ELU25 Juku-Kalle Raid: paar vinget muusikalaksu Tšetšeeniast ja Türkmenistanist. VAATA VIDEOT!

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy

Lõpuks ometi saabus teade, et Tštetšeenias hakatakse muusikapõldu reguleerima. Varem või hiljem pidi see juhtuma, leiab Juku-Kalle Raid. Praegu tegeletakse ülikiirete ja aeglaste laulude keelamisega, aga küll järgneb ka uus samm. Allpool vaatame diktaatorite kiiksuga suhet muusikaga. Juuresolev video pärineb Türkmenistani presidendi Gurbangulõ Berdõmuhamedovi repertuaarist.

Ramzan Kadõrov, Tšetšeenia armastatud juht, avastas äsja, et muusikapõld on harimata ning pole absoluutselt kooskõlas tšetšeenide sisemise kosmoloogia ning heakskiidetud ideoloogiaga. «Nüüdsest alates peaks kõik muusikalised, vokaalsed ja koreograafilised teosed vastama tempole 80 kuni 116 lööki minutis,» teatas Tšetšeenia kultuuriministeerium sel nädalal avalduses.

Nüüdsest alates peaks kõik muusikalised, vokaalsed ja koreograafilised teosed vastama tempole 80 kuni 116 lööki minutis.

Mul polnud kõigepealt õrna aimugi, milline muusika selle graafiku järgi lubatud saab olema, aga lääne huvilised tegid töö ära. Sellesse vahemikku mahuvad enamasti rokiballaadid, tümakas on liiga kiire, aga näiteks Bachi orelikontsert liiga aeglane.

Sealjuures teatab Kadõrov, et heliloojad peavad oma teosed ümber kirjutama 1. juuniks, vastasel korral korjatakse need avalikust levist ja raadiotest ära.

Selle tegutsemisstiili autor on vaieldamatult Stalin. Kui enamasti pistetakse rinda laulude sõnadega (need võivad olla vastalised ning seeõttu on mõõdik lihtne, mida keelata ja mida mitte). Aga Stalin läks palju kaugemale, kuna tema oli kõikide asjade spetsialist. Ühe liigutusega purustas ta näiteks maailmaklassiku Sostakovitši – see juhtus 1936. aastal, mil Vana Joss kontserdi keskel püsti tõusis ja sirgeselgselt lahkus. Rohkem polnud vajagi. Paari päeva pärast kirjutas ajaleht Pravda vihast nõretava artikli helilooja aadressil: "Tohuvabohu muusika asemel". Muuseas, tohuvabohu termin pärineb piibellikust ilmast, mis markeerib kõiksuse seisukorda enne maailma loomist. Teoloogia seminari endise õpilasena teadis Joss seda hästi.

Sostakovitši looming tõmmati maha ning lisaks sellele avastas kogu suur riik ühtäkki, et tegemist on rahvavaenuliku heliloominguga. Kadõrov proovib nüüd sama liini.

Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa!

Heliloojate ja muusikastiilide vabasse kulgu on sekkutud pidevalt: näiteks Nikita Hruštšov ei võinud silma otsaski saksofoni sallida, mistap tõmmati see pill nõukogulikule kuulajale sobilike instrumentide nimekirjadest maha. Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa!

Ka elektrikitarridele vaadati suure umbusuga; ideoloogiliselt sobimatuks kuulutatud instrumente leiame pea kõikide diktatuuride juurest.

Juhtoinad kipuvad heliloojaid ikka õpetama, 1930ndate Eesti Vabariigis sõitles minister Kaarel Eenpalu president Konstantin Pätsi toel meie loovikuid, et nood ehivad end välismaa sulgedega, samal ajal, kui kirjutada oleks vaja midagi absoluutselt eestilikku.

Sõnadest niipalju, et meie autoritaarid kuulutasid välja isegi uue hümni konkursi – see jutus 1935. aastal ning võistlustöid laekus umbes 800, kusjuures üks hullem kui teine. Täiesti mõõdutundetu Pätsi ülistamine:

Sind tervitame, Riigivanem,

Kes oled Eesti ülim vanem,

Me vaba riigi esimees

Ning kõige kallim, kangem mees!

Sind armastame nii kui isa,

Kel õnne annab Taevaisa,

Et oled kindel nii kui tamm

Ning on Sul nii kui lõvisamm!

Palju harvem kipuvad riigijuhid ise laulma või tantsima. Otsustamine on neile loomuomane, aga mikri haaravad vähesed, tantsujala keerutajaid leidub napilt. Eestist meenub muidugi Vabaduse väljakul laulu "See kaunis maa" inisev Edgar Savisaar, aga tantsupõrandal lõi kontsa maha Jüri Ratas, kes kindlasti ühel päeval veel ka lavale laulma tikub. Võrreldes diktaatorriigiga on meil siiski eeliseid: keegi ei lähe kinni, kui seda jama kuulata või vaadata ei taha.

Siinsest videost on näha, kuidas tudisevate habemetega taadid Suure Juhi muusikakepi järgi tantsu vihuvad ja käsi kokku taovad.

Hoopis teisiti käivad asjad Türkmenistanis, mida on korduvalt peetud teiseks suletud riigiks maailmas – Põhja-Korea järel. Sealne diktaator Gurbangulõ Berdõmuhamedov on mitmekülgne geenius, aretab hobuseid ja koeratõuge, aga on ka vinge laulumees ning meelelahutaja.

Üks kõige šefimaid etteasteid (avalikkusele teadaolevaid) toimus tema juhtimisel 2000. aasta uusaastapeol, mil Gurbangulõ kontsert-diskot kuulas kogu parlament ning valitsussektor. Siinsest videost on näha, kuidas tudisevate habemetega taadid Suure Juhi muusikakepi järgi tantsu vihuvad ja käsi kokku taovad. Silmis suur hirm ja teeseldud energia. Parem ikka kui enneaegne surm.

Tagasi üles