ELU 25 AARNE SEPPEL: Eesti poliitika kui Mehhiko seep – su isa on su õde (12)

Aarne Seppel
, toimetaja, KesKus'i autor
Copy
Aarne Seppel puhkab mõtiskluste rajal.
Aarne Seppel puhkab mõtiskluste rajal. Foto: Juku-Kalle Raid

Napilt aastapäevad tagasi selgusid demokraatia pidupäeva ehk riigikogu valimiste tulemused Eestis. Kellele tõi pidupäev seni kestva pohmelli, kellele edu, millega mõisteti väga vähe peale hakata, analüüsib Postimehe ajakirjanik Aarne Seppel.

Pärast iseseisvuse taastamist üheksandate valmiste tagajärgedest vast polekski aasta hiljem põhjust kirjutada, kui juhtunuga poleks kaasas käinud erakordsuse hõngu. Kiirkokkuvõte ütleb, et liberaalsusele kalduvad erakonnad võtsid seljavõidu konservatiivse ilmavaate toetajate käest. Mõned väärtuspõhised seadusleenõud võetigi kiiresti usaldushääletuste suruõhuga vastu ja saabuski suur hämming.

Piruka hammustamisest ja jagamisest

Majanduspoliitiliselt vasak- ja parempoolsete jagunemine Eesti parlamendis ei jaotu sugugi võimuliidu piire mööda. Koalitsiooni kokku pannes selle peale liiga kaua ilmselt ei mõteldud, sest enne valimisi nelja-viie aasta kompromissitud solvamised ja solvumised olid teinud oma töö. Ainus, kel midagi kaotada polnud on erakond, kel polnudki midagi võita, sest EKRE oli muutunud võõraks ja ebameeldivaks kunagistele partneritele, rääkimata vastastest.

Sotside kaasamine praegusesse võimuliitu oli hea ainult perekonnaseaduse muutmiseks, mis vaieldamatult oligi oluline, sest klaaris lõpuks ära kooseluseadusega kokku keeratud asjatu ebaõiglusehunniku. Viimane on ilmselt üks peamisi põhjuseid, kuidas riigikokku sattus niivõrd vähe poliitikat mõistev ja Eesti suhtes ükskõikne mees nagu ristisõdija Varro Vooglaid. Aga Vooglaid ei ole tegelikult oluline.

Oluline oleks aru saada, mis on põhjustanud vasakpoolse majanduspoliitika peaaegu paratamatusena näiva vohamise. Kas mäletate, kuidas mäsu tipphetkeil legendaarsete kärpekrokodillide tööpäevil viskas tollane reformierakonna peaminister Andrus Ansip halastamatult valitsusest välja sotsid, kellele tundus, et rohkem enam kärpida ei saa, lihtsalt ei ole võimalik. Tegelikult oli ikka. Kärped olid rõvedad, neid tehti nii era- kui ka avalikus sektoris, aga majanduse sai liikuma ja sellest tainast kerkinud eelarvepirukat sai keskerakondlikult isamaaline peaminister rõõmuga laiali jagada.

Kaelani teadagi kus

Raha laotamine sõnnikuna ühtlaselt mööda maad on alati rõõmupakkuv tegevus, millele lisandusid tõepoolest erakordsed kulud. Reformierakonna valijad võinuks ju juba enne viimaseid valimisi mõista, et kunagisest majandusedu erakonnast on saanud järjepidevalt punaseid jooni ülemaaliv oportunistide seltskond. Paraku olid ilmselt õigustatult pakutavad alternatiivid oluliselt ebameeldivamad.

Saabus mullune suvi, mil kurguni tõusnud arvamusläga saatel tutvustasid peaminister Kaja Kallas ja rahandusminister Võrklaev tuima järjekindlusega üksteise järel erinevaid maksutõuse. Iga nädal oli vajaduste selgitamiseks uued põhjendused, küll üritati külge pookida keskkonna või ühiskonna võrdsema panustamise silte. Eks karavan läheb ikka edasi, tundub, et seekord ei klähvi koerad mitte kõrval, vaid sõidavad ise tõllas.

Teadlikult või mitte, kuid sotsid on arvuliselt väikseima riigikogu esindatusega valitsuserakonnana suutnud panna neli korda suurema parlamendiesindatusega erakonna enda poliitikat ellu viima. Ja mitte ainult sellepärast, et maksud tõusevad, vaid just sellepärast, et riik – avalik sektor tervikuna – ei kärpu. No löö või maha, aga kogu riigieelarvest ei saa sadat miljonitki! Selline poliitiline doktriin sobib sotsidele, keskerakonnale, kui parasjagu võimul ollakse, siis ilmselt ka EKREle.

Tiputoetusest on Reformierakond kaotanud poole – vaatamata retoorikale, et reitingud pole tähtsad, usun siiski, et see on valus. Pai peale kiilakat saada on ikka vastik. Aga Reformierakonna mure ei ole praegu veel eksistentsialistlik, nad saavad lubada endale mõttepausi. Saavad lubada peaministrit, kes kodumaal ei tohi mingil juhul nina norgu lasta, sest on kaelani teadagi, kus. Ja ikkagi võivad oravad olla mitte liiga murelikud.

Pinge talumise oskusest

Hoopis segasem on lugu kolmanda valitsuserakonna Eesti 200ga. Nad suutsid üle-eelmiste valimiste üsnagi napi kaotuse kibestumusest üle olla, hoida erakonda töös, kasvatada seda, leida toetajaid – nii hääle- kui ka rahaandjaid. Valimisteni tundus, et mitte miski ei saa valesti minna. Pärast valimisi tundus, ok, siiski Eesti poliitika: skandaalid ja skandaalikesed tungisid peale. Seegi polnud midagi uut ega pöördumatult kahjustavat. Kuhjuva pinge talumine – nii tavapärane end juba sissetöötanud erakondade puhul – ostus neile siiski liiaks.

Eesti 200 suurim mure tundub olevat suutmatus lahendada sisemisi kasvuraskuseid isekeskis. Raske, isegi väga raske on usaldada riiki valitsema seltskonda, kes ei saa iseendagagi hakkama. Kui erakonna valimistel suurepärase tulemuseni viinud esimees tunnistab, et erakonna juhtimine ei pakugi talle pinget. Väga raske on uskuda riigijuhte, kes ei usu iseennastki.

Teine probleem on Eesti 200 toetusbaasis. Enamasti on Eesti 200 toetaja olnud liberaalsete väärtushinnangutega noor, kes tahab olla nö õigete poolel ja eelistab pigem poliitilises maailmas uusi tegijaid. Noored otsivad oma kohta elus, tähtsaim on ise endaga hakkama saamine. Riik kõigi oma kulude ja koormistega ei ole enamasti noorte inimeste elumurede edetabelis liiga kõrgel.

Küll aga saavad nad oma nahal väga hästi aru, kui üha enam tuleb ära anda, olgu see ära antav väljendatud siis hinna- või maksutõusuna. See ei tähenda, et noorte toetus liigub kuidagi loogiliselt seletatavas suunas, pigem isegi mitte.

Varjusurm ja tõus

Norstati reitingute uuringutes on näha, et nooremate vanuserühmade toetuse eest võistlevad edukalt täiega vasakpoolsed erakonnad – sotsid ja EKRE. Ei meeldi kellelegi kui valimiste eel ja järel räägitu ja tehtu väga lõdvalt kokku läheb.

Aastatagune suurim põruja oli muidugi EKREIKE seltskond. Ometigi pole haisugi igavast opositsioonilisest tiksumisest. Keskerakonna suitsiidihõnguline vintsklemine oleks traagiline, kui see ometigi nii koomiline poleks. Keskerakond ja jooksuaeg kuuluvad kuidagi kokku – läbi aja on väärt täiendust saanud pea kõik erakonnad, kuid Kõlvarti juhtimisel on nii mõnigi vend tõmmanud mütsi silmile ja ummisjalu jooksnud. Paadunud keskerakondlaste muutumine pühendunud isamaalasteks on olnud väga vajalik. See näitab, et tegelikult tuleb tikutulega otsida Eestis poliitikut, kes natukenegi hooliks väärtustest ja põhimõtetest, mitte ainult iseenda ninaesisest.

Tallinna mittekaotamine oleks suurem ime kui oli varjusurma piilunud Isamaa toetuse ennenägematu tõus. Isamaa õigeaegne juhivahetus, millele lisandus kultuurisõdade väärtushinnangute lükkamine alumisse lauasahtlisse lõi ainult eelduse toetuse tõusuks. Tegeliku töö tegi ära suhteline passiivsus ja praeguse võimuliidu erakordne kokkusobimatus. Tundub, et Isamaa reitingu tõusu võiks halvata praegu vaid kogemata kombel valitsusse sattumine. Ja selliselgi juhul võiksid nad lubada endale päris mitu prohmakat ning kunagi nii tavapärane reiting valimiskünnise ümbruses jääks ikkagi kättesaamatult madalaks.

Tänast olukorda ei osanud keegi ennustada

Mulluste valimiste tulemused iseenesest vast polnudki niivõrd erakordsed, kuid kaheldamatult on olnud erakordne järgneva aasta jooksul juhtunu. Europarlamendi valimised mõne kuu pärast vast ei anna adekvaatset hinnangut praegusele sisepoliitilisele olukorrale, kuid kohalike omavalitsuste valimised pooleteist aasta pärast annavad kindlasti kätte jõujooned riigikogu valimistele kolme aasta pärast.

Samas ei tohi unustada, et praegust olukorda ei ennustanud ette ükski politoloog, rääkimata poliitikust, tundub, et taoline virvarr jääb kestma pikemalt. Aastaga, saati siis kahe või kolmega võib veel absoluutselt kõik mitu korda muutuda.

Tagasi üles