ELU25 Igor Gräzin: Milleks seltsimees Stalinile Eesti? (1)

Igor Gräzin
, KesKus, kolumnist
Copy
Igor Gräzin
Igor Gräzin Foto: Tairo Lutter

Kas pole imelik, et teades raudkindlalt seda, millal NSV Liit okupeeris Eesti, küsime me nii harva – miks ta seda tegi. Ja kui küsimegi, siis saame vastused, mida ei saa võtta tõsiselt. Igor Gräzin usub, et vastuse annab ta isa sõbra Viktor Suvorovi raamat "M-päev", mis ilmus ligi 20 aastat tagasi.

Eesti okupeerimiseks pidid olema põhjused, kusjuures Stalini tuju ei tule arvesse – Stalin ei olnud ei tujukas ega ka avantüristlik inimene. Vahetult Lenini-ajastule järgnenud totruse – 1924.a. 1. detsembri mässukatse korraldasid pigem Komintern ja Zinovjev (koos pooletoobiste seiklejatega – Tummeltau, Vakmann, Anvelt jne) ja kui Stalin ühel ettevalmistaval koosolekul korra ka osales, oli ta seal vait.

Seega siis: abstraktne soov suurendada NSV Liidu territooriumit mõnesaja kilomeetri laiuselt ja paari „vennaliku liiduvabariigi“ loomisega ei tule põhjusena kõne alla. Mingeid maavarasid siit võtta polnud, Eesti 1940. aasta raua- ja palgivabrikud ei suutnud lisada midagi ei Siberile ega gigantsetele tööstustele Uraalides, Krasnojarskis, Nizhni Tagilis, Komsomolskis, Leningradis. Tallinna „Dvigateli“ või „Volta“ tootmisvõimsused andsid välja Leningradi Traktoritehase või Elektrosila ühe tsehhi toomisvõimsuse poole tööpäeva jooksul.

Miks Stalin vallutas Eesti ja miks oli talle tegelikult ükskõik, kes kohalikest boheemlastest või vangla-kriminaalidest siin võimule saab?

Põllumajandus? Liha-, muna- ja või-eksport? Jah, muidugi – Venemaa suuresti nälgis, aga see oli teema, mis Stalinit lihtsalt ei huvitanud ja pealegi: kogu Baltikumi tootmismahud olid NSV Liidu 150-miljonilisele elanikkonnale nii väikesed, et nad asjade seisu poleks muutnud ka siis, kui Stalin oleks millegipärast otsustanud kõigi oma kaasmaalaste kõhud täis sööta. Muide – ta ei otsustanud ja laskis tervel linnal – Leningradil lihtsalt surnuks nälgida (Leningradi blokaadi murdmine polnuks soovi korral olnud Nõukogude Armeele eriliseks probleemiks kinnitasid mitmedki Wehrmacht’i juhid, näiteks Halder, Keitel).

Saiapätsi hakkimisest

Selleks, et saada vastus Eesti vaimse eksistentsi ja ajaloo-tunnetuse seisukohalt otsustavale küsimusele – miks Stalin vallutas Eesti ja miks oli talle tegelikult ükskõik, kes kohalikest boheemlastest või vangla-kriminaalidest siin alul võimule saab (konkreetsed kaadrivalikud tehti suhteliselt madalal tasemel, mistõttu ka EV juuni-juhid nii valutult kõik välja vahetati või tapeti) – tuleb meelde tuletada raamat, mille kirjutas endine NSVL spioon, Spetsnazi ohvitser ja tänagi Venemaal kahekordselt surmamõistetud Viktor Suvorov, kes peale kõige muu, on ka minu hea sõber läbi viimase 20 aasta paksu ja püdela. (Kui ükskord Lions’i klubi kohtumisel küsiti, et miks ma sala- ja vastuluure asju nii hästi tean, siis vastasin – „Vitja Suvorovi kool!“).

Raamatu pealkiri – „M-päev“ (eesti keeles – Tallinn, „Olion“, 1998.) Kahjuks on tõlge nigelavõitu ja kaotanud Suvorovi võrratu stiili (mis on kombinatsioon Turgenevi proosa-stiilist ja Putini-laadsest uulitsapoisi argoost), aga seda enam pöördub tähelepanu otsustavale sisule.

Põhjusel, milledest on Suvorov kirjutanud mujal (vt „Viimane vabariik“, samuti tõlgitud eesti keelde, muide, eesti keelde on tõlgitud kõik Suvorovi olulised raamatud) oli Stalini strateegiliseks eesmärgiks kogu Euroopa vallutamine. Sellele eesmärgile oli allutatud kogu NSVL majandus ja poliitika alates 1920ndatest aastatest, kui oli selge, et ülemaailmse revolutsiooni üritus oli „kinni kiilunud“.

Edasine oli Euroopa alistamisel juba puhtalt „tehnika küsimus“. Seda enam, et Prantsusmaaga tegeleda lubas Stalini sõber Hitler juba ammu.

Kavandatud sõda pidi algama „M-päeval“, milleks Stalin oli määranud 6. juuli 1941. aaastal. Nõukogude kaadri-armee täielik purustamine 1941. aasta suvel sai juhtuda just sellepärast, et Hitler ennetas Stalinit kahe nädala võrra ja ründas Punaarmeed sel hetkel, kui see oli kõige abitumas asendis – rivistunud hiiglaslikesse kolonnidesse, mis liikusid Läänepiirile, oma rünnaku lähtejoonele. Hitleri väejuhid hakkisid teda jupp-jupi kaupa nagu saiapätsi, alates hiiglaslikust ümberpiirangust Kiievi all.

Viktor Suvorovi "M-päev". Juku-Kalle Raidi raamaturiiul
Viktor Suvorovi "M-päev". Juku-Kalle Raidi raamaturiiul Foto: arhiiv

Esimese löögi lõpp-punkt, Taani väinad

Stalini poolt kavandatud strateegiline rünnak oli ette nähtud järgmiselt. (Vt Suvorovi raamatut, XXIII ptk, p.3.) Rünnak antakse suunaga Kiievist edelasse – Tshernovtsõ peale ning sealt edasi – Krakovisse. Ülivõimsad ründe-armeed liiguvad edasi suhteliselt kergesti – edelas tugevat kaitset ei ole ja edasiliikudes on Punaarmee vasak tiib kindlustatud Karpaadi aheliku põhja- ja loodeservaga (ümberhaaramist pole seega karta). Karlovy Vary juures järgneb pööre paremale ja liikumine põhjasuunas Hamburgi peale. Kusjuures Euroopa suured jõed on ületatavad lihtsalt – kuna seda tehakse nende ülemjooksul, kus nad on kitsad. Liikudes põhjapoole osutuvad Punaarmee tiivad kaitstuteks Oderi ja Elbega. Süva-operatsiooni teooria, mille oli väljatöötanud Stalini strateeg Triandafilov nägi ette ka varianti, kus vasakule tiivale jääb isegi Reini jõgi (teisese strateegilise löögi korral Düsseldorfile – väejuhtimise seisukohalt oli otsustav see, kustkohast Taani poole keerata – kas Karlovy Varyst või Frankfurti juurest – aga tulemus oleks võidukas nii ehk naa).

See ehk ei olegi nii fantastiline, kui arvestada sellega, et Saksamaa sõjavägi sõdis näoga Prantsusmaa poole ja Punaarmee löögijõud oleksid asunud tema vahetus tagalas. Kusjuures kolmandik Wehrmacht’is oleks istunud „katlas“ kusagil Preisimaal.

Esimese löögi lõpp-punktiks olid Taani väinad, mis tähendavad Balti mere laevastiku ja Leningradi sõjaväeringkonna maavägede hõlpsast liikumist Taanisse mööda Läänemere kallast. (Liikumise lähtepunkt – baasid Eestis.)

Kotisolev laevastik

Edasine oli Euroopa alistamisel juba puhtalt „tehnika küsimus“. Seda enam, et Prantsusmaaga tegeleda lubas Stalini sõber Hitler juba ammu: 1926. aastal oma tuntud teoses „Mein Kampf“. Ning Hitler oli sõnapidaja-mees.

Kogu see Suvorovi raamat on punkt-punktiline tõestus sellele, et just nii kõik läinukski, kui Hitler poleks viimasel hetkel asunud Euroopat päästma. (Polnuks Hitlerit, vallutanuks Stalin mitte pool, vaid terve Euroopa ja punane võidulipp oleks saanud lehvima mitte Berliinis, vaid Lissabonis.) Eelkirjeldatud strateegilisel plaanil oli aga üks viga, mis võinuks suurejoonelise idee nurjata: Balti mere laevastik, seega kogu põhjapoolne strateegiline tulejõud istus Leningradi all Kroonlinnas „kotis“ ning tal puudusid mistahes varustusbaasid ja tugipunktid Läänemere kallastel. Laevastik ja tulejõud (ka maaväed) olid olemas, aga Euroopasse neid rünnakule saata ei saanud. Kusjuures isegi rahulepinguga seotud Soome oli Talvesõjas näidanud, et tegemist ei ole riigiga, kelle armeed tahtnuks Stalin jätta ainsana kindlustama Balti laevastiku liikumist.

Seega tuli Eesti liita NSVL külge, et Balti laevastiku teekond Taani väinadesse oleks kindel.

Ning üks lisandus veel: Punaarmee väljajõudmine Taani väinadele lähenedes neile „altpoolt“ tähendas kogu Euroopa tasakaalu muutumist ka merelise superriigi Inglismaa seisukohalt, kes kujutas endast Balti laevastiku ajaloolist vastast ja kes oli end tõestanud toetades Eestit Vabadussõjas. Ehk siis – mis kasu olnuks Stalinil Taani väinade kallaste hõlvamisest, kui nende veed olnuksid täis Inglismaa sõjalaevu?

Viktor Suvorov
Viktor Suvorov Foto: arhiiv

Eesti pugev retoorika

Stalin Eestit ei kartnud: Laidoneri ja Pätsi argpükslik käitumine Soome sõja ajal ning nende alandlik ja pugev retoorika veensid Stalinit (kes oli hiilgav inimloomuse tundja ja tunnetas argpükslust juba tuhandete kilomeetrite tagant), et kuigi nendest poliitikutest pole vastast, pole neist ka usaldusväärset liitlast. Seega tuli nad kõrvaldada ja Eesti – liita NSVL külge, et Balti laevastiku teekond Taani väinadesse oleks kindel ega oleneks vihase Soome võimalikust vastutegevusest.

Suvorvi kirjeldus sellest, kuidas Stalin valmistas ette oma rünnakut annab meile seletuse ka 1941. aasta juuniküüditamisele.

Kui 1949. aasta küüditamine oli seotud kollektiviseerimisega (nagu seda oli tehtud NSV Liidus 1929-1932. aastal), siis antud juhul oli tegemist eeskätt sõjaväelise operatsiooniga, mis viiakse läbi võitleva armee tagalas. Kas siis geniaalsel Stalinil polnud siis lõppastmes õigus, kui ta oletas, et EV elanikud, keskklass nagu nad oma klassikuuluvuselt ka enamuses olid, kasutavad esimest võimalust, et hakata metsavendadeks, Erna-salklasteks, omakaitselasteks ja muudeks tegelasteks, keda Stalini armee oma rünnaku eel tagalas näha ei tahtnud?

Ei, ka selles punktis sm Stalin ei eksinud.

Ohvitseri au

Niisiis oli 1941. a. suvel tegemist tavalise tagala-puhastus-operatsiooniga vahetult (s.t. kaks nädalat) enne rünnakut. Tõsi: 1941. a. küüditamise korraldajaks oli NKVD, kuid sõjas ei pidanud ta olema üksnes repressiivne karistus- (tõkkesalkade näol), vaid ka sõjaline jõud. Moskva legendaarsed kaitsjad 1941.a. detsembris (ja me peame ilma mööndusteta andma au nende kangelaslikkusele) ei olnud regulaarne Punaarmee, kes oli selleks ajaks purustatud, vaid ootamatult Wehrmachtiga silmitsi jäänud ofensiivsete relvajõudude kolmas eshelon, mille moodustasid NKVD relvajõud, tagala vahiteenistuse väeosad (n.ö. relva-GULAG) ja hiljem – Kaug-Idast toodud reserv.

Polnuks Hitlerit, vallutanuks Stalin mitte pool, vaid terve Euroopa ja punane võidulipp oleks saanud lehvima mitte Berliinis, vaid Lissabonis.

Ja üksnes siis, kui me ilma iroonia ja vihata oleme valmis tunnistama, et nõukogude propaganda loosung sellest, et Stalin oli „kõigi aegade ja rahvaste geenius“ on suures osas õige, saame me aru sellest, et Eesti Vabariik ei langenud 1940. a. juhuste ja kapriiside tõttu, vaid oligi määratud etendama ohvri osa väga suures üle-Euroopalises draamas.

Ent siiski…

Kui küsisime Juhan Aarega Suvorovilt oma telefilmi jaoks („Põlevad piirid“) – „kas Eesti armee oleks pidanud 1940. aastal NSV Liidule vastu hakkama?“, vastas ta: „Ainuüksi sellise küsimuse esitamine oli riigireetmine ja ohvitseri-au nõudnuks küsijalt seda, et ta lasknuks endale kuuli pähe.“

Seda, et meie sõjaväe-juhid eelistasid vangilaagrit ja GULAG-i-lobi („balandat“) ohvitseri-aule oli nende eneste, mitte sm Stalini valik.

Tagasi üles