tiibeti president Penpa Tsering, Roy Strider, Juku-Kalle Raid Pika Hermani tornis Tiibeti lipuga. Foto: Tiibeti toetusrühma arhiiv

Riigikogu liikmed teevad 22-29. aprillil visiidi Indiasse, Dharhamshalasse, et külastada Tiibeti eksiilvalitsust, presidenti, ministreid ja dalai-laamat. Tiibeti toetusrühma esimees Juku-Kalle Raidi kutsel käis enne seda Eestis Tiibeti president. Alljärgnev on Rene Satsi reportaaž sellest, kuidas Tiibeti eksiilvalitsuse president Penpa Tsering ja dalai-laama eriesindaja Sonam Tsering Frasi oma kaaskonnaga Eesti parlamendis käisid.

“Kui pole valgust, pole varju, millest üle hüpata,” huilgas Lauri Saatpalu hetk tagasi raadiost.

Kujutame korraks ette nii, et Hiina on pimedus ja seega ka vari, ning valguse juurde jõuame oma jutuga ka pea.

Riigikogu valvelauas küsitakse passi.

Juku-Kalle külaline!” teatan mütsi silmilt kiskudes.

Politseiniku huul tuksatab. Võtab dokumendi. “Kui öeldakse, et tullakse Juku-Kalle juurde, siis muigate?” aitan sõbralikult.

“Üldsegi mitte,” muigab ametnik.

Esiteks

Juku-Kalle Raid, kes on kehastunud Tiibeti toetusrühma esimeheks, laseb mind majja sisse. Kohe minu järel ruttab Roy Strideri juhtimisel kohale ka kamp väliskülalisi, kes kehastuvad Tiibeti õiguste eest kõnelevaks delegatsiooniks ja kelle pärast oma kondid siia asutusse olen vedanud.

Riigikogu konverentsisaalis toimub Tiibeti-teemaline kuulamine.

Ja küll see võib Hiina organid alles marru ajada, mõtlen.

Tiibet on okupeeritud ala ja konflikt seal on rahvusvaheline konflikt, mitte Hiina siseasi.

Neid ajab ju pühasse raevu kõik, mis punadiktaatorliku suurriigi narratiiviga paralleelselt sörki ei jookse. Kujutan ette, et ekstra närvi ajab hiina ketse see, et muidu nii rahumeelne Tiibeti löögirühm on enesega Eesti Riigikokku läbi valvsate turvaväravate sisse smuugeldanud ka relva – pesuehtsa hiina professori Lau Hong-Shiangi, kes tutvustab ennast niimoodi: “Ma olen päris hiinlane. Professor.”

Ta kummardab kergelt ja aupaklikult igal võimalusel.

Juku-Kalle avaldab sosistades arvamust, et auväärne professor ei saa täpselt aru, kus riigis ta viibib. Sellest pole midagi. Aru näitab professor Lau Hong-Shiang üles hoopis sellega, et laseb konverentsisaalis peatselt kuuldavale pika ja põhjaliku loengu sellest, kuidas tuginedes uurimustöös ainult Hiinamaa omadele allikatele, saab professori meelest kindlalt väita, et läbi jonnakalt kauakestvate dünastiate ei ole Tiibet kunagi Hiinale kuulunud. Vastupidiselt tõele, mida raiub nagu nüri nuga läbi leiva HKP – Hiina kommunistlik partei.

Teiseks

Professoril on kaasas tema proua, kes filmib kõike enda ümber toimuvat telefoniga, keerutades seda kiirete liigutuste saatel ühte ja teistpidi. Hiljem kodus hakkab tema reportaaži vaatavatel sõbrannadel pea raudselt ringi käima.

Samamoodi nagu hakkab pea ringi käima, kui uurida lähemalt, mis toimub kaugel kõrgendikul – Tiibetis.

USA mõttekoda Freedom House on viimased kuus aastat järjest asetanud Tiibeti kodanikuõiguste ja poliitilise vabaduse poolest maailma halvimate sekka. Sellega nalja ei ole. Delegatsiooniga on kaasas rahvusvahelise õiguse spetsialist, doktor Michael van Walt van Praag, kes peagi peab saalis puldist kõne just sellel teemal, et Tiibeti olukorraga nalja ei ole.

“Tiibet on okupeeritud ala ja konflikt seal on rahvusvaheline konflikt, mitte Hiina siseasi,” selgitab Michael ja lisab, et Tiibet on samas staatuses nagu kunagi oli Eesti, olles nõukogude okupatsiooni all.

“See, et Eesti nii pikalt okupeeritud oli, ei tähenda seda, et aeg oleks okupatsiooni legitiimseks muutnud,” on ta kindel.

Noogutame tunnustavalt.

Kolmandaks

Nagu Lewise ja Clarkiga käis ohtlikul ekspeditsioonil kaasas Sacagawea, liigub dalai-laama eriesindaja hr. Sonam Tsering Frasi ja Tiibeti presidendi (ehk Sikyongi), härra Penpa Tsering taga kuulekalt ka tiibetlasest pressisekretär.

Uurin mehe käest vaikselt, mida viimane tunneb, kui Tiibeti peale mõtleb ja siin seina peal meie poolt üles riputatud Tiibeti lippu vaatab.

“Tahaksin sinna kunagi minna,” ohkab ta.

“Oled käinud?”

Pearaputus.

“Arvad, et kunagi lähed?”

Õlakehitus – pigem sellise lootusetu tooniga.

Uurin meelega naiivselt: “Kas siis, kui sinna peaksid sattuma, juhtuks sinuga midagi halba?”

“Jah, muidugi!”

“Mis see täpsemalt olla võiks?”

“Ei, tea. Vangla…”

Küsin otsekoheselt: “Kas Hiina valitsus võiks lasta su lausa mõrvata?”

Mees ei kõhkle: “Seda väga ei usu. Aga ma ei kavatse omal nahal ka teada saada, kas mul on õigus või mitte.”

Neljandaks

Järgmiseks leitakse sobiv koht, et kohtuda Lauri Hussariga. Surutakse seistes kätt, vahetatakse viisakusi, sumisetakse, aga pilti palub Hussar mitte teha. Ei teagi, miks.

Miks?

Juku-Kallegi kehitab õlgu. Ma ei lähe seletust küsima, teen aupaklikult pilti eemalt ja salaja. Pildi peale jääb tiibetlaste seltskonnast kiiruga mööduva Varro Vooglaiu kukal. Tema juba väliskülalistele tere ütlema ei kipu.

See, et Tiibeti eksiilvalitsus Eestis parlamendis oma asja ajab, on ju Euroopa mõttes küllaltki haruldane.

See, et Tiibeti eksiilvalitsus Eestis parlamendis oma asja ajab, on ju Euroopa mõttes küllaltki haruldane. Euroopa riigid Hiina virila reaktsiooni kartuses selliste külaskäikudega üldiselt eriti tegeleda ei soovi. Soe tunne tekib sisse teadmisest, et meie väliskomisjoni liikmetel on selgroogu vabaduse eest võitlejaid külla kutsuda ja nii mõnelgi parlamendiliikmel ka julgust neid inimesi ära kuulata.

Viiendaks

Programm on tihe. Surume ennast nüüd kõik koos Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni kabinetti, kes naeratab nagu emamesilane – soojalt ja sõbralikult. Surutakse jällegi vastastikku kätt ja nenditakse, et maailmas valitseb hetkel üks kohutav ebastabiilsus.

Riigikogu saal on järgmine vaatamisväärsus. Koht, kus keegi kunagi ei karju ja kus tehakse tõsist tööd ning juhitakse Eesti riiki kindlakäeliselt õiges suunas. Grupipilt spiikri tooli taga on sellises väärikas kantsis kohustuslik. Juku kutsub lahkelt kõiki üles spiikri tooli vedrustust proovima.

“Istuge!” julgustab ta.

Keegi ei söanda, ainult professor Lau Hong-Shiangi proua küsib ettevaatlikult, et kas tema tohiks sellest üleskutsest ehk kinni võtta.

Uurib lausa arglikult.

“Meil võivad naised Eestis istuda, kus tahavad!” põrutab Juku-Kalle ja proua teeb suured silmad:

“Kas tõesti?”

“Jah, tõesti!” kinnitab Juku ning proua istub.

Istub mõnuga ja mõnda aega.

Kuuendaks

Seltskonda kisub juba puhvetisse – see on ju inimlik nii pika käimise peale pikkades Riigikogu koridorides –, aga siiski on veel üks koht, kuhu tuleb ronida, enne kui võileiba ja kohvi saab. Turnida tuleb nüüd Toompea linnuse edelatorni. Tuntud ka nime järgi Pikk Hermann.

“232 trepiastet,” ohkab keegi teadjam.

Libiseme üle hoovi, rinnatame kõik 232 külma kivist trepiastet ning Juku võtab tippu jõudes põuest välja täissuuruses Tiibeti lipu. Seda hoitakse nüüd sümboolselt mõnda aega näppude vahel tuules ja külmas lehvimas. Eks igalühel tekib peas sellega seoses mõtteid. Mõtteid vabadusest.

Mina mõtlen peale vabaduse veel sellest, et mul on kohutavalt külm, kuna jope jäi garderoobi.

Tornist ettevaatlikult alla tulles on kõigil külm.

“Siin võib jalad murda,” ütleb keegi.

“Siin võib kõik murda,” täiendab keegi teine veel eesti keeles lõbusalt mu selja taga.

“Mina käisin eelmine kord suvel, suvel oli parem, “ märgib üks delegatsiooni liige ausalt ja tõmbab ninaga.

Tiibeti sõdalased, vabandust sõnalased, ei viibi Eestis mitte esimene kord! Ja see on väga hea. Iga okas loeb. Hea, et mitte lihtsalt üks kord ei ole keegi napsuse peaga julgust kokku võtnud, et Hiinale ninanipsu anda. Isegi auväärne gjälva rinpotše – dalai-laama ise, on meie Riigikogu koridore oma kohalolekuga õnnistanud. Me ju püüame Tiibeti murega samastuda. Ja eks see tuleb Eesti ajalugu arvesse võttes ka välja.

“Ka teie naaber on… pehmelt öeldes… imelik,” oli dalai-laama eriesindaja ennist Mihkelsonile öelnud.

Seitsmendaks

Nüüd on kõnede kord. Paar tundi läheb ära. Kuulajaid on palju, alustab Tema Ekstsellents härra Penpa Tsering. Temast sai Tiibeti kõrgeim poliitiline juht Sikyong mais 2021. Alates ametisse asumisest on mees palavikuliselt püüdnud teha koostööd valitsustega, meediaga ja akadeemiliste ringkondadega, et saavutada Tiibeti ajalooliselt iseseiseva staatuse tunnustamine, mis oleks Tiibeti-Hiina rahuläbirääkimistel hädavajalik nagu habe jõuluvana lõual.

Eesti parlamendisaadikute ja ajakirjanike ette astumine on üks väike etapp sellel (kohutavalt) pikal teel. Kohe minnakse siit edasi Soome, siis Lätti ja siis sealt edasi…

Ettekanded lõppevad. Neid oli kokku neli. Emailist loetakse ette ka Mart Laari toetavad sõnad. Ta on alati olnud Tiibeti sõber.

Juku-Kalle viib seltskonna Hiiu BBQ Pufetisse õhtust sööma ja ebaametlik olema. Lähen koju lugu kirjutama, kuid saadan varsti sõnumi Tiit Pruulile (kes on delegatsioonile omalt poolt saatnud kingituseks raamatuid “ Laama ja Linnart”), et võiksime hiljem minna õhtusöögile, kus ka Pruuli saaks kõrgetele külalistele austust avaldada.

Täna Tiit ei saa, kuid mainib, et tema unistus on Tiibeti presidendiga kätt suruda. Satun segadusse – ma ei olnud aru saanud, et valitsusjuhile omistatakse ka presidendi tiitel. Olin selle mehega koos mitu nalja vahetanud.

Rene Satsi koos Tiibeti presidendiga Hiiu BBQ Puhfetis
Rene Satsi koos Tiibeti presidendiga Hiiu BBQ Puhfetis Foto: Selhvi

Kaheksandaks

Kihutan koosviibimisele, sest nüüd on minu jaoks sümboolselt tähtis suruda teadlikult kätt just Tiibeti presidendiga. Leian seltskonna üles ning saan võimaluse mõnda aega delegatsiooni liikmetega vabamas vormis rääkida.

Kunagi see hetk siiski peab saabuma, kui valitsused just Hiina narratiiviga liialt kaasa ei lähe ning tunnistavad Tiibeti õigust olla sõltumatu riik.

Üks mure- ja jutupunktidest on see, et mis saab siis, kui praegune dalai-laama lahkub oma maisest kehast. Hiina on viidanud, et reinkarnatsioon võiks toimuda puna-Hiina pinnal. Eks nad pusivad plaani. Nimelt, kui eelmine dalai-laama sureb, usutakse, et tema hing taaskehastub uues kehas.

Otsingute alustamiseks koguneb Tiibeti valitsusasutuste, kõrgeimate vaimsete juhtide ja Tiibeti budismi kloostrite esindajatest koosnev komitee. Ma loodan, et järgmine dalai-laama leitakse pigem Munalaskmelt kui Hiinast.

Tema Ekstsellents hr. Penpa Tsering muigab selle üle, et ma ei teadnud, et ta on president ning loome koos kõige viletsama kunstiteose – baariselfi. Nüüd on mul selfi võimsa ja auväärt mehega – Tiibeti presidendiga. Pubis.

Üheksandaks

Käsil on Tiibetiga seotud USA Kongressi seaduseelnõu, mille vastuvõtmisel on kindlasti suur rahvusvaheline mõju, aga kas Tiibet suudab päriselt kunagi Hiina varjust üle hüpata? Lähitulevikult me seda seda loota ei saa, ütleb mõistus. Kui kaugel on aga see helge tulevik, kui saabub valguse võit ja taganeb hämarik? Kunagi see hetk siiski peab saabuma, kui valitsused just Hiina narratiiviga liialt kaasa ei lähe ning tunnistavad Tiibeti õigust olla sõltumatu riik. Ka Eesti suutis varjust üle hüpata, kuigi see võis kaua aega päris lootusetu üritus näida. Täna ja hetkel on aga hoopis pakilisem küsimus see, kas tähistada kuidagi seda Hiina draakoni aastat või mitte.

... ja päev hiljem

25.01.2024 kell 23.39 avaldas Hiina suursaatkond Tallinnas läbi Twitteri (uue nimega X) vihased punklaulu sõnad: Niinimetatud "Tiibeti eksiilvalitsus" on läbi ja lõhki separatistlik poliitiline rühmitus ja ebaseaduslik organisatsioon, mis rikub täielikult Hiina põhiseadust ja seadusi. Seda ei tunnusta ükski riik maailmas. Hiina on kindlalt vastu igasugusele kontaktile mis tahes riigi ja selle organisatsiooni vahel mis tahes põhjusel. Hiina kutsub Eesti asjaosalisi üles austama Hiina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, mitte sekkuma Tiibetiga seotud küsimuste ettekäändel Hiina siseasjadesse ning vältima Hiina-Eesti suhete terve arengu katkemist. Hiina võtab kasutusele vajalikud meetmed, et kindlalt kaitsta oma suveräänsust, julgeolekut ja territoriaalset terviklikkust. (Põmm-põmm-koll-koll taovad Tiibeti trummid).

Tagasi üles