/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
/nginx/o/2022/02/25/14389941t1h2028.jpg)
«Ma ikkagi hooldasin teda, hoolitsesin, ma käisin, kui vähegi võimalik oli, iga päev tema juures ja nii aastaid,» kirjeldas Rakvere teatri näitleja Anneli Rahkema oma isa, kes on raske haiguse tagajärjel siit ilmast juba lahkunud.
15 aastat raskelt haiget isa hooldanud näitleja Anneli Rahkema: selle mõttega ei harju, et su isa sureb kohe ära (2)
Rakvere teatri näitleja Anneli Rahkema, kes 2024. aasta veebruaris kolleegide poolt parimaks naisnäitlejaks tunnistati, oli lõppenud nädalal koos ema Liinaga külas Vikerraadio saates «Käbi ei kuku...».
Nagu ikka, tuli põgusalt juttu sellest, kuidas Anneli teatrimaailma sattus ning peatuti ka sellel, milline oli ta lapsena. Saate keskel läks jutt ka Anneli isale, kes on tänaseks siit ilmast lahkunud.
«Esimene minu elus on ikka isa, kes on nüüd juba surnud. Ma olin väga isa laps, isaga olin ma väga lähedane ja muidugi vanaema, ema ema,» nimetas näitleja oma elus tähtsal kohal olevaid inimesi. Anneli, kelle isa oli kaugsõiduautojuht, käis mööda ilma sõitva isaga tihti kaasas.
Anneli vanemad lahutasid, kui ta oli seitsmeaastane ning enda sõnul just pärast seda temast isa laps saigi. «Olen hiljem selle peale väga palju mõelnud, et ma mäletan seda, et see lahutus oli lapsesõbralik. Käisin hästi palju isal külas, ta ei kadunud kuskile ära,» märkis näitlejanna.
Ühel hetkel sai Anneli isa karmi sclerosis multiplex'i diagnoosi. «Isal oli selle kõige raskem vorm. [...] Ma lihtsalt nägin, kuidas ta kiiresti hääbus. Kokku kestis see kõik umbes 15 aastat, mis oli väga pikk aeg, kui ta teatas mulle ühel hetkel, et tal on selline haigus, see hääbumine hakkas päris kiiresti.»
«Ma ikkagi hooldasin teda, hoolitsesin, ma käisin, kui vähegi võimalik oli, iga päev tema juures ja nii aastaid,» kirjeldas Anneli.
Saatejuht Sten Teppan küsis näitlejalt, kas sellisel juhul on võimalik ära harjuda mõttega, et lapsevanem sureb, või on see ikkagi sama ootamatu, kui keegi järsku meie seast lahkub.
«Ega selle mõttega ei harju, et su isa nüüd sureb kohe ära. Sa tead küll, et see üsna pea juhtub, aga ma tunnistan päris ausalt, ma arvan, et see on väga inimlik tunda niimoodi, aga ma vahel mõtlesin, tegelikult üsna tihti mõtlesin, et lõpeks see ruttu ära. Ja samas tahtsin, et ei lõpe ka, et ma tahtsin isaga võimalikult kaua koos olla ja siis ma mõtlesin, et see on minu egoistlik mõte. Ma pean tast lahti laskma, et ta saaks minna.»
«Arvan, et saime kõik jutud räägitud, see valu on ära kadunud või see leina periood on ammu möödas,» tõdes Anneli.
Nüüd tagasi vaadates oli isa kaotus aeg, mil Anneli sai täiskasvanuks. «Peale isa surma muutus kõik, ma ei tea, maailm läks selgemaks või ma ise muutusin selles maailmas suuremaks ja kindlamaks.»
Täispikka Anneli ja Liina Rahkema «Käbi ei kuku...» saadet saad kuulata SIIT.