:format(webp)/nginx/o/2020/10/11/13406290t1h7aaf.jpg)
Rasket lihashaigust põdev Hendra Raud viis Tallinna Tehnikakõrgoolis arhitektuuritudengitele läbi seminari, pannes nad liikumispuudega inimestega võrdsesse olukorda. «Ligipääsetavus peab olema arhitektuuri ja inseneride õppekavas kohustuslik!» nõuab Hendra. Tema seminaril tehtud video on Instagramis saanud juba üle miljoni vaatamise.
VIDEO ⟩ «Ma panin nad ratastooli!» Hendra Raud tegi arhitektuuritudengitele selgeks, kui oluline on arvestada hoonete juures ligipääsetavusega
22-aastane Hendra Raud põeb rasket lihashaigust nimega SMA ehk spinaalne lihasatroofia. SMA diagnoositi Hendral kõigest pooleteiseaastaselt. «SMA on selline lihaste kärbumise haigus, mis progresseerub terve sinu elu jooksul, kuni lõppeb tavaliselt natuke piinarikka surmaga ehk siis sinu kopsud ütlevad üles,» kirjeldab Hendra oma haigust.
Just selle haiguse tõttu saab ta liikuda vaid ratastooli abiga, kuid see ei ole takistanud tal täita oma unistusi. Tänaseks on temast saanud lausa avaliku elu tegelane. Ta on tõeline aktivist ning tegeleb vaatamata kõigele ka modellindusega.
Tema Instagramis on üks video, mis on tänaseks saanud üle miljoni vaatamise. «See on Eesti mõistes üks väga suur saavutus,» ütles Hendra. Video on tehtud Tallinna Tehnikakõrgkoolis, kus ta korraldas seminari, rääkides arhitektuuritudengitele ligipääsetavuse olulisusest.
Hendra tegi koos arhitektuuritudengi Ivika Puustiga avastuse, et arhitektuuri õppekavas pole arvestatud ligipääsetavusega. «Sellepärast me imestamegi, et kui uus hoone ehitatakse, siis pole integreeritud lihtsaid põhimõtteid ligipääsetavusest nagu kaldtee või invatualett,» lisab Hendra.
Just seetõttu otsustas noor naine leida võimaluse, kuidas tutvustada arhitektuuritudengitele, kui palju ligipääsetavus mõjutab erivajadusega inimest. Selleks võimaluseks sai Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TKTK) korraldatud seminar. «Ivika Puust, kes on neli aastat olnud juba arhitektuuritudeng, võttis minuga ühendust lõputööga seoses ja edasi arenes mõte, et ligipääsetavusest võiksin minna rääkima TKTK tudengitele avatud uste päevade eelseminaride raames,» täpsustas Hendra.
Räägiti päriselust ja inimeste elulugudest
Seminaril rääkis Hendra tudengitele sellest, kuidas ligipääsetavus mõjutab noorte erivajadustega inimeste kooli valikuid. Samuti saavad liikumispuudega inimesed valida töö- ja elukohti just ligipääsetavuse järgi. «Näitasime nii häid kui ka nutma panevaid näiteid Eestist ja välismaalt ning mis on potentsiaalsed lahendused,» kirjeldab Hendra.
Hendra loodab, et tema seminarid muudavad inimeste mõttemaailma ning ligipääsetavus muutub igal pool tavapäraseks, et liikumispuudega inimesed saaksid võrdselt teistega liikuda just seal, kus ise soovivad, ja minna sinna, kuhu hing ihkab, mitte vaid sinna, kuhu saab.
«Panen ka südamele, et minul kui tarbijana on õigus teavitada ebaadekvaatsest lahendusest või üldse tolle puudumisest tarbijakaitsele ja nemad saavad vastavalt menetluse avada. Kõigel on tagajärg,» vihjab Hendra.
Tarbijakaitse veebilehelt leiab vastavalt Hendra vihjele just sellise klausli: «Korrakaitseseaduse § 28 lg 2 ja ehitusseadustiku § 133 kohaselt on ettekirjutuse määratud tähtajaks täitmata jätmise eest ette nähtud sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilisele isikule 6400 ja juriidilisele isikule 64 000 eurot.»
Arhitektuuritudengid vurasid ratastooliga ringi
Hendra rääkis Elu24-le, kuidas ta lasi arhitektuuritudengitel proovida ratastooliga liikumist ja erinevate kallakutega kaldteede läbimist. Samuti lasi ta enda sõnul tudengitel kujutleda olukordi, kus nad ei saa minna soovitud üritusele, näiteks korvpallimängu vaatama, ja seda seetõttu, et selles spordihallis pole arvestatud ligipääsetavusega.
Hendra sõnul oli kõige põnevam osa panna arhitektuuritudengid situatsiooni, kus nad pidid oma instituuti ja tervet kooli hindama. «Tegime stsenaariumeid läbi. Näiteks kui on tulekahju, mis on sinu esimene ligipääsetav väljapääs, invatualetid, kas informatsiooni on nende kohta üldse, kas nad saaksid oma klassis õppida jne.»
Ise ratastooliga iga päev liikuv Hendra jäi seminariga väga rahule, sest tema sõnul mõistsid tudengid, kui palju piirab inimese vabadust ligipääsetavuse puudumine. Nii arutatigi, kuidas tulevikus hooneid paremini projekteerida.
Hendrale meeldis väga Elu24 peatoimetaja ja «Kuuuurija» saatejuhi Katrin Lusti artikkel sellest, kuidas ta püüdis lapsevankriga leida Tallinna vanalinnas söögikohta, kuhu minna lapsega einestama. «Aga ta nägi, kui vähe oli mõeldud sellele ja mitte ainult treppide aspektist, vaid ka kui kitsad on uksed.»
Ligipääsetavus on oluline ka meie vanematele
Meist igaüks võib sattuda ootamatult olukorda, kus iseseisvalt liikumine pole võimalik või see on piiratud. Hendra tõi näite, et liikumisraskustes on ka vanemad inimesed. «Vananemine on naturaalne osa meie elust!» rõhutab Hendra.
Ta leiab, et isegi noored inimesed võiksid mõelda oma vanemate peale, et nad ei peaks ennast vananemise pärast halvasti tundma ning saaksid takistusteta hakkama oma kodus liikumisega või poest toidu ostmisega.
«Nad tahavad näha ka oma lapselapsi. Elu ei tohiks lõppeda, kui sa jääd vanaks. Ärme süsti neisse süümepiinu, et nad on meile justkui koormaks,» lisab Hendra.
Hendra sõnul on talle vastu vaieldud, et liikumispuudega inimesi on liiga vähe. «Küsimus on, kas neil on olemas üldse võimalus end nähtavaks muuta, kui pole ligipääsetavust?»
Ta ootab väga, et ka teised koolid kutsuksid teda enda juurde esinema, olgu selleks kas klassijuhataja tund või liikumistund, ja seda selleks, et suurendada inimeste hulka, kes mõistaksid ligipääsetavuse olulisust.
/nginx/o/2024/04/03/15980856t1h87e9.png)