ELU25 Juku-Kalle Raid: võtame hangud ja lööme kellegi maha! (6)

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja, Riigikogu väliskomisjoni liige
Copy
Juku-Kalle Raid miniatuurse hanguga
Juku-Kalle Raid miniatuurse hanguga Foto: Askur Alas

Alljärgnev ei ole vihakõne ega üleskutse vägivallale, vaid raamatututvustus. Juku-Kalle Raid luges põnevusega raamatut sellest kildkonnast, kes alati kombainiga parlamendi ette sitta laotama sõita tahab. Martin Malia "Revolutsioonid kui ajaloo lokomotiivid" Postimees kirjastus 2024. Inglise keelest Kert Urmas Raudvere, 510 lk. Žanr: Taome traktorid mõõkadeks.

Revolutsioonides pole midagi uut, alatasa leidub mingi grupp ülekeeva energiaga rahuldamata lollpäid, kes kedagi kukutada tahavad. Mõistlikkust pakub revolutsioonide ajalugu kahjuks vähe, pigem ikkagi mõttetut rähklemist ja manifestidega liputamist, mille sisust mässu osavõtjad ise kõige vähem aru saavad.

Tõsi, mõnikord on revolutsioon vajalik, näiteks kui kunn ülbeks läheb ning liiga palju möliseb ja korraldab – sel juhul tulevad riigialamad ja ütlevad kõigepealt, et kunn, ära ülbitse ja mölise siin pidevalt, muidu me anname sulle kirvest. Kunn ülbitseb seepeale reeglina veel rohkem, ässitab koerad massile kallale nagu Ansipi ämm Tartus tegi ning varsti ongi tal suu verine.

Meie maal on inimestele samuti revolutsioonid meeldinud, ainult enamasti pole need kuhugi viinud.

Kas te Rumeenia persevestist diktaatori Ceausescu üllatunud molli mäletate, kui ta ühtäkki kohkunult taipas, et väljas möllav miljonipealine bande ei tulnud talle roose tooma ega vaimustunult tema hülgeine kuulama, vaid neil oli tõsine tahtmine proovida väheke Ceausescu munadest tehtud omletti. Ceausescule olid tema munad kallid kui mälestus, mil ta veel noorena koledaid rumeenia eitesid kargas ning omaenda idioodist naise kõikide teaduste korüfeeks kuulutas.

Martin Malia "Revolutsioonid kui ajaloo lokomotiivid"
Martin Malia "Revolutsioonid kui ajaloo lokomotiivid" Foto: Postimehe kirjastus 2024

Kui kutt asjale pihta hakkas saama, oli juba hilja. Põmm ja valmis! Ceausescule lasti mammu pähe nagu oleks ta mingi tavaline hulkuv marutõbine peni. Niipalju siis igikestvast kuulsusest ja rahva lemmiku rolli igavesest kandmisest.

Meie maal on inimestele samuti revolutsioonid meeldinud, ainult enamasti pole need kuhugi viinud. Võtame näiteks juhtumi, mil ühel öösel 1343. aastal ärkas üles mingi suvaline jüri ja mõtles, et nüüd ma neile saksajunnidele ja feodaalirajakatele alles näitan.

Oma takust tagumikku kratsides pajatas ta paarile lähemale naabrile oma prohvetlikust unenäost ning üheskoos pandigi mingile küünile tuli otsa. Küün põles maha, hangude, rehade, vikatite, puutoigaste ja kalavõrkudega varustatud eesti võitlejad ei osanud aga rohkem eriti midagi peale hakata. Okei. Mõnd aega tundus vahva võõramaalasi tappa, aga siis said ideed otsa ning kamp revolutsionääre jäi Tallinna alla munele, senikaua kuni nende neli vabadusesaadikut Paide all sipsti vagaseks tehti.

See on väga õpetlik lugu. Kui revolutsiooni teha, võiks kõigepealt mingi plaani välja mõelda, vastasel korral on õhtuks ideed otsas ja karistussalk hammastega tagumikust kinni.

Kapo nabiski kõikuvate kelladega Kingissepa 1922. aasta kevadel kinni ning lasi antisanitaarse mehikese Ülemiste järve kaldal hommikuse linnulaulu saatel maha.

Eestis leidub veel nii mõnigi kange revolutsionäär, aga kõige lollakam oli neist muidugi üks saarlane, see Kingissepa Viktor. Minu kolleeg, kirjanduskriitik Ahto Muld, rääkis kunagi ühe puterdava vanamutiga, kes 1920ndate alguses Viktor Kingissepa konspiratiivkorterit pidas. Muti nimi oli Juuli Maasikas, naera puruks. Vot ja siis see Juuli pajatas, et Kingissepal oli nii kange isu revolutsiooni teha, et ta oli nõus selle nimel ringi toimetama isegi palja persega. Nimelt olla vähe nupukamad kommunistid koos Maasika-Juuliga hakanud talle seletama, et kõigepealt tuleks lasta oma püksid ära parandada ning alles siis riiki lammutama hakata, aga Kingissepp vaidles vastu, et püksid lapib ta alles siis, kui Toompeal Pikas Hermanis taas punalipp lehvib.

Aga vabandage väga, kes siis toimetab riigikukutamise asjus niimoodi, et paljad kerad pükste aukudest välja tolgendavad? See, mu armsad, on juba meeldejääv tunnusmärk, mille järgi iga loll tänaval ära jagab, et kannäe, see on ju see paljaste munadega revolutsionäär Viktor, kes seal trotuaari peal patseerib. Isegi KAPO saab kohe pihta. Kapo nabiski kõikuvate kelladega Kingissepa 1922. aasta kevadel kinni ning lasi antisanitaarse mehikese Ülemiste järve kaldal hommikuse linnulaulu saatel maha. Kingissepa ainsaks töövõiduks jäi see, et tema järgi nimetati ümber üks ilge urgas Venemaa territooriumil, midagi vildaka väikelinna ja kuivpeldiku vahepealset, mida enne Jamburgiks kutsuti. Iroonilisel kombel jõudis palja tilliga Viktor surnud peast vaimselt ka koju Saaremaale ning tema perenime hakkas kandma Kuressaare mõttetu väikeküla.

Revolutsioone korraldavad enamasti entusiastid, kes on lihtsalt napakad, päris ära keeranud, või kes muidu niisama päevast päeva õllekas vedelevad ning tahavad uusi väljakutseid proovida.

Kunagi liikusid isegi jutud, et lapilise peakoluga Gorbatšov lasi õllekad sööklateks taguda just seetõttu, et kartis neist urgastest revolutsiooni kerkivat.

Adolfit mäletate, noored ajaloohuvilised? Käis kunstikoolis ja mäkerdas akvarellidega, aga kuna keegi ei saanud aru, mida ta valmiskäkitud pildi peal kujutas, hakkas paljulubav kunstnik tasapisi solvuma. Solvumine kasvas üle kibeduseks, aga kibedus üle raevuks ja raev veendumuseks, et pööbel on imbetsillide kamp, kes tuleb kukutada ning selle asemel kehtestada tunnustamata kunstnike diktatuur – nagu ta ise, Goebbels, Himmler ning muud intellektuaalid, keda senini vaid kaikaga vastu pead oli pekstud. Ja nagu ikka, alustati revolutsiooni taaskord õllekast.

Kunagi liikusid isegi jutud, et lapilise peakoluga Gorbatšov lasi õllekad sööklateks taguda just seetõttu, et kartis neist urgastest revolutsiooni kerkivat. Revolutsioon tuli ikkagi, aga selline imelik: õllekatest väljusid nõukogude kodanike ehmatuseks eesti laule undavad tahmased kaabude, mulgi kuubede ja traktoristivuntsidega tondid ning võtsid riigi endale. Selliseid revolutsioone annab üles lugeda poole käe näppudel!

Tagasi üles